Nobeli testament. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
tea,” sosistas Schyman.
„Ärata mind üles, kui tagasi tuled,” ütles naine. „Ära proovigi seda ainult enda kanda võtta.”
Mees noogutas ta kuklale.
Kassipoeg pani sisse kõrgema käigu ja andis ettevaatlikult gaasi. Väike mootorratas urises ergutavalt, esituli heitis mänglevaid kiiri kõnnitee kruusakattele.
See oli ju lausa liiga kuradi lihtne.
Ta teadis, et üleolekutunne ei ole hea, see suurendas lohakuse ohtu.
Kuid selle juhtumi puhul enam raskusi polnud. Kõik ülejäänu oli a walk in the park.
Tööd ennast oli talle kirjeldatud tõelise väljakutsena, seetõttu oligi ta huvitatud. Pärast esmase ülevaate saamist taipas ta, kui kerge see on – seda infot ta oma tööandjaga vabatahtlikult küll jagada ei tahtnud. Läbirääkimised olid lähtunud sellest, et ülesanne on väga ohtlik ja keerukas, ja otse loomulikult mõjutas see tema töötasu suurust.
Nojah, mõtles ta. Tahtsid vaatemängu. Be my guest.
Ta keeras kitsale rattateele, sai puuoksaga vastu kiivrit, kõik oli kottpime. Stockholmi oli kirjeldatud kui suurlinna, kireva ööelu ja toimiva turvasüsteemiga metropoli, mis oli aga naeruväärne liialdus. Kogu südalinna ümbrus oli ainult madal lehtpuuvõsa. Tõenäoliselt oli koeraga jalutav paarike näinud teda ja kaasosalist ise suundades rattaga minema sõitmas, kuid seejärel polnud ta kohanud hingelistki.
Suurlinn, mõtles ta põlglikult ja sõitis mööda ühest tühjalt seisvast telkimisplatsist.
Ta tegi väikesi õlaringe, kondid olid ikka veel külmunud. Paks jakk ei suutnud teda õieti üles sulatada, paadisõit õhtukleidis oli õlavarred peaaegu ära jäätanud.
Noh, nüüd vedeles siidist hilp igatahes koos käekoti ja kaheksa telliskiviga järve põhjas. Suur kott, mille sees need olid, oli võrgust, et vesi saaks läbi selle uhtuda, kõik bioloogilised jäljed on mõne tunniga minema pühitud. Relv oli tal alles, samuti üks king ja mobiiltelefon. Need oli tal plaanis kusagil keset Läänemerd minema visata.
Mõte teisest kingast istus tõrksalt ta teadvuses.
Sellel olid ta sõrmejäljed, ta oli selles veendunud. Kingad olid jälgedest puhtad, kui ta tööle läks, kuid saja meetri distantsil oli ta rihmiku kätte võtnud.
Kurat teab, kuhu ta selle pillas.
Ees läks heledamaks ja ta taipas, et oli jõudnud ainsa asustatud tänavajupini ranna ääres. Ta heitis mõtte nõmedast kingast vägisi peast, vahetas käiku ja keeras kõnniteelt autoteele. Tänavalaternad sirasid tihedalt üksteise kõrvale pikitud majade vahel, ta lasi mootorrattal mööda kallakut alla veereda ja kalda ääres sõita. Ühe silla juures seisid mõned noored, nad heitsid talle möödaminnes pilgu, enne kui jätkasid naermist ja jalaga kivide togimist.
Ta teadis, et nad nägid kergel mootorrattal ebamäärasest soost üksikut inimest, visiiriga kiiver peas ja teksad jalas, ei mingeid eritunnuseid, mitte midagi, mida meenutada.
Tänav sai otsa ja ta veeres taas võsa vahele, heites pilgu kellale.
Ta oli natuke ajast maas, ainult mõni minut, see oli libedusest. Tol õhtul, kui ta oli vahemaid mõõtnud, oli küll sadanud, kuid tee polnud libe.
Ta andis natuke rohkem gaasi, ja järgmisel hetkel see juhtuski.
Rehvid kaotasid maapinnaga kontakti ja ta tundis, kuidas ratas alt kaob. Vasak jalg sai esimese paugu ja murdus otse põlve alt pooleks nagu tuletikk. Õlg sai järgmisena pihta ja lendas liigesest välja, ta kuulis mütsu, kui pea vastu maad lajatas, ja mõtles: mul ei ole selleks aega.
Kui ta uuesti teadvusele tuli, oli ta kõnniteel kõhuli maas.
Mis kurat nüüd siis juhtunud oli?
Terve vasak külg oli valu täis, alates peast kuni varvasteni välja. Mootorratas mürises endiselt kusagil ta selja taga, puude vahelt paistis esilatern.
Ta oigas, kuradi raisk. Mida nüüd teha?
Ta sai kiivri peast ja surus põse mõneks sekundiks vastu jäätunud maapinda, sundis pea selgemaks.
Ratas vähemalt töötas, ta tundis, kuidas mootori vibratsioon mööda maad edasi kandus. Ise oli ta sandimas seisus. Jalg ei kuuletunud ja õlg oli sodi. Ta liigutas ettevaatlikult paremat kehapoolt.
Tundus terve olevat.
Ta tõusis istukile, vasak käsi pidetult küljel ripnemas. Õlg oli liigesest väljas, ta oli näinud, kuidas see teistel juhtub, kuid polnud ise seda kunagi kogenud. Jalg oli kohutavalt valus, ta tundis, kuidas säärekont vasaku põlve all vastu nahka surus.
Ta lohistas end selg ees mööda maad, kuni jõudis väikese puutüveni, toetus sellele ja oigas uuesti.
Valikuvõimaluste nimekiri oli kahanenud paganama kiiresti.
Oma terve külje abil upitas ta end püsti, heitis end läbimõeldud liigutusega ettepoole ja kukutas õla vastu puutüve.
Holy fucking shit!
Liigese tagasihüppamise valu oli peaaegu väljakannatamatu, ta pidi terve käega puust kinni hoidma, et mitte ära minestada.
Kui ta oli end kogunud, liigutas ta vasaku käe sõrmi, lehvitas natuke oma käsivart (oma rasket, nõrka, haiget käsivart) ja tegi kindlaks, et see töötab. Jalaga ei saanud ta midagi ette võtta.
Ta kummardus ettevaatlikult ja sai kiivri kätte. Aeglaselt hüppas ta mootorratta juurde, sai selle püsti ja võttis vaevaliselt istet. Ta oli sunnitud huulde hammustama, kui vasaku jala tugipulgale tõstis. Otsmikul pärlendas valuhigi, kui ta end sadulas paika sättis.
Korraks ei teadnud ta, millises suunas sõita. Mets näis igal pool ühesugune, ta ei teadnud, kummalt poolt ta tulnud oli.
Shit shit shit!
Ta vaatas kella, kolmteist minutit graafikust maas.
Kaasosaline ootab paadiga Torö juures ainult pool tundi, seejärel oli ta ise andnud korralduse otsad lahti võtta ja Ventspilsi poole suunduda.
Hirm virutas talle pistodana rindu.
Kas see närune tööots siin kuradi põhjanabal jääbki talle viimaseks?
Ta tõstis kiivri pähe, tõmbas visiiri alla ja pani käigu sisse. Keeras ratta ringi ja sõitis enda arvates lõuna poole, vasak jalg üle mõistuse vale nurga all.
Annika ruttas politseiniku kannul läbi raekoja keerdkäikude ja sattus pikka koridori. Silmapiiril hõljusid raskete laetalade all haprad kroonlühtrid, kuid siin valitsesid pimedus, varjud ja vaikus.
Ärritunult lisas ta tempot ja läks politseinikust mööda.
„Kui kaua siin aega läheb?” küsis ta oma kella vaadates.
„Kohe vaatan, kas oleme õiges kohas,” ütles politseinik ja peatus. Ta võttis Annika paljast õlavarrest kinni, nagu oleks too kahtlustatav ja valmis iga hetk põgenema. Annika tõmbas end lahti, politseinik koputas uksele, millel oli kiri „Bråvalla saal”.
„Kui ma oleksin tahtnud plehku panna, oleksin ma seda juba teinud,” lausus Annika.
Sees istusid kaks erariides politseinikku ja üks reporter, kes tuli Annikale televisiooni otseülekannetest tuttav ette, reporter nuttis õlgade vappudes. Üks erariides politseinikest hüüdis midagi nii ärritatult, et Annika politseinik oleks ust kinni tõmmates äärepealt oma nina sinna vahele jätnud.
„Ei olnud õige tuba,” ütles mees ja ta kõrvalestad olid õhetama löönud.
Nad kõndisid edasi kummaliselt helitult, möödusid hallidest ustest hallide seinte sees ja seejärel suurest avausest, mis viis kabinetti, kus oli just alanud teine ülekuulamine ühe Rootsi Akadeemia liikmega. Annika ei kuulnud vestlust, kuid ta nägi, kuidas politseinik märkmeid tegi ja akadeemia liige närviliselt toolijalga näppis.
Ma pean meelde jätma, mõtles ta, ma pean suutma seda hiljem kirjeldada.
Ta