Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov
Читать онлайн книгу.
neil päevil mitu korda Ljovaga. Kutsus enda poole. Nad elavad suures kivimajas. Trepikoda käib lukus. Eeskojas istub uksehoidja laua taga, lambi ja raamatuga. Tema kohal ripub seinal suur tahvel elanike nimedega. Nimed on kirjutatud saksa keeles. „Majaomanik on sakslane,” ütles Ljova. Jõime kallist veini. Suitsetasime Inglise sigarette. Neil on kodus palju kristalli, hõbedat, riiulid täis raamatuid. Ta rääkis väga palju endast ja isast. Nad pärinevad Peterburi pisiametnikest. „Eks me ühed Bašmatškinid10 ole,” sõnas ta ja muigas mõrult; mõni on kõrgemale rühkinud ja seejärel haihtunud. Kirus isa. Ütles, et on temast juba palju kirjutanud. Mida ta ka ei kirjutaks, peaaegu kõik on isast. Ja vannub kogu aeg. Andis ajakirja lühijutuga. Nii imelik. Ta süttib väga kiiresti, on keevaline. Ütleb, et seestpoolt miski õhutab teda meeletustele, ja hirmu pole. Nagu teaks, et jõud, mis teda sellele tõukab, kannab hoolt, et ta maanduks pehmelt, kui peakski kukkuma. Ta usub mingisugusesse jõudu, mis teda kaitseb. Tahtsin rääkida talle tollest nägemusest, mis juhtus tüüfuse ajal, kuid hakkasin häbenema, mõni teine kord.
Töö sööb aja ära. Tuleb midagi välja mõelda. Raha kulub ära viimseni. Varem polnud niiviisi. Ka varu on kõik läinud. Tahtsin NT-lt laenu küsida. Laupäeval käisin üksi jalutamas. Kõndisin pargini, seisin torni juures. Vaatasin seda läbi raagus okste. Päike oli nõrk, kuid vaade imeline. Tuleb tulla siia varakevadel, enne kui puud lehte lähevad.
Ljova tegi mind tuttavaks Retši toimetaja Stropiliniga11 (tõesti jube pikk mees; habe nagu köstril ja ka kõnepruuk kui kirikuteenril). Ljova kirus tedagi (kirub kõiki). Selle ajaga, mis tema juurde kõndisime, jõudis Ljova rääkida Stropilinist hulga tobedaid anekdoote, et olla pärit vaesest perest, saanud mingi ime läbi hariduse, töötanud kaks aastat Peterburis mingis koolis, siin leidnud koha gümnaasiumis, sest võtta polnud kedagi; on kohanenud, annab ajakirja välja…
„Neil pakutakse alati ainult paljast teed,” tähendas Ljova. „Kuid nii tähtsa moega, nagu oleks see vein või teab mis!”
Kõndisime pikalt. Rööpad venisid muudkui kaugemale, kuni lõpuks katkesid, ka postid jäid seisma ja edasi ei tulnud. Stropilin võib olla ehk kolmkümmend, mitte rohkem. Nagu Ljova oligi öelnud, kostitas tema naine meid palja teega, kuid seda serveeriti tähenduslikult (tee oli kergelt sogane nagu liisunud kali). Räägiti palju üldist juttu. Naine tõi tee lauale ja kadus, rohkem me teda ei näinud. Stropilin viis mere äärde. Rääkis väga palju, ohjeldamatult. Küsis minu hariduse kohta. Ma ütlesin, et mul on kirjutatud lühijutt, töötan poeemi kallal.
„Poeemi? Te olete poeet? Lisaks muule.” Muie. Ütles, et tooksin jutu. „Poeeme pole vaja. Poeeme on niigi küllalt.”
Toon talle jutu – las loeb! Kui lahkusime, kirus Ljova teda kogu aeg, et too ei võinud meid siis inimese kombel kostitada. Ütles, et ta nii kirjutab kui ka avaldab totrusi.
„Küll näed, ta teeb su jutu maatasa, kuid lõpuks avaldab. Küll sa näed!”
(Milleks Ljova mind siis temale tutvustas?)
Käisin Ljova juures. Dmitri Gavrilovitš oli jokkis, tahtis meiega istuda, juttu veeretada, kuid Ljova käratas „Ei!” ning me läksime tema tuppa, panime ukse lukku, jõime kõigi ees salaja veini ja ta kirus isa, nimetas teda kakandiks ja limukaks.
Mina partsasin miskipärast, et Stropilin oli meie viimasel neljasilmakohtumisel rääkinud, nagu unistaks Dmitri Gavrilovitš maja ostmisest, ja miskipärast naeris selle üle. Ljova läks vihast roheliseks, vaikis tükk aega ja lõpuks plahvatas:
„Ma olen alati teadnud, et kirjanikud on kõige suuremad intrigandid ja õpetajad kõige jubedamad klatšimoorid. Aga Stropilin on nii ühte kui teist: kehv sulesepp ja jube õel õpetaja. Nende kahe aastaga, mis ma tema ajakirjale kirjutasin, sõi ta mul täitsa hinge seest. Ja kõik puha kadedusest, sest mu isa on jõukas. Ehkki me pole nüüd enam üldse jõukad, vaevu püsime pinnal. Meil pole isegi automobiili. Oli, aga enam pole! Sest ta on kakand! Limukas! Kuid see limukas oli 1913. aastal panga asutaja, aga kes on Stropilin? Mingisugune outchitel!”
Ta rääkis mingitest anarhistidest, lubas teha tuttavaks poeetidega. Siinkohal tuli tema kasuema ust kraapima, ta läks korraks välja, vastas ärritunult midagi eitavat, ja me jõime edasi, poole ööni, peale hammustamata. Jäin tol päeval väga purju, halb oli. Vihkan.
Käisime Ljovaga Nunnatornis („Selles tornis oli kunagi nunnade saun,” rääkis Ljova ja muigas. „Nunnad käisid siin pesemas!”) Seal oli väike saal, lava, eesriie, luuletajad tulid kokku ja lugesid imelikke luuletusi. Mõned seisid õues, neile visati alla põlema pistetud pabereid. Hoovi olid otse munakivide peale pandud toolid, laternad, küünlad, etendati midagi. Ljova tegi mind paljudega tuttavaks; läksime minu poole kolmekesi – koos kellegi Nikanor Kolegajeviga; pikk, laiaõlgne, sarnakas endine junkur, sõdis Punini rühmas. „Kuni lollpea Bałachowicz ta purustas,” lisas ta vihaselt. Rääkis vaimustusega parun Ungernist, luges luuletusi, mõnedes vilksatas Ungern. Luuletused olid kummalised, neis oli kas liiga vähe täishäälikuid või siis liiga palju kaashäälikuid… jäi meelde rida:
kupüüri koonrilt Berdjajevi köide
Kõik muu oli arusaamatu. Jõime terve öö ja Nikanor luges terve öö luulet ja rääkis, et sõda pole veel lõppenud, sõda jätkub. Tema silmad põlesid. Ljova naeris. Leidis mul kamorkast hunniku ajakirju, küsis lugeda. Ma andsin hea meelega. Nikanor miskipärast vabandas ja õigustas end:
„Ma viskaksin pilgu peale, mida tänapäeva noored kirjanikud kirjutavad, just noored kirjanikud. Sellised nagu teie. Te olete ju kirjanikud. Mind huvitab, millest kirjutavad… millest mõtlevad sellised nagu teie… Kelle nimel me läksime surma, kelle nimel jäid sõdurid santideks… Te räägite kõigist meist nii põlastavalt, nagu kasarmutäidest. Teil on siin saksa filosoofia! Muidugi täid,” ütles ta joobnult ja lisas siis muigega: „Me olemegi täid!”
Seda oli ebameeldiv ja imelik kuulata. Kellena ta end tunneb? Kelleks peab meid? Mis kirjanikud me Ljovaga oleme? Samasugused nagu tema.
Nikanor töötab paberivabrikus. Elab Toompeal sakslanna juures korteris. Ütles kahetsevalt, et ei saa külla kutsuda, ja vakatas kohmetult nagu poisike (vanust võib tal olla kolmekümne ümber).
24.12.21
Täna sain ma üheksateist.
TEINE PEATÜKK
Stropilin pärines perekonnast, kus oli juhtunud õnnetus, vanemaid ta ei mäletanud. Teda oli üles kasvatanud taat (võimalik, et mitte lihane vanaisa). Nad elasid kahekesi suures puumajas mahajäetud alevi servas, mitte kaugel raudteest, kus venis kolm korda päevas, pidurdades ja kolistades, mööda aeglane rong: majja tungisid hõiklevate meeste ja naiste hääled; tuhmid vagunituled ujusid helelillas videvikus, puude vahel pilgutades; kõlisesid ketid, kriiksusid rattad, ohkis vedur, plärisesid vastuvõtlikud aknaklaasid.
Vanamees ei sallinud inimesi ega loomi; kui koer jooksis ligi – haaras kepi, viskas kivi järele (neid oli tal alati taskus varuks); varest silmates sülitas maha ja vandus hirmsasti. Ta luukas tugevasti, iga tema samm peegeldus näos, lõpuks lombakus orjastas ta ja vormis tema näojooned tülgastuseks elu vastu. Ta maeti kiiruga, kirstu avamata. Peale Jevgeni Petrovitši polnud tal teisi ärasaatjaid. Vanamees oli hädas ka seljaga, valud piinasid teda lakkamatult, ta oigas öösiti, ei maganud kunagi välja. Stropilin mäletas lapsepõlve tükati ja kõikjal olid muhud, kukkumised, sõim, kõikjal oli taat, kes vedas teda vihaselt kuhugi või sakutas miskit kärkides kõrvust. Kõige eredamalt oli meelde jäänud kepp, millega vanamees kõndis, okslik ja läikiv. Käepideme ümber oli seotud tihe nöör, aga otsa valatud metalli, nii et iga samm oli imposantne, see kriipis, torkis, sööbis teadvusse.
Stropilini taat oli endine jumalasulane. Üksildane, tüütu raamatukoguhoidja; ta vedas poissi iga päev endaga tööle kaasa, sundis teda istuma raamatute keskel, vait olema ja paigal püsima; peale selle õpetas ta ladina keelt, kirjutas artikleid ja sundis poissi „tähtsaid pabereid” ümber kirjutama.
Tegelane N. Gogoli jutustusest „Sinel”. (Tõlkija märkus.)
cтропилина – tala (vn k. Tõlkija märkus.)