üks

      1889

      Cora Oakley nõjatus pitsiga ääristatud patjadele. Higi nirises ta juuste piirilt mööda laupa alla, piki nina, üle ülahuule ja moodustas suunurgas kortsus nahal soolase loigu. Ta oli sellest vaevu teadlik. Valu kombitsad sirutusid tema tuikavast lõuast kaela pidi õlga. Terve parem näopool tundus olevat kui tules. Kolm päeva oli möödas sellest, kui hammas välja tõmmati, ja hambaarst oli lubanud, et haav paraneb peatselt.

      Miks peavad mehed küll alati kõige kohta valetama? mõtles Cora. Ta puudutas paistes ihu ja võpatas.

      Tornituba oli olnud tema oma sestsaadik, kui ta Fourwaysi tuli. Enamik sellest oli sametises poolpimeduses, kuid tema lamas öökapil seisva lambi heidetud valguslaigu piiril. Lambi portselanalusele olid maalitud kannikesed. Sibulakujulise klaasist lambivarju sees väänles ja hüples vihaselt leek, mida toitis õlitagavara lambi aluses, nagu vangistatud kuradike, soovides olla vaba ja teha kurja.

      Vahetan toa välja, otsustas Cora. Mulle ei meeldi see tuba. Pole kunagi meeldinud.

      William oli öelnud, et see peab naise tuba olema. Williami tuba oli maja teises küljes. Vaevalt et see oli abielupaari jaoks normaalne asjade korraldus, kuid William tahtis nii, ja Cora teadis, miks.

      Just nagu oleks abikaasale mõtlemine mehe välja kutsunud, avanes uks ja ta tuli sisse, kandes väikest kandikut.

      „Ole lahke,” ütles mees ja pani kandiku lauale lambi kõrvale. „Viisin Perkinsi retsepti apteeki. Baxter andis mulle selle.”

      Cora pööras pead, nii et ta nägi tuttavat väikest pudelikest käsitsi kirjutatud sildiga „Laudanum” ja selle all sulgudes „Oopiumitinktuur”.

      „Baxter rääkis mulle, et praegu on tulemas uued asjad selliste valude jaoks nagu hambavalu. Ma ütlesin talle, et sa eelistad jääda selle juurde, mida tunned.” Ta pidas pausi, just nagu oodates, et naine ütleb midagi. Kui ta ei öelnud, jätkas mees energiliselt. „Noh, siin on veekann, klaas ja teelusikas. Kas sa tahad seda kohe võtta?” Ta sirutas käe pudeli poole.

      Cora pööras pead padja najal eitavalt küljelt küljele. Ta soovis vaid seda, et mees ära läheks. Ta teadis, kuidas oma doosi annustada. Oopiumitinktuur oli olnud nüüd juba pikka aega talle heaks sõbraks, selliseks, kelle poole pöörduda teda kummitava musta depressiooni sügavikus. Ta magaks häirimatult, vaatamata ägedas põletikus igemele tühja sombu ümber, kus oli olnud hammas. Ometi täitis paljas mõtegi magamisest ta kartusekihelusega. Viimasel ajal olid tema und ahistanud õudusunenäod. Meeleheites küsis ta endalt, kas ta ei pidanud siis iialgi rahu saama, ei ärkvel olles ega magades.

      „Hea küll siis,” ütles William. Ta kummardus ja surus kiretu suudluse naise niiskele laubale. „Head ööd.”

      Kui mees ukse poole läks, sai Cora hääle tagasi ja hüüdis: „William!”

      Mees pöördus, käsi uksenupul, tumedad kulmud üles kerkinud. Isegi oma praeguses viletsuses mõtles Cora, kui ilus oli mees. Ta mõistis kibedusega, kuidas tuulepäine seitsmeteistaastane, selline, nagu ta oli olnud, kui nad kohtusid, võis mehesse armuda. Armuda nii täielikult mehesse, kes oli täiesti mäda, läbinisti.

      Cora ütles nii selgelt, kui ta läbi paistetuse ja valu suutis: „Ma kavatsen hommikul Daisy lahti lasta.”

      „Kas ta ei hoolitse poisi eest korralikult?” Mehe hääl oli külm.

      „Mulle ei meeldi tema suhtumine.”

      „Mis mõttes?” Kuigi William seisis varjus, nägi Cora põlgust tema näol, kuulis seda tema hääles.

      Ta vist arvab, et ma olen loll, mõtles Cora. Kuid tal oli liiga valus, et vaielda. Selle asemel ütles ta: „Sa oled teinud mu haletsetavaks ja naeruväärseks kõigi silmis, kes meid tunnevad.”

      „Sa räägid mõttetusi,” lausus mees lühidalt. Ta avas ukse.

      „Seda on liiga palju,” ütles Cora raskustega keelt liigutades. „Enam mitte, William. Ma ei kannata seda enam uuesti välja.”

      Mees ei vastanud ja kui ta läbi avatud ukse välja astus, hüüdis Cora: „Sellele peab lõpp tulema, William!”

      Ta oli söandanud kasutada sõna, mida William taluda ei suutnud. Ta pööras ringi. „Peab?”

      Ajendatuna valust ja meeleheitest nähvas Cora: „Ma nõuan lahutust.”

      Cora nägi tuksatust mehe suunurgas, just nagu kavatseks ta naeratada. Kuid kõik, mis ta ütles, oli: „Võib-olla oled sa hommikul mõistlikum.” Ning siis oli ta läinud.

      „Head ööd siis, härra Watchett,” ütles Martha Button.

      Ta sulges aedniku järel köögiukse ja keeras lukku. Siis lükkas ta pealekauba ette ka ülemise ja alumise riivi ning see tehtud, kontrollis aknad üle. Veendunud, et keegi, kui ehk vaid mõni äärmiselt otsusekindel