Enne külma. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
õpetas mind välja. Ja mina omakorda õpetasin hiljem Martinssoni. Muidugi ma kirusin teda mõnikord. Pealegi oli ta aeglane. Aga selle, mille ta ära õppis, omandas ta raudselt.”
„Teiste sõnadega oled siis ka sina kaudselt mu juhendaja.”
Wallander tõusis laua äärest püsti.
„Ma ei tea, mis on juhendaja. Pane nüüd riidesse, hakkame minema.”
Linda vaatas isa üllatusega. Olid nad midagi kokku leppinud, mille ta oli unustanud?
„Kas me pidime kuhugi minema?”
„Läheme lihtsalt välja. Tuleb ilus päev. Enne, kui arugi saad, on kõik jälle udusse mattunud. Ma vihkan seda Skåne udu. See poeb lausa naha alla. Udu ja hallide pilvedega ei tööta mu mõte selgelt. Aga sul on õigus: meil on täna ka sihtpunkt olemas.”
Ta istus uuesti laua äärde, kallas viimase kohvi omale tassi ja jätkas siis:
„Kas sa Hanssonit mäletad?”
Linda raputas pead.
„Ta läks juba siis ära, kui sa väike olid. Üks minu kolleegidest. Eelmisel aastal tuli ta tagasi. Kuulsin nüüd, et ta kavatseb oma vanematekodu Tomelilla lähedal ära müüa. Ema on tal juba tükk aega surnud. Aga isa elas saja ühe aastaseks. Hanssoni jutu järgi oli isa mõistus viimase hetkeni täiesti selge, ja ka iseloom oli tal endiselt kiusakas. Aga nüüd läheb maja müüki. Ma mõtlesin, et võiksime selle üle vaadata. Kui Hansson ei liialda, siis on see võib-olla just niisugune maja, mida ma otsin.”
Nad läksid autosse ja sõitsid linnast välja. Ilm oli tuuline, kuid soe. Nad möödusid läikima poleeritud veteranautode karavanist. Linda üllatas oma isa, tundes peaaegu kõik automargid ära.
„Kust sa autode kohta nii palju oled õppinud?”
„Viimase kuti, Magnuse käest.”
„Ma arvasin, et tema nimi oli Ludwig?”
„Sa ei pea ikka üldse järge. Muuseas, kas Tomelilla pole eksitus? Ma arvasin, et sa kavatsed vananedes pingi peal istuda, koera patsutada ja merd vaadata?”
„Mul pole merevaate jaoks piisavalt raha. Tuleb valida olemasolevatest võimalustest parim.”
„Laena ema käest. Tema invaliidsuspensionil pearaamatupidaja on väga rikas.”
„No kurat, unusta ära!”
„Mina võin sulle laenata.”
„No kurat, unusta ära!”
„Nii palju siis merevaatest.”
Linda heitis isale pilgu. Oli too vihastanud? Raske öelda. Aga talle torkas pähe, et tal on isaga midagi ühist. Ootamatult lahvatav ärritus, õnnetu omadus haavuda tühja-tähja peale. Lõhe minu ja tema vahel aina süveneb, mõtles ta. Mõnikord oleme väga lähedased, kuid sama tihti tekivad meie vahele ka sügavad kuristikud. Ja siis tuleb meil ehitada teineteiseni jõudmiseks sildu; sageli on need kipakad, kuid enamasti viivad need meid taas kokku.
Wallander võttis jopetaskust kokku murtud paberi.
„Kaart,” ütles ta. „Me oleme varsti esimese ringtee juures. Sealt tuleb pöörata Kristianstadi poole. Pärast seda tuleb sul mind juhendada, kuidas edasi sõita.”
„Ma eksitan meid Smålandisse,” ütles Linda ja keeras kaardi lahti. „Tingsryd on ju tore kohanimi? Sealt ei leia me elu sees tagasiteed.”
Hanssoni vanematekodu oli looduslikult ilusas kohas, see asus metsaga ümbritsetud väikesel kõrgendikul, taamal laiusid põllud ja sood. Maja kohal hõljus üksik harksaba. Tagapool oli vana õunaaed. Muru oli niitmata, valgeks lubjatud, kuid kulunud seinte ääres rippusid murdunud ning omavahel läbi kasvanud roniroosid. Eemalt oli kuulda traktorimürinat. Linda istus punetavate sõstrapõõsaste vahele vanale kivipingile. Ta jälgis isa, kes vahtis silmi kissitades katust, katsus prooviks mõnda vihmaveetoru ja püüdis majja sisse piiluda. Seejärel kadus ta maja nurga taha.
Üksi jäädes läks Linda mõte taas Henrietta peale. Nüüd, hiljem kohtumise üle järele mõeldes, muutus vaistlik tunne teadmiseks. Henrietta ei rääkinud tõtt. Ta varjas midagi seoses Annaga. Linda võttis mobiili ja valis Anna numbri. Telefon kutsus, vastaja hakkas tööle. Linda ei jätnud teadet, vaid vajutas telefoni kinni, tõusis püsti ja läks samuti maja ette. Isa kangutas seal parajasti kägisevat pumpa. Roostes nõusse purskas pruunikas vesi. Wallander vangutas pead.
„Kui ma saaks selle maja selga võtta ja kuskil mere ääres maha panna, siis ma üldse ei kõhklekski. Aga siin on liiga palju metsa.”
„Sa võiksid omale vagunelamu muretseda,” ütles Linda. „Sellega saad mere äärde sõita. Igaüks oleks nõus sulle tükikest maad loovutama.”
„Miks?”
„Eks kõik tahaksid ju tasuta politseinikku omale naabriks.”
Wallander krimpsutas nägu, kallas veenõu tühjaks ja läks minema. Linda järgnes isale. Ta ei pööra ringi, mõtles ta. See maja on tal juba unustatud.
Nad jäid autosse istuma. Linda jälgis üle põllu horisondi poole kaduvat harksaba.
„Mis sa teha tahaksid?” küsis Wallander.
Linda mõtles Anna peale. Ta mõistis, et tal tuleb oma murest isaga rääkida.
„Mul on vaja sinuga rääkida. Aga mitte siin.”
„Siis ma tean, kuhu me sõidame.”
„Kuhu?”
„Varsti näed.”
Nad sõitsid lõuna poole, keerasid Malmö peale ja pöörasid Kadesjö teeviida juurest kõrvale. Seal kasvas kõige ilusam mets, mida Linda üldse teadis. Ta aimas, et sinna ongi nad teel. Nad olid isaga seal palju jalutamas käinud, eriti siis, kui ta oli üheteistkümnene, vahetult enne murdeea algust. Tal oli ka ähmane mälestus, et oli käinud korra seal koos oma emaga. Kuid kogu perega mitte kunagi.
Nad jätsid auto palgivirna juurde. Hiljuti raiutud jämedad puutüved levitasid mõnusat puulõhna. Nad läksid mööda metsarada kummalise metallist mälestusmärgi juurde, mis oli püstitatud Karl XII võimaliku Kadesjös käigu auks. Linda tahtis parajasti hakata Annast rääkima, kui isa ootamatult käe tõstis. Nad seisid kõrgete puude vahele tekkinud väikesel lagendikul.
„See on minu surnuaed,” ütles ta. „Minu tõeline surnuaed.”
„Mis sa sellega mõtled?”
„Ma kavatsen sulle paljastada suure saladuse, võib-olla on see minu kõige suurem saladus. Tõenäoliselt juba homme ma kahetsen seda. Iga puu, mida sa siin näed, tähistab minu surnud sõpru. Ka minu isa ja ema on siin, samuti kõik vanad sugulased.”
Wallander osutas ühe noore tamme poole.
„Selle puu omistasin Stefan Fredmanile, meeleheitel indiaanlasele. Ka tema kuulub minu surnute hulka.”
„Ja too naine, kellest sa rääkisid?”
„Yvonne Ander? Tema on seal.”
Ta viitas ühe teise, võimsa võraga tamme poole.
„Ma tulin siia mõni nädal pärast isa surma. Mul oli tunne, et pind on jalge alt täiesti kadunud. Sina olid minust palju tugevam. Istusin politseimajas ja püüdsin üht jõhkrat peksmisjuhtumit uurida. Iroonilisel kombel oli tegemist noore mehega, kes oli oma isa sepavasaraga peaaegu poolsurnuks peksnud. See poiss lihtsalt valetas. Järsku sai mul kõigest kõrini. Katkestasin ülekuulamise ja sõitsin siia. Laenasin patrullauto ja panin sireeni peale ainult selleks, et linnast võimalikult kiiremini minema pääseda. Hiljem tuli selle pärast veel pahandus. Aga ma tulin siia ja siis tekkis mul tunne, et kõik need puud on minu surnute hauakivid. Kui tahan nendega jälle kohtuda, siis tulen siia, mitte ei lähe surnuaiale. Tunnen siin niisugust rahu, mida ma ei leia kusagil mujal. Siin saan oma surnuid emmata, ilma et nad mind näeksid.”
„Ma ei reeda sinu saladust,” ütles Linda. „Aitäh, et mulle sellest rääkisid.”
Nad