Enne külma. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
et ta ei taha, et tema isa, kes samuti on politseinik, juhtunust midagi teada saaks. Ka emale ei tohi öelda, kuid eelkõige mitte isale. Annika lubas seda ja pidas oma sõna. Mitu korda oli Linda mõelnud, et otsib Annika uuesti üles. Ta oli koguni telefoni käes hoidnud, et Malmö politseimajja helistada. Kuid ta ei teinud seda kunagi.
Ta pani foto raamaturiiulisse tagasi, mõtles tapetud politseiniku peale ja heitis siis magama. Tänavalt oli kuulda valju tülitsemist. Ta mõtles, et peagi on käes aeg, mil temagi seisab sarnases seltskonnas, et kord majja lüüa. Aga kas ta tõepoolest tahab seda? Eriti nüüd, kus tegelikkus on end teravalt teadvustanud ja jätnud politseiniku Enköpingi lähedale tee peale surnult lebama.
Sel ööl ta peaaegu ei maganudki. Hommikul äratas teda tööle kiirustav Kristina, kes oli igas mõttes oma venna vastand. Ta oli pikk ja sale, tal oli kitsas nägu ning ta kõneles pingutatud kileda häälega, mille üle isa sageli Linda juuresolekul nalja oli heitnud. Aga Lindale meeldis tema tädi. Naise juures oli midagi lihtsat ja sirgjoonelist. Ka selles mõttes oli ta oma venna vastand, too nägi kõikjal probleeme, eraelus maadles ta lahendamatute probleemidega, töös viskus ta nende kallale, otsekui oleks need vihale aetud karud.
Veidi enne kella üheksat hommikul sõitis Linda Arlandale ja püüdis saada piletit mõnele Malmösse suunduvale lennukile. Ajalehtede esiküljed pasundasid politseiniku tapmisest. Ta sai kella kaheteistkümnesele lennule pileti ja helistas Sturupist isale. Isa tuli talle vastu.
„Kas oli tore?” küsis isa, kui nad kohtusid.
„Mis sa ise arvad?”
„Ma ei tea. Mind seal polnud.”
„Me rääkisime sellest öösel, kui sa mäletad.”
„Muidugi mäletan. Sa olid ebaviisakas.”
„Ma olin väsinud ja tige. Politseinik oli tapetud. Pidu vajus loomulikult ära. Pärast seda uudist ei saanud enam rõõmus olla.”
Isa noogutas, kuid ei öelnud midagi. Ta lasi tütre Mariagatanil autost maha.
„Kuidas sadistiga läheb?”
Esialgu ei saanud isa aru, mida ta mõtleb.
„Loomapiinajaga? Põlevate luikedega?”
„Arvatavasti tahtis keegi lihtsalt tähelepanu. Järve ümber elab päris palju inimesi. Keegi oleks pidanud midagi nägema, kui see jutt tõele peaks vastama.”
Kurt Wallander sõitis politseimajja tagasi. Kui Linda üles korterisse jõudis, nägi ta telefoni kõrval isa kirjutatud sedelit. See oli sõnum, mille Anna oli eelmisel õhtul jätnud. Helista mulle. Asi on tähtis. Kõrvale oli isa kritseldanud mingi kommentaari, mida tal ei õnnestunud välja lugeda. Ta helistas isa otsenumbril, Wallander vastas kohe.
„Miks sa ei öelnud, et Anna helistas?”
„Ma unustasin.”
„Mis sa siia juurde oled kirjutanud?”
„Mulle tundus, et ta oli mures.”
„Mis sa sellega mõtled?”
„Seda, mida ütlesin. Ta jättis mureliku mulje. Helista talle ise.”
Linda valis Anna numbri. Algul andis telefon kinnist tooni, hiljem ei vastanud enam keegi. Ta proovis uuesti, kuid tulemusteta. Õhtul kella seitsme paiku, pärast seda, kui ta oli isaga õhtust söönud, pani ta jope selga, läks Anna juurde koju ja andis ukse taga kella. Kohe, kui Anna ukse avas, sai ta aru, mida isa oli mõelnud. Anna ilme oli muutunud. Pilgust peegeldus ärevus. Ta tõmbas Linda sisse ja lõi ukse kinni.
Tundus, nagu oleks tal muu maailma eest ukse taha varjumisega kiire.
5
Järsku meenus Lindale Anna ema Henrietta.
Kõhn naine, järskude ja närviliste liigutustega. Linda oli temasse alati ettevaatusega suhtunud, tal tekkis lausa kinnisidee, et Anna ema on nagu habras vaas, mis võib puruneda, kui keegi liiga valjusti räägib, äkilise liigutuse teeb või muul moel häirib ema jaoks elus kõige tähtsamana tunduvat vaikust.
Linda mäletas esimest korda, kui ta Anna kodus külas käis. Ta oli siis kaheksa või üheksa aastat vana, Anna käis tema paralleelklassis ja kumbki neist ei osanud öelda, mis neid teineteise poole tõmbas. Meil oli lihtsalt eriline side, mõtles Linda. Muud midagi. Keegi heidab inimeste ümber nähtamatud köidikud ja seob nad kokku. Niimoodi oli see Anna ja minu puhul. Me olime lahutamatud, kuni too vinniline poiss meie vahele tuli ja me mõlemad temasse ära armusime.
Kadunud isa eksisteeris ainult mõnel luitunud fotol. Kuid ühtegi pilti polnud nähtaval kohal. Henrietta oli kõik jäljed ära koristanud, nagu tahaks ta oma tütrele öelda, et isa tagasitulek on välistatud. Isa oli läinud, et mitte kunagi tagasi tulla. Fotosid hoidis Anna ühes oma sahtlis, hoolikalt pesu alla peidetult. Linda mäletas pikkade juuste ja prillidega meest, kes vaatas kaamerasse säärase pilguga, otsekui oleks teda vastu tema tahtmist pildistatud. Anna näitas talle pilte suure saladuskatte all. Selleks ajaks, kui nad sõpradeks said, oli isa kaks aastat kadunud olnud. Anna osutas vaikivat vastupanu emale, kes tahtis korteri ja nende elud kõikidest isa jälgedest puhtaks teha. Kord, kui ema pakkis isa viimased riided paberkotti ja viis selle alla prügiruumi, läks Anna öösel keldrisse ning võttis kotist paari kingi ja ühe särgi. Ta peitis need enda voodi alla. Linda jaoks oli kadunud isa põnev seiklus. Ta soovis sageli, et lugu oleks olnud vastupidi, et tema pidevalt tülitsevad vanemad oleksid ühel päeval äkitselt kadunud nagu hall suitsuviirg sinisesse taevasse.
Nad istusid diivanile. Anna nõjatus tahapoole, nii et tema nägu jäi poolenisti varju.
„Kuidas ballil läks?”
„Keset tantsu kuulsime uudist politseiniku surmast. Pidu sai sellega otsa. Aga kleit oli ilus.”
Tuttav lugu, mõtles Linda. Anna ei lähe kunagi otse asja juurde. Kui tal on midagi tähtsat rääkida, siis võtab see aega.
„Kuidas su emal läheb?”
„Hästi.”
Anna võpatas oma sõnade peale.
„Hästi. Miks ma ütlen „hästi”? Tal läheb halvemini kui kunagi varem. Kaks aastat on ta oma elule reekviemi kirjutanud, ta nimetab seda „Nimetuks missaks”. Kaks korda on ta noodipaberid tulle visanud ja kaks korda need viimasel minutil tulesurmast päästnud. Tema enesekindlus on umbes sama suur nagu ühe hambaga inimesel.”
„Milline ta muusika on?”
„Ma täpselt ei teagi. Mõned korrad on ta püüdnud mulle seda ümiseda. Nendel harvadel kordadel, kui ta on arvanud, et kirjutatul on mingi väärtus. Aga ma ei ole viisist kunagi aru saanud. Kas muusika saab ilma meloodiata olla? Muusika, mis sarnaneb karjetega, kui keegi sind torkab või lööb. Ma ei suuda kuidagi aru saada, kuidas võiks keegi tahta niisugust asja kuulata. Samal ajal imetlen tema järjekindlust. Kaks korda olen püüdnud veenda teda elus midagi hoopis muud tegema. Ta pole ju veel viiskümmendki. Mõlemal korral tuli ta mulle kallale, küünistas ja sülitas. See andis mulle kinnitust, et ta hakkab hulluks minema.”
Anna katkestas oma jutu, otsekui oleks ta järsku kartma löönud, et on liiga palju rääkinud. Linda ootas järge. Talle meenus, et nad on korra varemgi niimoodi kõrvuti istunud, kui nad avastasid, et mõlemad on armunud samasse poissi. Kumbki ei julgenud tookord midagi öelda. Nad jagasid tumma ja põhjatut kohkumust selle üle, et nende sõprus pannakse proovile. Tookord kestis nende vaikimine terve õhtu, kuni hilisööni välja. Nad olid Mariagatanil, Linda ema oli oma kohvritega juba välja kolinud, isa oli aga Kadesjö ümbruse metsas, otsimas taksojuhti peksnud psühhoosis meest. Lindal oli koguni meeles, et sel õhtul ja ööl oli Annat ümbritsenud kerge vaniljelõhn. Kas on olemas vaniljelõhnaline parfüüm? Või seep? Ta polnud tookord täpsemalt küsinud ega kavatsenud seda nüüdki teha.
Anna ajas selja sirgu, tuli poolvarjust välja.
„Kas sul on mõnikord tunne, et hakkad mõistust kaotama?”
„Iga päev.”
Anna pea nõksatas ärritunult tahapoole.
„Ma