Jõuluingel. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
trepi kõrval suures vaasis kasvavatele võõrasemadele: kreemikasvalged, kuldsed ja purpurpunased õied pööravad oma kenad siidised näod talvise päikese poole. Ta keha läbib värin ja ta tõmbab sooja villase jaki hõlmad tihedamalt ümber keha. Selle jaki kinkis talle Dossie. Jakk ulatub peaaegu põlvedeni, on õmmeldud pehmest kreegivärvi villasest kangast ja on elegantne, aga ühtlasi oh, kui soe. Sel korral kingi avanud, ei suutnud ta varjata oma tundeid, ning kui nad Dossiega teineteist embasid, särasid ka Dossie silmis pisarad. Just sellised hetked on tema jaoks erilised. Dossiel aga on neid hetki palju: kauniks hetkeks võib saada kohvi ja šokolaadikoogi nautimine, aga ta võib kihutada ka Padstow’sse vaid selleks, et veeta tunnike päikese käes ja süüa muuli ääres kala krõbekartulitega. „Ma arvan, et me peame nautima hetke, kullake.” Sellised hetked aitavad Dossiel elust rõõmu tunda ja Janna võtab need õnnelikult vastu: ta mõistab neid. Ka tema armastab üle kõige piknikke, improviseeritud eineid ja ootamatuid väljasõite.
Tema jõulukingid nendele olid palju tagasihoidlikumad: värviraamat „Väike vedur Thomas” Jakeyle, kaks täpilist taskurätikut Clemile, turult ostetud armas portselantass Dossiele. Janna palk pole kuigi suur, ehkki haagise eest ta üüri ei maksa, aga ta saab kloostri köögis hästi süüa ja arvab, et tal on vedanud: siin on ta elu palju kergem, kui see oli olnud suvekuudel pubides töötades ja talvekuudel suvalisi juhutöid tehes. Sellest paigast oli ta kuulnud suvehooaja lõpus Padstow’s töötades, rännanud ühel tuulisel õhtupoolikul Trevone’ist siia, jätnud maha surfarid, kelle seltsis ta rannas aega oli veetnud, ja jalutanud septembrilõpu päikeses üle rannakaljude. Ta oli kõndinud mööda kaljurada; mõõnavee kohal karjusid kajakad, tuul oli selja tagant.
„Loodetuul puhus ta meie juurde,” ütleb õde Emily üle näo särades, „ja see päev oli meie jaoks fantastiline.”
Kummaline, kui kerge oli siin kohaneda, mõtleb Janna. Juba siis, kui ta kahe kõrge graniitsamba vahelt õue astus ja väikesest väravamajast möödus, oli teda sissesõiduteel vallanud tunne, et ta on jõudnud koju. Graniidist mõisahoone põldude keskel, esikülg lääne poole, ümberringi peenramaa ja viljapuuaed, oli nii kaunis, nii rahulik. Ometi oli ta südamlikust vastuvõtust ja veidrast koju jõudmise tundest hoolimata eelistanud talle pakutud mugavale möbleeritud magamistoale viljapuuaias seisvat vagunelamut. See paikneb ülejäänud hoonetest eraldi, pakub privaatsust ja sõltumatust.
„See meenutab mulle aega, kui ma veel laps olin,” ütles ta sõbralikele õdedele, kes teda siiralt tervitasid ja soovisid talle kodutunnet pakkuda, „aega, mil me pidevalt ringi rändasime.”
Kui see neid ka üllatas, ei näidanud nad seda välja. Südamlikult ja viisakalt olid nad talle andnud vagunelamuga kaasneva vabaduse ja kirjeldanud talle tema tööülesandeid, mis on lihtsad: hoida korras maja, pesta ja triikida pesu; kui tarvis, pakkuda seltsi õde Nicholale, kes hakkab üheksakümne kahe aastasena nõrgaks muutuma.
„Varem saime me kõigega ise hakkama,” rääkis ema Magda Jannale nukra häälega. „Nii kloostris kui väljaspool. Aga siis oli meid palju rohkem ja me olime noored. Väravamajas elas pikka aega abielupaar, kes meid aitas, aga kui mees suri, läks naine oma tütre juurde. Nüüd on seal Clem, tõeline õnnistus.”
„Ja Jakey,” lisas õde Emily talle silma tehes.
„Ma pole päris kindel,” lausus õde Ruth jahedalt, „kas meil Jakeyst erilist abi on.”
„Ta paneb meid end jälle noorena tundma.” Ema Magda hääl kõlas kindlalt. „Ja ta teab, mida lugupidamine tähendab.”
Janna kõnnib õunapuude alt läbi ja sammub üle õue, kus õrnhallisügavkuldse sulestikuga kenad pisikesed kääbuskanad tema ees sibades jooksu pistavad. Külalistemaja on tühi, sellel nädalal külalisi pole. See teeb talle rõõmu. Nii hea on vahel omaette olla. Talle meeldivad päevad, mil teda ümbritsevad vaid pereliikmed; niisugusest perekonnast on ta alati unistanud. Ema Magda, isa Pascal, õed Emily, Ruth ja Nichola ning lisaks neile Clem, Jakey ja Dossie. Kas pole veider, et ta leidis nad ootamatult just siit, sellest kõrgete nõlvadega pisikesest orust, kust viib konarlik tee mereni. Ta siseneb läbi tagaukse majja ja astub kööki.
Kabelis peavad õed hommikupalvust. Õde Nichola istub, pilk naelutatud suurele vahepiidaga aknale ja selle taga seisva raagus sirelipõõsa härmatisekihiga okstele. Tema mõtted pole alati selged ja talle tundub, et kui aken oleks avatud, tunneks ta sügavalt sisse hingates sireliõite peadpööritavat lõhna; ta kuuleks ka selle okste vahele peitu pugenud musträsta laulu. Sellel hommikul on aken kinni, et talvekülm sisse ei pääseks, ning kevad on veel kaugel. Õde Ruth, kes istub tema kõrval, ajab end püsti ja läheb kõnepuldi taha; õde Nichola jääb silmitsema tema pikakasvulist kõhetut kuju ja püüab meenutada tema nime. Kabelis ringi vaadates näeb ta juba ammu teise ilma läinud nägusid ja kujusid, kes tühjadel pinkidel istudes tähelepanelikult kuulavad, märkab ema Magda kaunist kõhna nägu ja kirkaid siniseid silmi, õde Emily intelligentset siirast pilku ja muigvel suud. Nad kõik jälgivad õde Ruthi – just; see ongi tema nimi, kes Piibli avab ja hakkab lugema. Kui õde Nicholale see meelde tuleb, noogutab ta rõõmsalt peaga.
„Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Jehoova auhiilgus koidab su kohal!”
Jesaja: kolmekuningapäev. Tuttavlik kirikukalender, mis aina oma lõputut tantsu tantsib, mõjub õde Nicholale rahustavalt. See jääb temaga ka siis, kui nii palju teisi asju on tema elust lahkunud. Tema pea vajub väheke longu, aga ta ei maga.
Clem jõuab kööki enne Jannat ja kallab köögiviljad korvist ajalehele, mis on laotatud suure puhtaks küüritud laua peale. Puljongiga pada podiseb aeglasel tulel pliidil, aga Pennyst, kes käib külast neile süüa tegemas, pole jälgegi. Janna ja Clem naeratavad teineteisele. Paari viimase kloostris veedetud kuu jooksul on Janna õppinud liikuma aeglaselt ja rääkima hästi vaikselt: nunnad hindavad vaikust, ehkki siin, köögis, on tasane vestlus lubatud. Clemil pole raske vaikida. Sellegipoolest tuleb nii temal kui ka Pennyl toiduaineid ette valmistades ja süüa tehes sageli summutada ärritushüüdeid või naerupahvakuid, kui nad teineteisele teele ette jäävad, kastme põhja kõrvetavad või taldriku maha pillavad. Nende selja taga vaikselt kööki lipsanud õde Emily naeratab, aga õde Ruth pole selliste tundepuhangute suhtes nii leebe. Tema kahvatu nägu ja muutumatu pilk taastavad köögis imekähku korra, seevastu Emily tumedate silmade kõrvale ilmuvad semulikud naerukurrud.
Vabadel pärastlõunatel suundub õde Emily sageli läbi viljapuuaia vagunelamu juurde, et juua tassike teed. Janna hindab neid „hetki”; just sellistel minutitel nauditakse elu nii, nagu see meeldib Dossiele. Õde Emily armastab elu kirega, mis kaheksakümne kahe aastase naise puhul on ootamatu: kui ta näeb erilist kooki või üht paljudest Janna puuviljateedest, löövad tema pruunid silmad särama.
„Punane päevakübar ja vaarikas,” sosistab ta. „Kummel ja sidrun ja piparmünt. Kõik on imehead. Milline neist valida?”
Esimest korda paljude aastate jooksul elab Janna koos naistega, kellel on isegi vähem varandust kui temal: enam ei pea ta end õigustama, et tal puuduvad isiklikud asjad. Tundub, et siin peetakse seda vooruseks. Ta näitas õde Emilyle oma pisikest aardekogu: jänes Peetri pildiga kruusi, Roger Hargreavesi raamatut „Väike preili Päikesepaiste” ning viledaks kulunud India siidsalli.
„Minu ema kinkis need mulle, kui ma väike olin,” ütles ta end peaaegu õigustavalt. „Ta armastas mind, mõistate, ehkki pidi minust loobuma. Ta ostis mulle palju asju; ta kutsus mind väikeseks preili Päikesepaisteks. Ta ei tahtnud mul minna lasta, aga ta oli tõesti haige.”
Vanem naine silmitses tema aardeid, noogutas mõistvalt, silmis mõtlik pilk. Seejärel naeratas ta Jannale.
„Kui sa neid enam ei vaja, siis oled sa vabaks saanud,” lausus ta. Tema hääl oli julgustav, peaaegu juubeldav, justkui oleks see loomulik, et Janna peab nüüd selle erutava, vääriliseks tasuks oleva auhinna nimel tööle hakkama, ning need sõnad üllatasid teda. Ta oli harjunud hellade lohutussõnadega, kinnitustega, kui hästi nende sümbolite tähtsust mõistetakse, aga tundub, et õde Emily näeb kõike hoopis teises valguses. Sellele on Janna sageli mõelnud. Õde Emily reageeringud on tihti ootamatud.
Clem juhib tema tähelepanu