Jumalik puudutus. Elizabeth Gilbert
Читать онлайн книгу.
Henry üle elanud kaks Inglise laevakaptenit.
Taas loobusid nad Loodeväilast. Laev võttis kursi Macaule. Henry nägi Hiina džonkide laevastikku ja puutus taas kokku Hollandi Ida-India Kompanii esindajatega, tundus, et neid lihtsas mustas riides tagasihoidlike puukingadega mehi on kõikjal. Henryle näis, et igal pool maailmas võlgneb keegi hollandlasele raha. Hiinas sai Henry teada sõjast Prantsusmaaga ja revolutsioonist Ameerikas. Varem polnud ta sellest kuulnudki. Manilas nägi Henry Hispaania galeooni, mis oli, nagu talle öeldi, lastitud kaks miljonit naela väärt hõbeaardega. Ta vahetas oma lumeräätsad Hispaania mereväe vormikuue vastu. Henry sai kõhulahtisuse – nad kõik said –, aga paranes. Ta saabus Sumatrale, seejärel Jaava saarele, kus nägi jälle, kuidas hollandlased raha teevad. Ta pani selle endale kõrva taha.
Veel viimast korda seilasid nad ümber Hea Lootuse neeme ja suundusid tagasi Inglismaale. 6. oktoobril 1780 jõuti turvaliselt Deptfordi. Henry oli ära olnud neli aastat, kolm kuud ja kaks päeva. Ta oli nüüd kahekümneaastane noormees. Reisi kestel oli ta hakanud käituma härrasmehelikul moel. Ta lootis ja ootas, et seda tema kohta ka öeldakse. Henry oli olnud ka innukas vaatleja ja taimekoguja, nagu teda oli instrueeritud, ja oli nüüd valmis Sir Joseph Banksile aruande esitama.
Henry lahkus laevalt, sai kätte palga, leidis küüdi Londonisse. Linn oli räpane jubedus. 1780. aasta oli Suurbritannias kohutav olnud – märatsevad jõugud, vägivald, fanaatiline paavstivastasus, lord Mans-fieldi maja põletati maani maha, Yorki peapiiskopil kisti otse tänaval rüü varrukad küljest ja visati talle näkku, vanglad murti lahti, valitses sõjaseadus – aga Henry ei teadnud sellest kõigest midagi ega hoolinud ka. Ta kõndis jala Soho Square’ile majja number 32, Banksi koju. Ta koputas uksele, teatas oma nime ja jäi tasu ootama.
Banks saatis Henry Peruusse.
See pidigi olema tema tasu.
Banks oli lausa keeletu, kui nägi oma lävel Henry Whittakeri. Viimaste aastate jooksul oli ta poisi peaaegu unustanud, kuigi oli liiga arukas ja liiga viisakas, et seda välja näidata. Banksil oli peas hämmastav hulk infot ja parasjagu vastutustunnet. Ta mitte ainult ei juhendanud Kew’ aedade laiendamist, vaid korraldas ja rahastas ka lugematuid botaanilisi ekspeditsioone üle kogu maailma. Londonisse sattus 1780. aastatel haruharva laeva, mis ei toonud Sir Joseph Banksile mõnda taime, seemet, sibulat või pistikut. Peale selle liikus ta peenes seltskonnas ja hoidis pilku peal igal Euroopas tehtud teaduslikul uuendusel, alates keemiast ja astronoomiast kuni lambakasvatuseni välja. Lühidalt öeldes oli Sir Joseph Banks äärmiselt hõivatud härrasmees, kes lihtsalt polnud viimase nelja aasta jooksul Henry Whittakeri peale mõelnud ligilähedaseltki nii palju, kui palju oli Henry Whittaker mõelnud tema peale.
Sellegipoolest lubas ta, kui aedniku poeg talle meelde tulema hakkas, Henryl oma erakabinetti astuda ja pakkus talle klaasi portveini, millest Henry keeldus. Banks lasi noormehel reisist jutustada. Loomulikult teadis ta, et Resolution on turvaliselt Inglismaale jõudnud, ja ta oli reisi kestel saanud kirju härra Nelsonilt, aga Henry oli esimene laevalt tulnud inimene, kellega Banks isiklikult kokku sai, ja nii tervitas ta poissi, kui talle meelde tuli, kes too on, terava uudishimuga. Henry rääkis peaaegu kaks tundi, kõigi botaaniliste ja isiklike üksikasjadega. Peab ütlema, et ta rääkis pigem julgelt kui delikaatselt ja see tegigi tema aruande väärtuslikuks. Kui Henry jutu lõpetas, oli Banks suurepäraselt informeeritud. Banksile ei meeldinud miski rohkem kui see, et ta teab asju, mille kohta teistel pole aimugi, et ta neid teab, ja nüüd teadis ta hoopis varem, mis Cooki kolmanda ekspeditsiooni ajal tegelikult juhtus, kui ametlikud ja poliitiliselt silutud logiraamatud Resolutionilt temani jõuavad.
Mida rohkem Banks Henry juttu kuulas, seda sügavama mulje see talle jättis. Ta mõistis, et Henry polnud viimastel aastatel mitte niivõrd õppinud, kui lausa vallutanud bioloogiat, ja nüüd oli tal väljavaateid saada esmaklassiliseks taimetargaks. Banks taipas, et peab selle poisi endale jätma, enne kui mõni teine ta ära näppab. Banks ise oli lausa sarinäppaja. Sageli kasutas ta oma raha ja tunnustust, et teiste asutuste või ekspeditsioonide lootustandvaid noormehi endale saada ja nad Kew’sse tööle tuua. Loomulikult oli ta aastate jooksul mõnest noormehest ka ilma jäänud – kui need rikaste mõisate turvalistele ja tulusatele aednikukohtadele olid peibutatud. Banks otsustas, et sellest poisist ta ilma ei jää.
Henry võis ju olla halvasti kasvatatud, aga Banksil polnud halva kasvatusega mehe vastu midagi, kui too ainult asjatundja oli. Suurbritannias ilmus loodusteadlasi nagu seeni pärast vihma, kuid enamasti olid need puupead või diletandid. Samal ajal ihaldas Banks kõigest hingest uusi taimi. Ta oleks meelasti ise ekspeditsioonile läinud, kuid lähenes juba viiekümnele ja kannatas kohutavalt podagra all. Ta oli paistes ja valudes, suurema osa päevast oma laua taga lõksus. Seega tuli tal enda asemel taimekogujaid välja saata. Neid polnudki nii lihtne leida, kui võiks arvata. Polnud üldsegi nii palju kõlblikke noormehi – noormehi, kes tahtsid teenida närust palka ja surra malaariasse Madagaskaril või minna laevaga põhja Assooridel, langeda bandiidirünnaku ohvriks Indias, sattuda vangi Grenadas või lihtsalt kaduda jäljetult Tseilonil.
Nõks oli selles, et Henry pidi hakkama tundma, et on juba igaveseks määratud Banksi juures töötama, ja poisile ei tohtinud anda aega asjade üle järele mõelda, lasta kellelgi teda eemale peletada, anda talle võimalust armuda mingisse väljakutsuvalt ja kohatult riietatud tüdrukusse või teha tulevikuplaane. Banks pidi Henryt veenma, et tema tulevik on juba korraldatud ja alatiseks seotud Kew’ga. Henry oli enesekindel noor mees, kuid Banks teadis, et tema enda jõukus, võim ja kuulsus andsid talle eelise – nii et vahel tundus õigupoolest, et ta on lausa jumaliku ettehoolduse täideviija maa peal. Seda tuli kõhklematult ja otsekohe ära kasutada.
„Tubli töö,” sõnas Banks, kui Henry oli jutu lõpetanud. „Sa oled hästi hakkama saanud. Järgmisel nädalal saadan su Andidesse.”
Henry pidi hetke mõtlema: mis need Andid õieti on? Saared? Mäed? Mingi riik? Nagu Madalmaad?
Aga Banks rääkis muudkui edasi, nagu oleks kõik juba otsustatud. „Ma rahastan botaanilist ekspeditsiooni Peruusse ja see asub teele järgmisel kolmapäeval. Sind juhatab härra Ross Niven. Ta on vintske vana šotlane, kui nüüd ausalt öelda, siis võib-olla liigagi vana, aga vastupidavuse poolest ei jää ta kellelegi alla. Tunneb puid, ja julgeksin öelda, et ta tunneb Lõuna-Ameerikat. Kas tead, sellise töö peale eelistan ma šotlast inglasele. Nad on külmaverelisemad ja kindlamad, valmis järelejätmatu kirega eesmärgi poole püüdlema, ja seda sa ju välismaale saadetud mehe puhul tahadki. Sinu teenistus, Henry, on nelikümmend naela aastas, ja kuigi see pole niisugune teenistus, mille peal noor mees rasva võib minna, on sul auväärne positsioon, millega käib kaasas Briti impeeriumi tänu. Kuna sa oled alles poissmees, olen ma kindel, et ajad sellega läbi. Mida vähenõudlikumalt sa praegu elad, Henry, seda rikkam mees sinust ükskord saab.”
Henryl oli selline nägu peas, justkui tahaks ta midagi küsida, aga Banks ei lasknud tal suudki lahti teha. „Ega sa vist hispaania keelt ei räägi?” küsis ta laitvalt.
Henry raputas pead.
Banks ohkas liialdatud pettumusega. „Noh, ma arvan, et küll sa ära õpid. Lasen sul sellest hoolimata sinna ekspeditsioonile minna. Niven räägib hispaania keelt, kuigi koomiliselt põristades. Sa pead seal kuidagi Hispaania valitsusega asju ajama. Nende käes on Peruus ülemvõim, kas tead, ja nad on parajad tüütused, aga nende oma see on. Taevas teab, et ma tahaksin seal iga džungli läbi tuhnida, kui mul võimalus oleks. Ma tõesti jälestan hispaanlasi, Henry. Ma vihkan Hispaania seaduste minevikutaaka, mis takistab ja rikub kõike, millega kokku puutub. Ja nende kirik on jube. Kujutad sa ette, jesuiidid usuvad siiamaani, et Andide neli jõge on needsamad neli paradiisijõge, mida mainitakse esimeses Moosese raamatus? Mõtle selle peale, Henry! Ajada Orinoco segi Tigrisega!”
Henryl polnud aimugi, millest Banks räägib, aga ta vaikis. Ta oli viimase nelja aastaga õppinud rääkima ainult siis, kui teab, millest jutt käib. Enamgi veel, ta oli aru saanud, et vaikimine võib vahel panna kuulaja arvama, et ta on ehk tark. Pealegi ei pannud Henry väga hästi tähele, tema peas kajasid endiselt sõnad: Seda rikkam mees sinust ükskord saab…
Banks helistas kella ja tuppa astus kahvatu ilmetu näoga teenija, istus kirjutuslaua taha ja võttis kirjapaberi ette. Ütlemata poisile rohkem sõnagi, dikteeris