NullNullNull. Roberto Saviano
Читать онлайн книгу.
ja võõrustas teda tihti oma kodus. Ta õpetas talle, kuidas üks õige pealik elama peab, milline peab olema tema elustiil, millist eeskuju ta oma meestele peab andma. Ta peab olema rikas, heal järjel, aga ei või sellega uhkeldada. Pead sisendama oma meestesse usku, et kui sul läheb hästi, siis läheb ka neil hästi. Ja ka kõigil teistel, kes sinu heaks töötavad. Pead nii korraldama, et nad hakkaksid soovima sinu ärile head käekäiku ja üha uusi tehinguid. Kui näitad välja, et sul on kõik, mida soovid, tuleb neil isu sinult midagi ära võtta, sest nad arvavad, et teatud piirist edasi ei saa minna ja teatud kogusest rohkem ei või omada. Sellist tasakaalu on raske saavutada. Edu eeldus on mitte kordagi üle piiride minna või luksusliku eluga liialdada.
Kiki abil toimetati uimasteid ükskõik kuhu ja El Padrino klann maksis selle eest meeleldi. Ta näis suutvat ükskõik kelle ära osta, ja kõik, mis pidi üle Ameerika piiri veetama, sinna ka jõudis. Just selle ülima usalduse pärast, mille Kiki aja jooksul ära oli teeninud, hakati talle rääkima sellest, millest muidu kellelegi ei räägitud. Nimelt El Búfalost. Pärast järjekordset Kolumbia kokaiini ja Mehhiko kanepit täis autorongi toimetamist Ühendriikidesse viidi Kiki Chihuahuasse. Ta oli tuhandeid kordi El Búfalost kuulnud, kuid siiani ei osanud ta arvata, kas selle sõnaga tähistati mingit koodi, erioperatsiooni või oli see kellegi hüüdnimi. Tegelikult polnud El Búfalo ei bosside boss ega ka püha kultusloom, kuigi temast räägiti alati väriseval häälel ja pühalikul ilmel. Ta polnud midagi sellesarnast, ta oli sellest midagi hoopis rohkemat – El Búfalo oli maailma suurim marihuaanakasvandus. Üle tuhande kolmesaja aakri maad, kus töötas peaaegu kümme tuhat töölist. Kõik tollased protestiliikumised üle kogu maailma, New Yorgist Ateenani ja Roomast Los Angeleseni olid rohkemal või vähemal määral seotud marihuaanaga. Pidu ilma kanepita? Demonstratsioon ilma kanepita? Võimatu. Rohi oli muutunud kerge pilvesoleku, mõnusa koosolemise, magusa oleskelu ja sõpruse sümboliks. Pika perioodi vältel oli peaaegu kogu kanep, millega pidusid peeti, mida Ameerikas suitsetati, Rooma ja Pariisi ülikoolide juures müüdi ja tarvitati, Rootsis toimuvatel demonstratsioonidel ja Saksa pikettidel kasutati, El Búfalo sünnitis – ta oli sealt pärit, ja sealt vedasid pooled maailma maffiad ta laiali. Kiki pidi hakkama El Búfalo „kulda” täis laaditud veoautosid ja ronge üle piiri toimetama. Ja ta lubas seda teha.
1984. aasta 6. novembri hommikul tungib nelisada viiskümmend Mehhiko armee sõdurit El Búfalosse. Nad laskuvad helikopteritelt põldudele ja hakkavad kanepitaimi välja kiskuma ning konfiskeerivad juba valmis marihuaanapallid, mis ootavad kuivatamist ja pulbriks jahvatamist. El Búfalos konfiskeeriti ja põletati maha mitu tuhat tonni marihuaanat, millega lendas tuulde kaheksa miljardit dollarit. El Búfalo ja selle juurde kuuluvad kasvandused olid kõik Rafael Caro Quintero klanni valduses. Kasvandus toimis armeejõudude ja politsei kaitse all, kuna see tohutu suur maa-ala kujutas endast piirkonna peamist elatusallikat, millest igaüks kasu sai. Caro Quintero ei suutnud ära mõistatada, kuidas nii suuremõõtmeline sõjaline operatsioon tal kahe silma vahele oli jäänud, vaatamata tohututele summadele, mida ta oli investeerinud masinavärgi õlitamiseks, politsei ja armee äraostmiseks. Temale kuuluval maa-alal küsisid isegi sõjalennukid enne õhkutõusmist temalt luba. Keegi ei suutnud toimunut mõista. Ainus võimalik seletus oli, et ameeriklased olid mehhiklastele survet avaldanud. Operatsiooni taga pidi olema DEA28, USA narkopolitsei.
Caro Quintero ja El Padrino olid mures. Nad usaldasid teineteist. Just nemad olid loonud organisatsiooni, kellele kuulus Mehhiko uimastiäri monopol. Nad palusid kõigil, kes ükskõik millisel tasandil nende heaks töötas, teha järelepärimisi iga neile alluva isiku kohta. Asjade normaalse käigu juures oleksid nad operatsioonist pidanud teada saama veel enne, kui see käima lükati. Tavaliselt hoiatati neid ette, kui kedagi arreteerima mindi, ja tihti toimetasid nad ise veidi kokaiini sündmuspaigale. Kogus oli suurem siis, kui arreteerima tuleva politseinikuga olid kaasas telereporterid kaameratega või kui ta tahtis karjääri teha; väiksem siis, kui ta polnud üks nende seast. Kiki küsitles kõiki, ta rääkis Don Netoga, El Padrino poliitiliste esindajatega, sõitis isegi isiklikult kohale Guadalajarasse, kuhu bossid kokku olid tulnud. Tema eesmärk oli välja uurida, kust tuuled puhuvad, kes on kes kartelli juhatuses ja mida too kavatseb järgmiseks ette võtta. Ühel päeval pidi ta koos oma abikaasa Mikaga lõunale minema. Seda juhtus harva, et nad koos lõunastasid, ainult siis, kui Kiki oli rahulik ja tal oli vähe tööd. Nad pidid kohtuma ühes jaoskonnast kaugel asuvas kohas Guadalajara kauneimas kvartalis.
Kiki väljus oma kabinetist, jättes politseimärgi ja püstoli sahtlisse, ning astus tänavale. Ta sammus parajasti oma pikapi poole, kui märkas viit meest, kellest kolm seisid auto kapoti ees ja kaks selle taga, püssitorud tema poole suunatud. Kiki tõstis käed üles, otsides ähvardajate seast tuttavaid nägusid. Küllap ta üritas mõistatada, kas nad olid talle tuttavad tapjad või hoopis mõni boss, kellele ta minevikus oli liiga teinud või kelle heaks töötanud. Käed kuklal, lükati ta arvatavasti beeži Volkswagen Atlanticusse. Kui tema abikaasa, kes teda ikka veel ootas, aru sai, et ta kohale ei ilmu, helistas ta jaoskonda. Kiki sõidutati Lope de Vega nimelisse tänavasse. Ta tundis seda kahekordset veranda ja tenniseväljakuga maja hästi. See oli üks paljudest El Padrino käsilaste villadest. Ta oli paljastatud. Kiki ei olnud järjekordne narkobosside poolt äraostetud Mehhiko politseinik, ta polnud korrumpeerunud võmm ega El Padrino alkeemik. Kiki oli DEA, Drug Enforcement Administrationi agent.
Tema pärisnimi oli Enrique Camarena Salazar. Ta oli Mehhiko päritolu ameeriklane, kes astus DEA ridadesse 1974. aastal. Algul töötas ta Californias, aga seejärel saadeti ta Guadalajara osakonda. Neli aastat tegeles Kiki Camarena Mehhikos kokaiini- ja marihuaanakaubitsejate võrgustiku kaardistamisega. Üha enam hakkas ta mõtlema võimalikust saladuskatte all narkokaubitsejate ridadesse sisse imbumisest, kuna politseihaarangud lõppesid tavaliselt kõik campesino’de29, smugeldajate, autojuhtide või tapjate arreteerimisega, kusjuures tegelik probleem jäi lahendamata. Tema eesmärk oli lõpetada massilised arreteerimised, mis numbrites näisid fantastilised, aga olid sisult tühised. Ainuüksi ajavahemikus 1974–1976, kui DEA ja Mehhiko valitsuse koostöö tulemusel asutati task force30, et oopiumikasvandused Sinaloa mägedest välja juurida, arreteeriti kokku neli tuhat isikut, kuid nad kõik olid vaid talupojad või transportijad. Niikaua kui nööritõmbajad ja uimastikaubitsejate juhid vabaduses viibisid, oli narkoorganisatsioon määratud igavesti kestma ja end pidevalt uuendama. Kiki püüdis järjest enam Kuldse Kolmnurga, see tähendab Sinaloa, Durango ja Chihuahua osariikide marihuaana ja oopiumi tootmisaladel käivasse uimastiärisse sisse imbuda. Kiki ema oli mures ja seisis sellise plaani vastu: talle ei meeldinud poja töö, ta polnud nõus, et tema poeg üksi ülemaailmse uimastiäri kuningate vastu võitlusse astub. Kiki aga vastas talle lihtsate sõnadega: „Isegi kui olen üksi, suudan ikkagi midagi muuta.” Ta uskus sellesse. Ja tal oli õigus. Teda oli reedetud. Väga vähesed teadsid tema salaoperatsioonist ja keegi nende seast oli suud paotanud. Röövijad vedasid Kiki ühte tuppa, kus nad hakkasid teda piinama. Tema puhul oli vaja eriti eeskujulikku tööd teha. See, kuidas Kikit reeturlikkuse eest karistati, pidi kõigile igaveseks meelde jääma. Kassettmakk vajutati käima ja kogu töö võeti linti, sest El Padrino pidi teada saama, kui palju tema mehed pingutasid, et Kikilt kõik, mida ta teab, välja pressida. Kõik, mida too piinamise ja peksmise ajal ütles, tuli üles lindistada, et ka kõige tähtsusetum teabekild kaotsi ei läheks. Iga pisimgi asi võis olla oluline. Nad tahtsid teada, kui palju Kiki oli jõudnud rääkida ja kes olid teised tema meeskonna liikmed. Alustati kõrvakiilude ja rusikalöökidega kõrisõlmele, mis tal hinge kinni võttis.
Tema silmad seoti kinni, tal purustati ninaluu ja löödi kulmud lõhki. Kiki kaotas teadvuse ja piinajad kutsusid arsti. Ta toodi jääkülma vee abil teadvusele ja temalt pesti veri maha. Kiki nuttis valust. Aga ta ei vastanud. Temalt küsiti, kust DEA informatsiooni saab, kes seda neile edastab. Temalt nõuti nimesid. Aga mingeid nimesid ei olnudki. Nad ei uskunud teda. Nad sidusid talle juhtmed munandite külge ja hakkasid sinna elektrilööke saatma. Lindil on kuulda karjatusi ja tumedaid matse, kui elektrilöögid tema keha kõrgele õhku paiskasid. Seejärel seoti ta kätest ja jalgadest tooli külge, üks piinajatest surus talle kruvi pealaele ja hakkas seda sinna sisse kruvima. See oli ohvrile väljakannatamatu piin. Kiki kordas lakkamatult: „Jätke mu pere rahule. Ma anun teid, ärge
DEA – Drug Enforcement Administration, USA uimastipolitsei.
Hisp k ‘talupoeg’.
Ingl k ‘kiirreageerimisüksus’.