Ei maa ega meri. Anne von Canal
Читать онлайн книгу.
ebapopulaarsed tädid ja peaaegu unustatud onud Djursholmi rahvakooli aulasse, et imetleda ja võrrelda järelkasvu kunstilisi saavutusi. Ruum kaunistati pidulikult, suupisteteks pakuti lõhe ja heeringat koos akvaviidiga ja glögi ning kohvi kõrvale kaneelisaiakesi ja safranikooki. Laval, öösinise raske sametkardina ees, seisis päevinäinud klaver – kutsuvalt, ootavalt, nõudvalt.
Esimesel korral, kui Laurits oli olnud kuueaastane, oli ta suurte sammudega lavale astunud, kummardanud nii sügavale, et pea puudutas põlvi, ja öelnud saali ootust tulvil pimedusse kõvasti: „Tere õhtust!” (Sedagi lugu armastas ta ema hiljem ikka ja jälle jutustada.) Paar inimest oli naernud. Viirastuslikuna märkas ta ema kohevaks seatud soengut ja isa, kes oli kõikidest peajagu pikem. Naeratas publikule, siis noogutas otsustavalt ja istus klaveri taha, otsekui oleks tal juba tuhat kontserti antud. Järgmisel aastal oli emal poisipeasoeng, isa oli ikka veel kõikidest peajagu pikem, Laurits ei öelnud enam: „Tere õhtust!” Kolmandal aastal oli ema avastanud enda jaoks juuste lokkimise. Kui Laurits lavale läks, istus Amy kindlalt kui majakas esimeses reas ja pilgutas talle silma. Tema kõrval istus keegi võõras naine.
Tookord, kui pärast halvimat etteastet Lauritsa esimesest klaveritunnist alates tuli ema sooblikasukas ja polaarrebasemütsis garderoobi.
„Sa mängisid imeliselt, kullake, sa teed suurepäraseid edusamme!” ütles ta, aga Laurits küsis: „Kus issi on?”
„Sinu isa pidi tagasi kliinikusse minema. Tal oli väga kahju, et ta ei saanud tulla. Aga mina olen ju siin.”
Justkui selgroog oleks lõhenenud.
Ema vaatas talle leebelt otsa ja võttis mütsi peast.
See pole see, oleks Laurits tahtnud öelda. See pole tähtis. Kuid ta vaikis ja pööras pea kõrvale. Ema vaatas ringi ja lehvitas naerdes kätt nina ees.
„Uih, milline läpatanud õhk, kuidas võivad paar last küll säärast haisu levitada?”
Tema hääl oli veidike liiga kile. Laurits tahtis, et ta läheks ära, ta tahtis olla üksi, ta ei tahtnud midagi. Asi polnud mitte kliinikus. Asi oli muusikas. Ja tema emas. Ja Blüthneris. Asi oli temas.
Iial enam ei otsinud ta saalist oma isa, ei järgmisel aastal ega ühelgi järgneval.
Mõjuvalt mängis ta kaks poolnooti, mis juhatasid jõuliselt sisse teema ebahariliku lõpetuse, ja nii nagu iga kord, nautis ta üllatusmomenti, kui ootuspärase täiekõlalise lõppakordi asemel tuleb veel üks passaaž ja alles siis lõpetatakse teema vaikselt, peaaegu areldi. Seejärel kolmkõla mollis, madalalt ja rahulikult. Laurits jättis endale aega, nautis seda pikka heli ja naeratas, enne kui lasi kergete löökidega tantsiskleval passaažil kõrvalteemasse üle minna. Helid hüplesid kui paljasjalgne tüdruk trepist üles.
Tahtmatult mõtles ta Sofiale, kuigi polnud teda iial paljajalu näinud. Toona, talvel 1970 oli Sofia hoopiski lumetuisus tema ees seisnud.
Oli detsembri algus, taevas oli hall ja õhk lõhnas lume järele. Ranits seljas, seisis Laurits peatänava ääres pimeduses, vaatas kõigepealt paremale, siis vasakule – nii nagu oli väiksest peast õppinud – ja tõmbus ehmunult tagasi, kui üks vasakult poolt lähenev auto tuututas. Selle tuled pimestasid teda otsekui kaks hiiglaslikku silma. Üleminek parempoolsele liiklusele oli toimunud juba tubli kolme aasta eest, ent alati, kui ta oli millegagi tegevuses, nii nagu sel hetkel, juhtus ikka veel, et ta vaatas valesse suunda. Jama. Auto oli tal sammude loendamise segamini ajanud. Nüüd võis ta vaid umbkaudu hinnata, kus ta oli pooleli jäänud. Tasakesi pomisedes astus ta ülesmäge preili Anderssoni maja poole. Tal oli peas kootud müts ja käes villased kindad, ometigi olid sõrmed jääkülmad. Kui ta kinnastesse puhus, oli tunda, kuidas hingeõhk muudab lõnga soojaks ja niiskeks. Sellegipoolest kulub vähemasti kümme minutit, enne kui ta on suuteline korralikult klaverit mängima.
Ta märkas Sofiat alles siis, kui too otse tema ees seisis. Kuigi Sofia oli samuti preili Anderssoni õpilane, polnud Laurits teda iial kuskil näinud, kui kontserdiõhtud välja arvata. Ei pargis, õõnsa puu juures, kus noored kohtusid, et suitsu teha, ei paadisilla lähedal, kus lõket tehti, ega kaupmehe pool, kus nad julguseprooviks närimiskummit varastasid. Talvetüdruk. Sofia oli olemas vaid detsembris.
„Tere,” ütles tüdruk, ja Laurits püüdis jälle mitte unustada, kui kaugele oli ta loendamisega jõudnud. Nelikümmend üheksa.
„Tere, Sofia,” lausus ta kärmelt ja veri tõusis talle näkku. Peaaegu poleks ta paksus talveriietuses tüdrukut äragi tundnud. Viivu pelgas ta, et too oli kuulnud, kuidas ta loendas.
„Kas ma ehmatasin sind?” küsis Sofia.
„Ei,” vastas ta rutakalt. „Kust sa seda võtad? Ma võtsin vaid mõttes veel oma pala läbi…”
„Mida sa kontserdil mängid?” päris tüdruk.
„Ma ei tea veel täpselt, võib-olla midagi Lisztilt.”
Sofia vaatas talle silmi suureks ajades otsa.
„Tõesti või? Kas ta lubab sul seda?”
Laurits kehitas õlgu. Ta oli öelnud seda pikemalt mõtlemata. Lihtsalt niisama. Vaevalt välja öeldud, tundus see mõte talle lausa hulljulge. Hulljulge, kuid mitte halb.
„Mina pean jälle Mozartit mängima,” ütles Sofia ja sonkis saapaninaga lumelörtsi.
Laurits vaatas hingeõhupahvakuid, mis tüdruku suust tõusid. Ta ei teadnud, mida öelda.
„Kas su vanemad tulevad?” küsis Sofia ootamatult.
Laurits kehitas taas õlgu. Nelikümmend üheksa.
„Minu ema tuleb seekord üksi,” sõnas tüdruk vaikselt.
Laurits silmitses teda. Ta nahk oli kahvatu, huuled väga punased, ja ta silmad läikisid. Ta nägu meenutas portselanist nukku. Habras. Aurora borealis, mõtles Laurits, ainult neid sõnu, ja alles hiljem kodus, kui ta tegi maateaduse ülesandeid, tulid need talle jälle meelde. Aurora borealis. Päikesetuul, gaasiosakesed, mis atmosfääri sattudes helendama löövad ja ära põlevad. Virmalised.
Temas oli miski nagu ärganud. Tunne, mis oli talle veel võõras, ta tundis end korraga haigena, just nagu pressiks miski seestpoolt vastu roideid.
„Minu isa pole juba mitu aastat käinud,” vastas ta lõpuks ja tundus endale samal hetkel tobedana. Sofia pühkis käeseljaga nina. Tema peened sõrmed olid külmast punased.
„Issil on uus naine.”
Need sõnad rippusid õhus, keset ta hingeõhupilve, ja haihtusid siis. Laurits tundis nahal lumehelbeid, algul üks, siis kaks, kolm. Tillukesed kristallid jäid Sofia ripsmetesse kinni ja valgusid piiskadena ta nina kõrvalt alla. Laurits oleks tahtnud need ära pühkida, kuid ei liigutanud ennast. Ainult naeratas.
„Minu isal on ikka veel seesama naine. Ja sellegipoolest ta ei tule.”
Sofia hõõrus oma sõrmi ja vaikis.
„Ma pean nüüd minema,” lausus Laurits. „Muidu hakkab lohe tuld sülgama.”
Sofia naeratas.
Kuhu ta oli jäänud? Kolmkümmend üheksa. Või nelikümmend üks?
„Ma tahan Liszti mängida. Muidu ma ei esinegi,” ähvardas ta pool tundi hiljem preili Anderssoni.
„Sa tead küll, et see mõte mulle absoluutselt ei meeldi,” ütles preili Andersson ärritatult. „Selleks on liiga vara. Ma tean, et sa oled palju harjutanud, aga kui sa ehk suudaksidki tehnilist võimekust arendada, ei tähenda see veel kaugeltki, et sa oleksid piisavalt küps selle muusika mängimiseks. Sa oled kaksteist, Laurits, inimene vajab ruumi kõrgemale kasvamiseks, muidu jääb ta kääbuseks.”
Ta vaatas õpetajale otsa. Huuled kokku pressitud. Ta teadis seda jutlust muusika mõistmisest, tunnetamisest.
„Ma räägin sinu emaga sellest, siis vaatame edasi.”
Laurits naeratas. Teadis, et ta saab oma tahtmise. Ema kiidab selle meelitatult heaks. Ta oli ema ammugi läbi näinud. Tema edu klaveri ääres oli ema auahnus, tema oskused ema selgroog.
Õhtusöök.