Tüdruk rongis. Paula Hawkins
Читать онлайн книгу.
ja viletsam kui mõni päev tagasi. Lugesin kusagilt, et kui rong sulle otsa sõidab, võib ta sul lausa riided seljast kiskuda. Ja rongi all surma saada pole üldse haruldane. Räägitakse, et kaks- või kolmsada inimest aastas, järelikult vähemalt üks iga paari päeva tagant. Ma ei tea, kui paljud neist on õnnetusjuhtumid. Kui rong mööda venib, vaatan pingsalt, kas räbalatel on verd, kuid ei näe midagi.
Rong peatub märgutule taga nagu tavaliselt. Näen Jessi terrassi klaasukse juures. Ta kannab eredat kirjut kleiti ja on paljajalu. Ta vaatab üle õla majja, räägib ilmselt Jasoniga, kes valmistab hommikusööki. Jälgin teraselt Jessi tema kodu juures, kui rong hakkab teosammul edasi liikuma. Ma ei taha näha teisi maju; eriti seda, mis jääb neli ust edasi, seda, mis varem oli minu oma.
Elasin viis aastat aadressil Blenheimi tee kakskümmend kolm, super õnnelik ja läbinisti õnnetu. Ma ei suuda seda maja praegu vaadata. See oli mu esimene kodu. Mitte vanematekodu, mitte koos teiste tudengitega üüritud korter, vaid minu oma esimene kodu. Ma tõesti ei suuda seda maja vaadata. Noh, eks suudan ikka, ma teen seda, tahan vaadata, ei taha vaadata, püüan mitte vaadata. Iga päev ütlen endale, et ma ei vaataks, aga ikka vaatan. Ma ei suuda vastu panna, kuigi seal pole midagi, mida näha tahan, kuigi kõik, mida näen, teeb haiget. Mäletan väga selgelt, mida tundsin, kui tõstsin pilgu ja märkasin, et kreemikas linane ruloo ülemise korruse magamistoa akna eest oli kadunud, selle asemel rippus midagi õrna beebiroosat; mäletan siiani valu, mida tundsin, kui nägin Annat aias roosipõõsaid kastmas, T-särk pingul ümber paisuva kõhu, ja kui hammustasin endale nii kõvasti huulde, et see hakkas veritsema.
Pigistan silmad kõvasti kinni ja loendan kümne, viieteistkümne, kahekümneni. Nüüd on see möödas, midagi pole näha. Veereme Witney jaama ja sealt uuesti välja, rong hakkab tempot tõstma, kui äärelinn läheb üle räämas Põhja-Londoniks ning ridaelamute asemel hakkavad paistma grafitiga kaetud sillad ja katkiste akendega tondilossid. Mida lähemale Eustonile jõuame, seda ärevamaks muutun; surve kasvab: mis täna saab? Umbes viissada meetrit enne Eustonit seisab raudteest paremal räpane, madal betoonehitis. Selle seinale on keegi joonistanud jaama poole osutava noole ja kõrvale kirjutanud „REIS LÕPEB“. Mõte läheb raudtee kõrval vedelenud rõivanutsakule ja ma tunnen kurgus pitsitust.
Õhtune 17:56 rong on veidi aeglasem kui hommikune – see sõidab tunni ja ühe minuti, tervelt seitse minutit kauem kui hommikune, hoolimata sellest, et ei tee lisapeatusi. Mul ei ole selle vastu midagi, sest nii nagu mul pole mingit kiiret hommikul Londonisse jõudmisega, pole mul kiiret ka õhtul Ashburysse naasmisega. Mitte sellepärast, et see on Ashbury, kuigi paik iseenesest on kehv: 1960. aastatel ehitama hakatud linn, mis laieneb nagu kasvaja keset Buckinghamshire’i. Mitte kehvem ega parem kui kümned teised sarnased linnad, keskus täis kohvikuid ja mobiiltelefonide poode ja JD Sportsi harukauplusi, ümbritsetud äärelinna sõõriga, mille taga linna servas on kobarkino ja Tesco ala. Mina elan päris ilusas ja uues kvartalis, mis asub kohas, kus linna kaubanduslik süda läheb üle elamumaaks, kuid see pole minu kodu. Minu kodu on Victoriaaegne kahepereelamu raudtee kõrval, see, mille teine omanik ma olin. Ashburys pole ma majaomanik, isegi mitte üüriline – olen allüürnik, elan väikses magamistoas Cathy ilmetus ja tagasihoidlikus kahekorruselises korteris, sõltun tema armulikkusest ja soosingust.
Cathyga saime ülikoolis sõpradeks. Tegelikult pooleldi sõpradeks, me polnud kunagi väga lähedased. Ta elas esimesel aastal üle koridori ja me käisime samal kursusel, seega olime liitlased esimestel heidutavatel nädalatel, enne kui kohtasime neid inimesi, kellega meil oli rohkem ühist. Pärast esimest aastat me teineteist eriti ei näinud ja pärast kolledžit peaaegu üldse mitte, välja arvatud aegajalt mõnes pulmas. Ent kui mul raske aeg oli, juhtus tal olema vaba tuba ja see sobis mulle. Olin nii kindel, et jään sinna vaid mõneks kuuks, kõige rohkem pooleks aastaks, ja ma ei teadnud, mida muud teha. Ma polnud kunagi üksinda elanud: algul vanemad, siis korterinaabrid, siis Tom, ja ma leidsin, et see mõte oli vastupandamatu, seega ütlesin jaa. Sellest on nüüd peaaegu kaks aastat möödas.
See pole kohutav. Cathy on tore inimene, veidi võimukal moel. Ta sunnib sind märkama, et ta on tore. Tema toredus on väga silmatorkav, see on teda iseloomustav omadus ja tal on vaja, et seda tunnustataks sageli, peaaegu iga päev, kuid see võib olla väsitav. See pole küll väga hull, sest korterikaaslastel võib palju hullemaid omadusi olla. Ei, see pole Cathy, isegi mitte Ashbury, mis mind mu uues olukorras kõige rohkem häirib (mõtlen sellest ikka veel kui uuest, kuigi see on juba kaks aastat kestnud). See on hoopis kontrolli kaotamine. Cathy korteris tunnen end kogu aeg nagu külaline, kelle tegevus on väga piiratud. Tunnetan seda köögis, kui me õhtusööki tehes ruumi pärast heitleme. Tunnetan seda, kui istun Cathy kõrval diivanil, televiisoripult kindlalt tema haardes. Ainus privaatne koht on mu väike magamistuba, kuhu on mahutatud kaheinimesevoodi ja kirjutuslaud, aga nende vahel on väga napp käimisruum. Tuba on päris mugav, kuid see pole koht, kus tahan olla, selle asemel tolknen elutoas või köögilaua ääres, rahutu ja võimetu. Olen kaotanud kontrolli kõige üle, isegi mõtete üle oma peas.
Kuumus tõuseb. Kell on vaevalt pool üheksa ja juba on palav, õhk on niiskusest raske. Igatsen tormi, kuid taevas on häbematult tühi, kahvatu ja vesisinine. Pühin ülahuulelt higipiisku. Oleksin võinud pudeli vett osta.
Täna hommikul ma ei näe Jasonit ega Jessi ning tunnen seepärast suurt pettumust. Tean, et see on rumal. Uurin maja, kuid midagi pole näha. Kardinad on alumisel korrusel eest tõmmatud, kuid klaasuksed on kinni, päiksevalgus peegeldub neilt vastu. Ülemise korruse lükandaken on samuti kinni. Jason võib kusagil kaugel tööl olla. Arvan, et ta on arst, ilmselt mõnes ülemere organisatsioonis. Ta on pidevalt minekuvalmis, kott pakitult riidekapi otsas; kui Iraanis on maavärin või Aasias tsunami, jätab ta kõik muu, krabab koti ja on paari tunniga Heathrow’ lennujaamas, valmis minema ja elusid päästma.
Jess oma julgete kleidimustrite, Converse’i tossude, ilu ja suhtumisega tegeleb moetööstuses. Või ehk muusikaäris või reklaaminduses – ta võib olla stilist või fotograaf. Ta on ka hea maalija, temas on palju loomingulist elegantsi. Näengi teda juba üleval omaette toas, kus kõlab muusika. Aken on lahti, Jessil on pintsel käes, tohutu suur lõuend toetub vastu seina. Ta on seal keskööni; Jason teab, et naist ei maksa tülitada, kui ta töötab.
Loomulikult ei näe ma Jessi. Ma ei tea, kas ta maalib või kas Jason naerab vahvalt või kas Jessil on ilusad põsesarnad. Siit ma ju ei näe tema luude struktuuri ja ma pole kunagi kuulnud Jasoni häält. Ma pole neid kunagi lähedalt näinud, nad ei elanud veel selles majas, kui mina samal tänaval elasin. Nad kolisid siia siis, kui mina kaks aastat tagasi lahkusin. Ma ei teagi täpselt, millal. Ma vist hakkasin neid märkama umbes aasta tagasi. Aegamisi, kuude möödudes, said nad mulle tähtsaks.
Ma ei tea ka nende nimesid, seega andsin kummalegi ise nime. Jason, sest ta on ilus briti filmistaari kombel, mitte nagu mõni Depp või Pitt, aga nagu Firth või Jason Isaacs. Ja Jess lihtsalt sobib Jasoniga kokku ja sobib naisele samuti. See on temalik, ta on nii kena ja muretu. Nad klapivad hästi, nad on paar. Olen aru saanud, et nad on õnnelikud. Samasugused, nagu mina varem olin, nad on nagu Tom ja mina viis aastat tagasi. Nad on see, mida mina kaotasin, kõik, mida tahan olla.
Ebamugavalt kitsas särk, mille nööbirida on rinnal pingul, on higiplekine ja kaenla all on niisked kleepuvad laigud. Silmad ja kõri kipitavad. Täna õhtul ma ei taha, et sõit veniks; igatsen kodus olla, lahti riietuda ja duši alla minna, olla seal, kus keegi mind ei näe. Heidan pilgu mehele, kes minu vastas istub. Ta on umbes minuvanune, varastes kolmekümnendates eluaastates või selle keskel, juuksed tumedad, meelekohad juba hallinevad. Kahvatu nahk. Ta kannab ülikonda, kuid on võtnud pintsaku ära ja selle enda kõrvale laotanud. Tal on paberõhuke MacBook ees lahti. Ta toksib aeglaselt. Paremal randmel on suure numbrilauaga hõbekell – see näib kallis, võibolla Breitling. Mees närib põse sisekülge. Võibolla on ta närviline. Või lihtsalt sügavais mõtteis. Kirjutab tähtsat e-kirja kolleegile New Yorgi kontoris või hoolikalt sõnastatud lahkuminekusõnumit sõbratarile. Ta tõstab järsku pilgu ja vaatab mulle otsa; ta laseb silmadel üle minu rännata, üle väikese veinipudeli mu ees laual. Ta vaatab kõrvale. Ta seab oma suu nii, et see väljendab põlgust. Ta leiab, et ma olen põlastusväärne.
Ma