Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad. Paullina Simons
Читать онлайн книгу.
Aleksander. „Täpselt kakskümmend kaks.”
„Oi,” ütles Tatjana ning tema hääl reetis pettumust.
„Mida? Kas ma olen puruvana?” küsis Aleksander, suutmata naeratust maha suruda.
„Igivana,” vastas Tatjana, suutmata samuti naeratamast hoiduda.
Pikkamisi sammusid nad üle Marsi väljaku, Tatjana paljajalu, punased rihmikud kergelt viipuvais kätes.
Kui nad kõnniteele jõudsid, pani ta rihmikud uuesti jalga ning nad läksid üle tänava ja jäid seisma mittemidagiütleva neljakorruselise pruuni krohvitud maja ees, mille juures äratas tähelepanu eesukse puudumine. Sisse viis pikk hämar koridorikäik. „Need ongi Pavlovi kasarmud, kus ma elan,” ütles Aleksander.
„Kas need on tõesti kuulsad Pavlovi kasarmud?” Tatjana tõstis pilgu räpasele hoonele. „See ei saa tõsi olla.”
„Mida teie siis ootasite? Võib-olla lumiste tornitippudega lossi?”
„Kas ma tulen sisse?”
„Ainult väravani. Ma viin relva ära ja kirjutan end välja. Oodake, nõus?”
„Ootan.” Läbi pika võlvkäigu läinud, jõudsid nad sügaval koridori lõpus valvuriga raudvärava juurde. Noor tunnimees tõstis käe kõrva äärde, et Aleksandrit tervitada. „Astuge edasi, seltsimees leitnant. Kes teie kaaslane on?”
„Tatjana. Ta ootab mind siin, seersant Petrenko.”
„Muidugi ootab,” ütles tunnimees Tatjanat vargsi silmitsedes, kuid mitte nii vargsi, et neiu poleks märganud. Tatjana vaatas, kuidas Aleksander raudväravast sisse ja läbi hoovi läks, pikale ohvitserile au andis, seisatas ja vahetas mõne sõna suitsetavate sõdurite pundiga, puhkes naerma ja kadus silmist. Miski ei eristanud Aleksandrit teistest, välja arvatud see, et ta oli kõige pikem, tal olid tumedamad juuksed ja valgemad hambad, laiemad õlad ja pikem samm. Ainult see, et tema oli elav ja teised tummad.
Petrenko küsis, kas Tatjana tahab istuda.
Neiu raputas pead. Aleksander oli käskinud tal sealsamas oodata ja ta ei kavatsenud paigast liikuda. Kindlasti ei kavatsenud ta sõjaväelase toolile istuda, ehkki oleks tahtnud istet võtta.
Seistes ja garnisoni väravast sisse vaadates ning Aleksandrit oodates tundis Tatjana, nagu hõljuks ta saatuse pilvel, mis kaunistas tema õhtupoolikut ebatõenäolisuse ja ihaga.
Eluihaga.
Üks deda lemmiklause oli: „Elu on nii ettearvamatu. Just see meeldib mulle elu juures kõige vähem. Oleks elu vaid rohkem matemaatika moodi.”
Selles polnud Tatjana temaga nõus.
Tema eelistas sellist päeva ükskõik millisele kooli- või tööpäevale. Ta jõudis järeldusele, et eelistab seda päeva oma elu kõigile teistele päevadele.
Tatjana astus tunnimehele sammu lähemale ja küsis: „Öelge, kas eraisikuid ka sisse lubatakse?”
Naeratades ja silma pilgutades vastas Petrenko: „Noh, oleneb, mida tunnimees selle eest saab.”
„Küllalt, seersant,” ütles Aleksander temast kärmel sammul möödudes. „Läki, Tanja.” Püssi tal enam kaasas ei olnud.
Just siis, kui nad asutasid läbi võlvkäigu tänavale minema, hüppas salauksest, mida Tanja polnud märganud, välja üks sõdur. Ta kohutas Tanjat nii väga, et neiu lausa karjatas, nagu oleks nõelata saanud. Aleksander asetas käe Tatjana seljale ja vangutas pead. „Dimitri, miks?”
Sõdur naeris valjusti. „Teie näod! Sellepärast.”
Tatjana kogus end. Kas ta eksis, või astus Aleksander tõesti talle mitte ainult lähemale, vaid ka tema ette, nagu ei sooviks lihtsalt tema kõrval seista, vaid teda kaitsta? Kui tobe.
Sõdur naeratas ja ütles: „Niisiis, Aleks, kes su uus sõbranna on?”
„Dimitri, see on Tatjana.”
Dimitri surus tugevasti Tatjana kätt ega tahtnud enam lahti lasta. Tatjana tõmbas käe vargsi ära.
Dimitri oli vene standardite järgit keskmist kasvu, Aleksandriga võrreldes lühike. Tal oli venelase nägu: lai, veidi kahvatu, nagu oleksid kõik värvid luitunud. Tema nina oli lai ja nöpsis, huuled väga kitsad. Need olid justkui kaks lõdvalt ühendatud kummiriba. Kaelal oli mitmes kohas habemeajamisarme. Vasaku silma all oli tal väike must sünnimärk. Dimitri pilotkal polnud emailitud punatähte nagu Aleksandri omal, ka polnud tema pagunid metallniidist. Dimitri pagunid olid punased, ühe sinise triibuga. Tema mundrikuuel polnud aumärke.
„Väga rõõmustav teiega tutvuda,” ütles Dimitri. „Kuhu te siis kahekesi minna kavatsete?”
Aleksander ütles.
„Kui soovite,” ütles Dimitri, „siis tassiksin hea meelega kaubad teile koju.”
„Saame hakkama, Dima, aitäh,” ütles Aleksander.
„Ei, pole viga.” Dimitri naeratas. „Ma teen seda hea meelega.” Ta vaatas Tatjanale otsa.
„Noh, Tatjana, kuidas te meie leitnandi otsa komistasite?” küsis Dimitri neiu kõrval sammudes, samal ajal kui Aleksander nende taga astus. Tatjana keeras ringi ja nägi, et Aleksander silmitseb teda murelikult. Nad vaatasid teineteisele otsa ja pöörasid pilgu ära. Aleksander jõudis Tatjanale ja Dimitrile järele ning hakkas nende ees astuma. Voentorgi pood oli nurga taga.
„Ma komistasin tema otsa bussis,” vastas Tatjana Dimitrile. „Tal hakkas minust kahju ja ta pakkus abi.”
„Noh, igatahes teil vedas,” ütles Dimitri. „Keegi ei aita hätta sattunud naisterahvaid meelsamini kui Aleksander.”
„Mina nüüd küll mingi hätta sattunud naisterahvas ei ole,” pomises Tatjana, samal ajal kui Aleksander teda poodi astuma kehutas ja jutuajamise lõpetas.
Tatjanat jahmatas see, mis ta leidis lihtsa klaasukse taga sildiga AINULT OHVITSERIDELE. Esiteks polnud seal saba. Teiseks oli pood täis kotte ning lõhnas suitsusingi ja – kala järele, seal hõljus sigarettide ja kohvi hõng.
Aleksander küsis, kui palju neiul raha on, ja Tatjana vastas, arvates, et see summa lööb mehe pahviks. Aleksander kehitas vaid õlgu ja ütles. „Me võiksime kogu raha eest suhkrut osta, kuid olgem ettenägelikud, eks ole?”
„Mina ei tea, mida osta. Kuidas ma saan siis ettenägelik olla?”
„Ostke,” ütles Aleksander, „nagu ei näeks te neid kaupu enam kunagi.”
Tatjana andis pikemalt mõtlemata raha Aleksandrile.
Mees ostis neli kilo suhkrut, neli kilo nisujahu, kolm kilo kaerahelbeid, viis kilo odrakruupe, kolm kilo kohvi, kümme purki marineeritud seeni ja viis purki tomateid. Samuti ostis ta kilo musta kalamarja ning mõne järelejäänud rubla eest deda rõõmuks kaks karpi lihakonservi. Et endale meelehead teha, ostis Tatjana väikese tahvli šokolaadi.
Aleksander naeratas, ütles, et maksab ise šokolaadi eest, ja ostis viis tahvlit.
Ta soovitas Tatjanal tikke osta. Tatjana itsitas veidi selle üle ja märkis – enda arust vaimukalt –, et tikke ei saa süüa. Mees soovitas mootoriõli osta. Tatjana ütles, et tal pole autot. Mees ütles, et ostku ikkagi. Tatjana ei tahtnud. Ta ei tahtnud kulutada isa raha millegi nii tobeda peale nagu mootoriõli ja tikud.
„Kuid, Tanja,” rõhutas Aleksander, „kuidas te ostetud jahust midagi teha saate, kui teil tule süütamiseks tikke ei ole? Seda saia on raske küpsetada.”
Tatjana soostus alles siis, kui nägi, et tikutoos maksis vaid mõne kopika, ja ikkagi ostis ta vaid ühe kahesajase toosi.
„Ärge mootoriõli unustage, Tanja.”
„Kui auto ostan, ostan ka mootoriõli.”
„Mis siis, kui sel talvel petrooleumi ei müüda?” küsis Aleksander.
„Ja siis?” küsis Tatjana. „Meil on elekter.”
Mees