Lui Vutoon. Armin Kõomägi
Читать онлайн книгу.
Lui! Where do you want to drive today?”
„To Pärnu!”
„Good idea! Just follow my instructions. Bon voyage!”
Ekraanile ilmus nool, mis näitas otsesuunas. Wow! Lihtne elu mulle meeldib!
Ma polnud kunagi varem lahtises autos sõitnud, rääkimata juhtimisest (Opeli ja Subaru järel oli Bentley üleüldse mu kolmas roolitagune kogemus). Seda tunnet ei ole sugugi lihtne kirjeldada. Nii palju positiivseid kokkulangevusi: veatu suvehommik, piltilus kallim, autotööstuse nurruv tippsaavutus, laiad tühjad tänavad, siin-seal tardunud liiklusvahenditega – tundsin ennast kui maailma naba. Ma pidin olema kogu selle toreduse, mis kunagi üldse inimkonna poolt välja on mõeldud, majesteetlik eesmärk, kõikide naudingute summaarne sihtgrupp ühesainsas isikus. Uskumatu joovastus eksklusiivses kastmes. Panin Kimile ette kenad päikeseprillid ja sasisin tema tuules lehvivaid juukseid. Vaatasin teda. Täiuslik profiil. Vaatasin peeglist ennast. Nägin kuratlikult hea välja. Nagu kalli klantsajakirja reklaamil. Noor, moodsalt ja värskelt riides, mõnepäevase hurmurhabemega, seksikas plaaster otsaees, tippdisaineri päikeseprillid, valge nahksisuga avatud luksus tagumiku all, ja kõige selle taustal tühi looklev asfalt, läbistamas kahele poole eemale tõugatud elutut metsa. See hetk mu elust vastas sajaprotsendiliselt kõrgklassi muinasjutulisele reklaamklipile väljalülitatud maailmast, mida tegelikkuses kunagi ei eksisteeri. Võimatu oli oma silmi uskuda, ent ometi oli see tõsi.
Nool ekraanil näitas otse edasi. Aeg-ajalt uuris mahe naishääl minu vajaduste järele. Kas ma soovin muusikat ja millist, kas lisada jahedat õhku ning kuhu, kuidas oleks väikese toniseeriva nimmemassaažiga või sobiks mulle paremini hoopis istmete ventileerimine. Kujutasin ette, et räägin Kimiga, et tema on see, kes avala südamega minu eest hoolt kannab. Need olid mu elu mõnusaimad kilomeetrid, kauneimad sekundid-minutid, mis kahetsusväärse kiirusega Bentley tuulepöörises igaveseks pihustusid. Silitasin Kimi põlve, samal ajal kui tuul mängles ülemeelikult tema seelikuäärega.
„Is everything fine, Lui?”
Pühkisin õnnepisara.
Sõit Pärnusse meenutas apokalüptilisi filmivõtteid. Iga mõne kilomeetri järel võis näha kraavi külili vajunud masinaid. Sõidukid, bussid, rekkad, isegi paar tsiklit. Tihtilugu olid autod seisma jäänud otse keset maanteed, nii et mu algajalik vilumatus ja uljas sõidustiil meid mitmel korral ohtu seadsid. Igatahes hakkasin pimedaid kurve aeglasemalt läbima. Veidi hiljem võtsin üleüldse vaiksemaks. Nii kaunis päev, kus meil kiiret.
Sõitsime otse Rannahotelli. Uurisin veidi tube, langetades viimaks valiku Lennart Meri sviidi kasuks. Milline panoraam! 180 kraadi rikkumata vaadet! Tegin minibaaris leiduvast kaks koksi ja võtsime rõdul istet. Täiesti ebareaalne õndsus. Kilomeetrite viisi liivast inimtühjust, tuulevaikuse kurdistav hääletus – veel kuu aja eest poleks ma sellist asja osanud ettegi kujutada. Millal oli maailm viimati seesugune, inimesteta? Miljoneid aastaid tagasi ehk. Kuid siis eksisteerisid arvatavasti teised elukad. Siinsamas rannas pikutasid tihedalt üksteise kõrval laisad, täissöönud saurused, jahutavas vees plädistas kuumast kurnatud mammut, tõrjudes näljase ürghai vaenulikke rünnakuid. Taevas pikeerisid lennukimõõtu nahkhiired, püüdes õhust haarata meetrise siruulatusega superkiile. Nüüd oli see kõik kadunud. Kuhu? Tulevad nad kunagi tagasi?
Käisin ujumas. Väljusin soojast merest ja vaatasin Kimi. Ta lamas rätikul, seljas kitsad bikiinid, ootas mind. Võtsin ta paljaks. Ennast ka. Päike soojendas mõnusalt mu selga, tuharaid, ning korraga taipasin ujukate täielikku ülearusust. Võtsin ta sülle (ta on kerge nagu muredeta elu) ja viisin vette. Armatsesime. Pikalt, kapitaalselt. Pärast kleepisin endale vetikad vuntsideks ette, Kimi häbemele seadsin lopsaka põisadru puhma. Naersime mõlemad. Ürgmees ja tema naine.
Hiljem lõime ennast üles ja sõitsime linna peale. Lämbus ei tahtnud järele anda. Ikka veel huugas kivist linn päevasest kuumusest. Otsisin jahedamat kohakest, kus võiks piknikku pidada. Pilk peatus Eliisabeti kirikul. Võtsin korvi, Kimi ja läksime sisse. Jahe! Just see, mida vajasime. Seadsime end altari ette vaibale. Jõime veini, sõime kalamarja soolaküpsistega, vaatasime Jeesusega tõtt. Armatsesime tema hoolitseva pilgu all, vaguralt ja siivsalt, misjonäripoosis. Hea, turvaline seks. Pärast tiirutasime veel natuke linnas ringi.
Õhtul, päris pimedas juba, istusime rõdule. Võtsin Kimi sülle ja näitasin talle tähti ja tähtkujusid. Ta kuulas mind tähelepanelikult, ahmides ahnete silmadega iga peibutavat taevakeha.
„Vaata, Kim, kui palju maailmu. Igaüks omamoodi ja isesugune, kordumatu. Ja kui tohutult neid on. Tuhandeid, miljoneid, võibolla isegi miljardeid. Kuid need on kõigest tähed. Iga tähe ümber tiirutab hunnikute viisi planeete. Mõne ümber rohkem, mõne ümber vähem. Ning ehk istub seal, kaugel-kaugel iga sellise planeedi peal, mõnes väikelinna üksikus hotellis, merevaatega rõdukesel, paarike, mees ja naine, nagu meiegi sinuga siin. Ning kui nad seal sarnaselt meiega taevasse vaatavad, siis näevad nad, et me oleme kõik kogu aeg koos, nii kui üks suur laialipaisatud galaktiline perekond. Me ei ole üksi. Igaühel on kusagil oma planeet, oma maa ja merega, oma poodide ja autodega, oma armsamaga. Kõik on alles ja olemas, keegi ei ole kusagile kadunud, lihtsalt vahemaad on kasvanud, sest kosmos, see tahab hõivamist. Milleks niisama kasutult raisku minna. Iga planeet igatseb kuulda naeru, kilkeid, armusosinaid. See ongi meie mõte, meie ülesanne – täita universum tunnetega.”
Kuu joonistas tüünele lahele pika kollase jõe, mille mõlemal, horisondi taha ulatuval kaldal rivistusid üles sinivetikate segakoorid, et esitada meile Gershwini „Summertime’i”.
24. juuli
Õudne! Ma olen omadega täiesti läbi, kõik valutab, vaevalt jõuan pastakat käes hoida, aga süda sunnib pihtima lootuses, et hakkab kergem.
Eile veetsime teise mõnusa päeva Pärnus. Kõik oli tibenstobens, nii nagu peab – meri, Kim jne. Vastu õhtut otsustasime tagasi sõita. Külas on tore, kuid kodus ikka parem, eksole. Palju polnud enam jäänud. Ehapuna võttis aina hämaramaid toone, kui auto äkki turtsuma hakkas ning varsti üldse seisma jäi.
„Lui, we are out of gas.”
Mis mõttes? Sa tuled seda mulle nüüd ütlema, kui ma keset faking nowhere’d seisma jään. Kus sa enne olid? Tagusin vihaselt vastu pardakompuutri ekraani, justkui oleks see mu libekeelse autokese nägu. Ma pole elu sees naiste vastu kätt tõstnud, aga nüüd lihtsalt juhtus nii. Veidi rahunenud, suutsin meenutada, et olin ju ise käskinud tal vait jääda. Muudkui pakkus ühte ja teist: tahad muusikat või massaaži, sõida otse, hoia paremale, lülita tuled sisse – sitaks ära tüütas. Siis ma vist käratasingi: „Shut up!”
Ta jäi minutiks vait, enne kui julges täpsustada.
„You want me to be silent, Lui?”
„Damn right!”
„No driving instructions, no security announcements, no warnings?”
„No, nothing! Nothing at all!”
„All right, Lui.”
Nautisin vaikust. Kim on õnneks mõistlik, vahele ei seganud. Ning siis korraga kolaki! Out of gas. Mõlemal pool teed paks tihe kuusemets. Tallinnasse, rehkendasin, oma kolmkümmend kilomeetrit või sedasi. Autosse jääda? Mis see hommik õhtust targem on. Haarasin Kimi kaenlasse ja hakkasin astuma. Mitte kuigi lai taevatriip tee kohal muudkui tumenes. Tunni pärast saabus täiesti arvestatav pimedus. Ja janu. Ma polnud midagi kaasa võtnud. Kõigest Kimi. Õnneks tema palju ei nõua. Ainult sülle tahab. Vedas, et ta nii kerge on. Õige pea muutus janu väljakannatamatuks. Olin juba valmis teekraavi roomama, et seal käpuli elaja moodi vett sisse larpida, kui jõudsime majani. Vana viilkatusega elamu, otse maantee ääres. Päris pimedaks kiskus juba. Polnud mul tikke ega midagi. Koputasin uksele, kuigi teadsin vastust, õigemini selle puudumist ette. Sees oli veel pimedam. Toetasin Kimi esikusse millegi najale istuma ja hiilisin ise, käed õieli, edasi. Toast lõi näkku imelik lehk, ma peatusin, pidades endamisi kiiresti aru. Võibolla oli mõni toit riknenud. Palju toitu. Sain aru, kus asub köök, ja hakkasin tikke otsima. Õnneks neid