Surmaosak. Deborah Crombie
Читать онлайн книгу.
„teeksin omaette hüvastijätu. Teeksin midagi sellist, mida ma tean, et talle meeldis. Läheksin kuhugi, kus talle meeldis käia, või teeksin midagi, mida te koos tegite.”
Angela tõstis pea, tema ilme selgines. „Jah. Tema mälestuseks. Võibolla ma teengi nii.”
„Angela,” ütles Kincaid ettevaatlikult, „sa nägid Sebastiani eile õhtul, eks ole?”
„Seal peol. Siis ta teist rääkiski. Aga ma ei jõudnud teiega tutvuda, sest te olite nii hõivatud nendega.” Rõhk oli viimasel sõnal ja Kincaid oletas, et see tähistas suuremat osa täiskasvanutest.
„Kas Sebastian oli kuidagi teistsugune kui tavaliselt?”
„Te mõtlete, masendunud? Ei.” Angela laup tõmbus keskendumisest krimpsu. „Ainult et ta käis mõneks minutiks ära. Ja kui ta tagasi tuli, siis ta oli kuidagi… elevil. Vahel tal oli niisugune nägu – nagu kassil, kes on kanaarilinnu ära söönud. Rahulolev. Aga ta ei öelnud midagi. Kui ma küsisin, siis ta ütles ainult: „Unusta ära, väikseke,” – noris mu kallal, eks ole, nagu ta ikka tegi.” „Nägid sa teda pärast pidu veel?” „Ei, mu paps viis mu Yorki, mingisse uhkesse restorani. Aga ta oli nii pahur, et see oli jube. Tagasiteel oli meil õudne tüli.” „Kas su isa läks pärast veel välja?” „Ei. Noh, ma arvan, et ei. Ma olin nii vihane, et lukustasin end tundideks vannituppa. Ma jäin sinna põrandale magama, ja kui ma ärkasin, magas tema igatahes voodis.” „Siis pidi õudne tüli olema küll. Millest see tuli?” Kincaid esitas küsimuse kergelt, peaaegu naljana, kartes lõhkuda tüdrukus tema vastu äsja tekkinud usaldust. „Oh, teate küll. Minu mamps. Mina. Ta vihkab mu riideid, mu soengut, mu meiki. Ta ütles, et ma nägin sel eilsel tobedal peol välja nagu libu ja tegin talle häbi. Noh, loodetavasti siis tegin. Tema on mulle juba piisavalt häbi teinud oma…” Ta vakatas, langetas pea ja põimis sõrmed kokku, tundes end äkitselt ebamugavalt. Läbi suletud tammepuust ukse nende taga kostsid vestlushääled, siis naerupahvak. „Seal mu paps ongi.” Angela kergitas end kuulates just nagu põgenemisvalmis jänes. „Ma parem…” „Ära muretse. Ma hakkan ise minema. Angela,” ütles Kincaid, kui tüdruk uksele lähenes, ja too pöördus tagasi tema poole vaatama.„Sebastian tõepoolest hoolis sinust. Ta rääkis seda mulle eile, enne pidu.” „Ma tean.” Angela naeratas ja Kincaid nägi seda, mille märkamiseks Sebastian oli olnud piisavalt terane – tüdruku tavaliselt tõrksa hoiaku varjus oli südamlik tuum. „Kas ma võin teid Duncaniks kutsuda? Härra Kincaid kõlab iidvanana.” Nüüd oli naeratuses pisut flirti ja tumedad silmad vaatasid teda läbi langetatud laugude. Kincaid mõistis, et peab olema hoolikas ja tüdrukut mitte narrima. Liiatigi oli too juba peaaegu täiskasvanu. „Muidugi. Näeme.” „Jah.” Angela lipsas uksest sisse, Kincaid ootas veidi, enne kui järgnes. Tal oli tunne, et Angela eelistab jätta vestluse vaid nende teada, ja talle see sobis.
Kui ta võõrastetuppa sisenes, tervitas teda Graham Frazeri jõuline hääl: „Noh, kas see pole mitte meie resident-narkopolitseinik?” Kincaid võttis osaliselt omaks Sebastiani vastumeelsuse Frazeri suhtes.
Angelat polnud kuskil näha. Nägudering pöördus tema poole – paroodiana eelmise õhtu süütule koosviibimisele. Puudus Hannah ning ka Emma ja Penny MacKenzie, aga ülejäänud paistsid koonduvat vaenulikuks kilbiks.
„Härra Kincaid.” See oli Maureen Hunsinger, kes järgmisena solvunud lapse otsekohesusega rääkima hakkas. „Te ei rääkinud meile tõtt.”
Cassie näis olevat ajutiselt loobunud oma juhatajapositsioonist ja ühines karjaga, lisades: „Oh, ta on täis üllatusi, see meie peainspektor Kincaid. Kohaliku politseiga nii suur sõber, kohe lennult abiks. Tõeline kangelane. Vaese Sebastiani jaoks jäi see paraku liiga hiljaks.” Toon oli kerge ja nöökav. Ta oli enesekontrolli tagasi saanud, kõik hommikuse segaduse jäljed kustutatud. Soeng ja meik olid vaimustavas korras ning riietus oli roostekarva, mingist matist riidest seelik ja pluus sobisid kokku, ühtlases värvis olid peenikesed heledamad pruunid triibud.
„Ma protesteerin, et mind koheldakse nagu mingit tavalist kurjategijat, hoitakse kinni ja kuulatakse üle. Ja võetakse sõrmejäljed, jumala eest. See on häbiväärne.” Eddie Lyle näis solvununa, just nagu oleks Sebastiani surm olnud mõeldud ainult talle ebameeldivuste tekitamiseks.
„Te ei kujuta ette, mismoodi see…” alustas Maureen ja punastas siis, sest talle meenus, et Kincaid teab väga hästi, mismoodi see käib.
„Mida nad on leidnud? Teie sõbrad ütlesid, et me peame „olema kättesaadavad”, kuni surma põhjus on kindlaks tehtud. Ma pean ütlema, et see on küll põrgulik viis puhkuse veetmiseks,” ütles Graham Frazer. Tema lamedalt, raskepäraselt näolt oli võimatu midagi välja lugeda, kuid hääl kõlas pisut vähem agressiivselt.
Kincaidile keegi jooki ei pakkunud, kuigi kõik hoidsid oma klaase pihus nagu kaitsvaid talismane, nii et ta vastas Frazerile üle õla, baari juurde minnes ja endale viskit valades: „Kuulge, ma ei tea rohkem kui keegi teine teie hulgast. See oli täielik juhus, et mina sattusin hommikul esimesena üleval olema.”
„Teil on seda lihtne öelda,” nurises Eddie Lyle, „aga teie ei pidanud…”
„Ma pidin andma ütluse just nagu teie kõik, vande all ja allkirjastatult,” segas Kincaid vahele, astus teiste juurde ja rüüpas viskit. Iseteenindavas baaris ühelinnaseviskit muidugi polnud, ainult mingi toorevõitu segu ja see kõrvetas alla minnes kurku. Kincaid märkas, et Patrick Rennie polnud veel midagi öelnud, kuigi jälgis vestlust huviga. Vaatab poliitiku ettenägelikkusega, kuspoolt tuul puhub, mõtles Kincaid. Pulloveris, kortsunud velvetpükstes ja pisut sassis juustega nägi mees inimlikum välja kui eelmisel õhtul, ent kui palju sellest oli kujundatud imidž ja kui palju mees ise, ei osanud Kincaid öelda. Nüüd sekkus Rennie lepitajana. „Ma olen kindel, et härra Kincaidil oli just niisama raske päev kui meil kõigil ja tal pole kavatsust puhkuse ajal oma tavalist tööd jätkata. Mulle tundub, et me oleme olnud üsna ebaõiglased.” „Tänan.” Kincaid vaatas talle otsa ja märkas üllatusega tema silmis mõistvat huumorisädet. Kahtlemata oli tegemist osava tegelasega, kuid ehk ei võtnud Rennie ennast liiga tõsiselt. Marta Rennie silmis igatahes midagi ei säranud. Ta jälgis oma meest, kuid vähimagi muigeta, kahe mehe vahel tekkinud hetkeline mõistmine jäi talle varjatuks. Kincaid tajus Renniede vahel mingit pinget, kuid kui ta üliaktiivne kujutlusvõime teda jälle ei petnud, oli kogu rühmas tunda tõuse, mõõnu ja väikesi närvilisi keeriseid – rohkem, kui saanuks seletada Sebastiani surmale järgnenud kohmetusega. „Kuidas lastega on?” pöördus Kincaid John Hunsingeri poole, kes püsis rühma piirimail, just nagu eelmiselgi õhtul. „Pigem elevil kui häiritud, vähemalt päeval. Mida nad unes võivad näha, on iseküsimus.” Hunsingeri hääl oli sügav ja pisut kare, nagu oleks seda harva kasutatud. „Nad ütlesid, et te…” „Te olite nendega väga lahke,” sekkus Maureen. „Nende jaoks olete nüüd peaaegu nagu doktor Who. Jube lugu on see, et me isegi ei teadnud nende lahkumisest. Nad oleksid võinud…” „Kus nad nüüd on?” küsis Kincaid. „Emma MacKenzie viis nad loodusesse jalutama. Linde vaatlema. Kes oleks osanud seda uskuda? Näib, et nad said täna hommikul sõpradeks.” Rühm hakkas lagunema; nüüd, kui tähelepanu polnud enam Kincaidile keskendunud, triiviti vestluskatkendite saatel laiali. Janet Lyle seisis endises kohas ja imes vaikselt oma jooki, Eddie aga pöördus Marta Rennie poole. „Ma ei kujuta ette, miks pole sääraste sündmuste ärahoidmiseks midagi ette võetud. Kui see oleks korralikult juhitud asutus…” kõrvalpilk Cassiele, „… poleks midagi niisugust saanud juhtuda.”
Kincaid sai jagu kiusatusest küsida, kuidas kuradi moodi oleks Lyle seda ennetanud, ja pöördus hoopis Janeti poole. „Janet, teil on ka lapsi, eks ole?”
Naise põsed lõid õhetama ja ta rääkis peaaegu samasuguse elavusega nagu enne päeval. „Meil on tütar Chloe.” Vastuseks Kincaidi küsivale ilmele, kes eeldas, et kuuleb nime nagu Cindy või Jennifer, lisas Janet: „Eddie pani talle nime. Tahtis, et temast saaks haritud naine, ja otsustas alustada nimest, mis talle hiljem sobiks.”
„Kas see toimis?” küsis Kincaid.
Janet piilus Eddie poole, kes oli koos Martaga baari poole liikunud. „Mitte nii hästi, et seda märgata oleks.”