Surmaosak. Deborah Crombie
Читать онлайн книгу.
teie kõrval on Richmond, sinna saabus hommikul Hannah Alcock, mingit laadi teadlane, kes näib olevat väga professionaalne ja tõhus. Oma klantsitud ja kondisel kombel isegi veetlev, kui juhtuvad meeldima intelligentse välimusega naised.” Ta heitis Kincaidile erksa, õelavõitu pilgu.
„Ja teile ei meeldi?” „Oh, minu jaoks on paljud naised esteetiliselt meeldivad,” vastas Sebastian kavala kahetähenduslikkusega, mida Kincaid hakkas tema puhul juba tavaliseks pidama. „Nii – ja teist paremale jääv uks viib basseinirõdule.” Ta avas selle ja lasi Kincaidi ees läbi. Niiskus ja kloorilõhn ründasid Kincaidi meeli ning tema esimene mulje väikesest rõdust oli, et ta on sattunud säästueelarvega Vahemere-fantaasiasse. Põrand oli kaetud punaste glasuurtellistega, rohelised taimed täitsid kogu võimaliku ruumi ja must malmrinnatis ulatus all läikiva vee kohale. „Väga leidlik, kas pole? Koht, kust me võime näha, kuidas meie külalised lustlikult basseinis möllavad – bassein on meie kõige elitaarsem vara. Aitab müügile tublisti kaasa, võin ma teile öelda. Muidugi, kuni pole tegemist üheksakümnekilose liibuvaid pükse kandva külalisega.” Kincaid naeris. „Paistab, et te ei pea mind eriti perspektiivikaks kliendiks.” Sebastian piidles teda ning korraks puudus tema hääles teravus. „Ei. Ma ütleksin, et teid lugupeetud välimusega nii kergelt ei meelita. Võibolla on teil muid nõrkusi? Aga kui seda puhkust poleks teile kingitud, siis vabatahtlikult poleks te seda valinud?” Kincaid mõtles sellele. „Jah, teil on õigus, siin on küll meeldiv, aga tõenäoliselt poleks ma seda valinud. Liiga organiseeritud. Liiga õdus. Mul on pisut selline tunne nagu laagrisse saadetud lapsel.” „Tublid poisid saavad pärast õhtusööki ka magustoitu. Lähme siis edasi. Võtke sellest kogemusest siis kõik, mida annab, kui teil pole plaanis seda korrata.” Sebastian hakkas jälle giidina vadistama. „Esimese korruse koridori otsast läheb trepp alla,” osutas ta Kincaidi selja taha, „seal on basseini sissepääs. Otse meie all on basseini veeprotseduuride osa. Seal hoitakse vesi soojana ja kui tahate seda kasutada, võite purskejoad sisse lülitada. Mulle endale see päris meeldib – üks selle töö privileegidest.” Kincaidile tundus, et juhtkonnaga vägikaigast vedav Sebastian Wade kasutas juba põhimõtteliselt kõiki tööga kaasnevaid privileege. Nad läksid üle rõdu ja teisest uksest vastaskoridori jahedamasse õhku. „Maja pole sümmeetriline.” Sebastian osutas maja tagaosale. „Selles sviidis on Lyles Hertfordshire’ist või mingist niisama rõõmutust paigast. Pedantne väike mees, endine sõjaväelane, kuigi teda vaadates selle peale ei tule – ta näeb välja nagu idioot. Ta vestles minuga pärastlõunal – tundus, et tundide kaupa, ja kõik puha tema seiklustest Iirimaal. Võis arvata, et ta alistas ainuisikuliselt IRA. Ma küll kahtlen, et ta seal millegagi ehituspataljonist ohtlikumaga kokku puutus.”
Mõte, et pisiasjadele põhjalikku ja taktitut tähelepanu pöörav Sebastian leidis kellegi olevat pedantse, pani Kincaidi muigama.
„See seal keskel on ateljeekorter läbi kahe korruse. Hunsingerid, Maureen ja John. Tagurlikud hipid, kellele kuulub mahetoidupood Manchesteris; saabusid eelmisel nädalal koos oma silmapaistvalt tervete lastega.” Sebastian vaatas küsivalt Kincaidi poole. „Nagu te mõistate, ei saabu ega lahku kõik külalised samal ajal.”
Nad läksid eesmise trepimademe poole. „Näiteks Frazerid sellest esimesest sviidist on siin samuti olnud juba nädala. Isa ja tütar.” Kincaid jäi teravmeelsust ootama, aga seda ei tulnud. Sebastian lükkas trepile viiva ukse lahti, nägu kõrvale pööratud.
„Millised nad on?” küsis Kincaid – ütlemata jätmine oli temas uudishimu äratanud.
„Ma jätan teile võimaluse ise oma arvamust kujundada,” ütles Sebastian pisut järsult. Pärast hetkelist kohmetut vaikust andis ta siiski järele. „Vastik lahutus. Angela on viisteist ja sõda käib tema pärast. Kumbki pool teda tegelikult ei taha ja ta teab seda.” Kaitsemaskeering kadus, heledas hääles oli kibedus.
Kincaidil oli tunne, et ta oli juba teist korda õhtu jooksul põgusalt piilunud hapra kesta alla. Aga see oli ka kõik, sest Sebastian hakkas laiast trepist alla peasissekäigu poole minema ja jätkas oma monoloogi üle õla.
„Siis jääb veel alumine korrus. Esimene sviit on sel nädalal tühi. Muuseas, selle nimi on Herriot. Puhas vedamine, et meil pole lisaks ka Siegfriedi ja Tristanit. Meile meeldib kohalike kuulsustega uhkustada kui vähegi võimalik. Renniesid ma juba mainisin ja teises tagumises sviidis on selle nädala aarded, õed MacKenzied Dedham Vale’ist. Armsad daamid on oma külaskäigu esimest nädalat tohutult nautinud – see teeb mu südame soojaks.” Nähes Kincaidi mõistvalt naeratamas, jätkas ta: „Ma näen, et te olete nendega juba kohtunud. Aga ärge laske välisel end petta. Emma võib paista pigem Munningsi kui Constable’i modellina, aga ma ei usu, et ta oleks selline sõjakirves, nagu ta tahaks teid ehk uskuma panna, ja kena Penny polegi nii juhm.”
Nad jõudsid esikusse ning peatusid. „Ja teine maja?” küsis Kincaid. „Tühi. Välja arvatud Cassie ots.” Sebastiani vastus oli järsk ja Kincaid oletas, et sellest rohkem juttu ei tule. „Vastuvõtutuba te juba nägite. Selle taga on elutuba, mille kaudu pääseb Valge Roosi baari. Soodustab lõbusaid kohtumisi osakuomanike vahel. See peaks toimima iseteenindamisega, aga alati saab aru, kes ei maksa. See on see vargne pilk pärast endale joogi valamist – et kas keegi märkab, kas ta paneb kaussi raha või mitte.” Sebastian uuris end esiku peeglist, lükkas heleda juuksesalgu sõrmeotsaga paika ja kohendas siis linaseid pükse oma kitsa piha ümber. „Noh, käes on lõbutsemise ja mängimise aeg. Kas ma juhatan teid tapalavale?” Vandeseltslaslik pilk jättis Kincaidile ebamugava tunde, et ta on Sebastian Wade’i jaoks niisama läbinähtav kui maailma kõik ülejäänud juhmikesed.
Võõrastetoas oli õhk suitsust kirbe, kurkukriipivat kuumust võimendasid kaminas punaselt hõõguvad elektroodid. Külalised seisid punarohelise mustriga vaibal kaitset pakkuvate kambakestena, nende hääled sulasid eristamatutena kokku. Sebastian juhtis ta baari äärde ja valas talle õlut. Oodates märkas Kincaid baari taga ruumi, mida Sebastian polnud maininud. Erinevalt klantsitud ja korras toast, kus Cassie ta vastu oli võtnud, oli tegemist tööruumiga. Hall metallist laud ja failikapp, tugev sekretäritool ning kulunud puust nagi kuninganna Anne’i aegse elegantsi asemel. Laual paberid ja kalkulaator, teine pakk pabereid kirjutusmasina kõrval. See pidi olema Cassie valdus, maja närvikeskus. Polnud ime, et Sebastian pidas õigemaks seda ignoreerida. Joogid kaasa võtnud, hakkasid nad tagasi võõrastetuppa minema ja jäid pidama ukse lähedale, kust oli toale hea vaade. Sebastian toetas selja vastu seina, seadis ühe jala teise taha ja vaatas erksa huviga ringi. „Nüüd on aeg mängida äraarvamist,” ütles ta. „Vaatame, kas te suudate ülejäänud paika panna.” Neli inimest seisid koos kamina juures, klaasid käes, osa tähelepanust omavahelisel vestlusel, osa aga ülejäänud toal, just nagu kombeks kokteilipidudega harjunud inimestel. „Võtavad asjadelt mõõtu, kas pole? Jälgivad mängu, et mitte jääda ilma millestki olulisemast.” Sebastian rüüpas lonksu ning jäi ootama, et Kincaid nimed ja kirjeldused kokku paneks.
„Hmm,” ütles Kincaid väljakutset vastu võttes, „pikk heledapäine mees Savile Row’ rõivastes. Parlamendiliige?” Sihvakas, läikivad juuksed täiuslikus soengus, esiletükkivad sarnaluud rõhutasid näo tasapindu. Isegi klaasi hoidva käe küüned läikisid hoolikast poleerimisest. Sebastian noogutas ja Kincaid jätkas: „Asi pole ainult välimuses. Ta on harjunud nähtaval olemisega, eeldab, et teda jälgitakse. Nüüd siis lokkis juustega naine lohmakas teksakleidis. See ei saa ju olla tema naine? Mahetoodete poe omanik. Maureen, oli ju?” Sebastian muigas heakskiitvalt.
Jõuetu välimusega keskealine mees prillide ja hõrenevate juustega näis vestlust üleval hoidvat. Teiste näod esindasid huvipuuduse erinevaid astmeid ja siirast tüdimust. „Härra Lyle Hertfordshire’ist. Õige? Ja tumedapäine, kauaaegseid kannatusi väljendava näoga naine on ilmselt tema abikaasa.”
„Braavo. Seni on kõik õige. Teete neile lõpu peale?”
„See kõlas nii, nagu oleks tegemist eelroogadega.” Kincaid vaatas kuulekalt ringi, nautides nimede ja kirjelduste mäluproovi.
Akna all laua ääres istus kogukas mees, kelle lõuga kattev pehme pruun habe pidi ehk kompenseerima juuste hõrenemist. Ta mängis kahe väikese lapsega, ja kuigi kõigi pilgud olid pingsalt mängulaual, näis mees end pintsaku ja