Silm. Hektor. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
on kokkuvõtlik nimetus mitmesugustele müstilistele ja maagilistele vooludele judaismis. Ja ma olen nüüd kokku saand inimestega, kes väidavad, et juudi rahvas ei ole hävinend selletõttu, et tema hulgas on inimesi, kes on osand IHVH viha eemal hoida ja kõrvale juhtida.
– Ja nad räägivad seda nüüd, pärast Auschwitzi ja kõike muud?!
– Jah, nad väidavad, et kõige kõrgemal oli otsustatud juudi rahvas hävitada, et tegelikult toimus suur võitlus IHVH vahel, kes oli valind oma otsuse täideviijateks natsid, ja rühma juudi teadjameeste vahel, kes suutsid kõige hullemat vältida. Hukkus väga palju inimesi, aga rahvas jäi alles.
– Ja sinul on nendega sidemeid?
– Ei, otse mitte, nemad ei suhtle võõrastega, nad peavad tegelema tõsisemate asjadega. Aga neil on õpilasi ja sõpru. Ma pidin kuuldut tükk aega seedima, enne kui oskasin küsida:
– Kas sa suudad mulle seletada, kuidas nad IHVH tapakirve siis eemale oskasid juhtida?
– Ei, üksikasjalikult mitte. Selleks ma tean asjast liiga vähe. Aga põhimõte on tegelikult väga lihtne. Vaata, kabalat peetakse üldiselt maagiaks, ebausuks, posimiseks ja juutidegi hulgas on vähe neid, kes sellesse usuvad. Aga paradoks, nagu mulle on seletatud – ma usun, et sa jätad selle, mis ma ütlen, oma teada – , on selles, et IHVH, jah, vanajumal ise on ebausklik, tema usub nõidlusse, nõiamärkidesse ja muusse seesugusesse. Ja ta kardab oma võimu kaotada. Ning seda IHVH hirmu on võimalik ära kasutada. See kabala, millest ma räägin, ongi kaval lavastus, milles seni on õnnestunud IHVH üle mängida: ta kardab ja respekteerib neid teadmamehi ja hoiab nendest eemale.
– Aga kui kaua? – ei saand ma küsimata jätta. – Kui sul õigus on, siis on mul raske uskuda, et IHVH olukorraga lepib. Mina tema asemel otsiksin võimalusi nõidusele mingit vastumürki või vastunõidust leida ja kabalistidele kätte tasuda. Kas sa seda ei karda?
– Sellele on mõeldud, – vastas I. – Ja oht on täiesti reaalne. Aga seni on teadmameeslel õnnestund peäle jääda. Miks? Minu meelest sellesama tõttu, et IHVH on ebausklik. Kabalistid aga ei ole. Ja nii on nende käes ikka olnud trumbid: nad on asjast üle, vastane aga ei ole. Ja on seni hoidnud eemale kõigest, mis teatud märke kannab.
– Nii et siis nüüd ka sinust? – pidin täpsustama.
I. noogutas: – Jah, minust ja sellest toast siin. Nii et võid julge olla, sinuga ei juhtu midagi.
Seda ta ei oleks pidand ütlema. Tundsin, kuidas hirm pigistas jäise käega mu sisikonna kokku.
– Aga mis saab siis, kui sa läinud oled? Kas ei saada ta oma käsilasi siia minu järele luurama ja mind kimbutama? Kas ta ei taha minu käest midagi sinu kohta teada saada? Sa oled muile ju rääkind asju, mida – muidugi kui sul õigus on – ta ei tea. Ma olen vastu oma tahtmist pühendatud ohtlikesse saladustesse.
– Ära võta asja nii tõsiselt, – lohutas I. mind. – Ma suhtlen kümnete inimestega ja nende hulgas on palju selliseid, kellesse IHVH-l on põhjust umbusuga suhtuda. Sina igatahes nende hulka ei kuulu. Sina paistad veel piisavalt läbi.
– Aga ma ju tean asju, mida mul oleks ehk targem mitte teada. Kas ta siis ei näe, et ma neid tean? Ja siis on tal piisav põhjus mind kahtlustada, minu järele luurama hakata.
– Sa oled täiesti loogiline, – lausus I. hooletu rahuga. – Kuid sa unustad, et tema ei ole loogiline. Ta on paranoik, tema tõelustaju on moonutatud. Ta näeb ja kardab ohtu, mida olemas ei olegi ja ei märka või ei võta tõsiselt seda, mis tema võimu tegelikult ohustab. Seeasemel et hävitada need kabalistid, mungad ja uurijad, kes tõesti teavad temast rohkem, kui talle kasulik on, on tema sõdind juutide ja mitmesuguste süütute naiivsete ketseritega nagu albilased Lõuna-Prantsusmaal. Aga muide, ta ei tea, ei taju seda, et sina tead temast seda, mis ma olen rääkind. Sa ei ole seda muidugi tähele pannud ega saandki tähele panna, kuid pärast seda, kui mind mõnedesse asjadesse pühendati, olen ma igasse oma juttu pannud mõned olulised sõnad ja fraasid. Olen nii-öelda raamistanud oma jutu teatud IHVH-vastaste loitsudega. Ja ole rahulik, need aitavad igal juhul, nende mõju kestab kauem kui sinu ja su laste elupäevad.
Tundsin, kuidas hirmu jäine haare lõdvenes ja ma sain jälle vabalt hingata. Kas see oli I. sõnade mõju? Ma ei tea. Äkitselt tuli mulle ka teine mõte, mida varem nii selgelt ei olnud tunnud: ma küsisin endalt, kas I. ei ole lihtsalt hull, ei ole ise paranoik, kes on leidnud endale huvitava vaenlase kuju ja oma elu selle järgi seadnud. Tõesti, lausa imelik, kuidas ma teda tänini olin tõsiselt võtnud, kuuland ja uskuncl. Aga mis tõendeid mul oli selle kohta, et ta tõesti on Silma tajund, et IHVH ja Lucifer ja nende pooldajad ja kõik see teater, millest ta mulle nii põnevalt oli jutustand, tõesti olemas oli? Ainus tõend olid tema jutud, ei muud midagi.
Kuidas ma varem selle peale ei tulnd?! Miks ma ei teind vähematki katset kontrollida, kas tema juttudel mingit tõepõhja all on? Teoloogiat ta õppis ja KGB-ga oli vist ka seotud, kuidas ta muidu nii palju välismaal sai käia. Kuid see muu – see võis olla lihtsalt tema haige aju sünnitis.
See mõte haaras mind nii, et ma ei jaksand enam I. juttu täie tähelepanuga kuulata. Võibolla tajus temagi mu tähelepanu äravajumist, igatahes muutis ta kõneainet ja hakkas rääkima ühest eelseisvast uskudevahelisest konverentsist, kuhu ta pidi Nõukogude usulegelaste delegatsiooniga minema. Konverents pidi toimuma Indias. Ta näis olevat asjast huvitatud. Küsisin, kas ta loodab seal ehk mõttekaaslastega kokku saada. Arvasin, et huvitav oleks uurida, kuivõrd on sama probleem, millega tema on kokku puutund, aktuaalne teistes religioonides, kus IHVH-d ja tema tegude kroonikat eriti ei tunta või vähemalt ei usuta. I. tunnistas, et temagi on mõelnud, et tal oleks aeg tegelda mõne mittekristliku religiooniga ja India annaks selleks kindlasti häid võimalusi. Igatahes näis ta seda sõitu tõsiselt ootavat. Küsisin, kas ta seal ka ettekande teeb. Jah, tal oli kavas väike ettekanne, teemaks esimesed ülevaated teistest religioonidest eestikeelses vaimulikus perioodikas. Midagi, mis tema meelest näitab, et oleme mõnes asjas tõesti palju targemaks saanud. Ta tõi mälu järgi paar näidet selle kohta, mida sada aastat tagasi oli kirjutatud paganlikust vaimupimedusest Indiamaal ja mul jäi üle vaid teniaga nõus olla.
Vaikisime mõne viivu mõlemad. Tundsin, et oleme rääkind väga palju, ent ometi jäi midagi olulist, võibolla kõige olulisemat puudutamata. Ja siis veel see minu värskelt sündinud kahtlus, mis ei lasnud mul I-d enam nii tõsiselt võtta. Mõtlesin, kas olen siis seni teda tõsiselt võtnud, ja pidin endale möönma, et ilmselt küll. Kas olen loomult tõesti nii kergeusklik? Ei, nii see päriselt ka ei ole, mõned sõbrad olid mulle öelnud, et minule on hea igasugu asju rääkida, ma oskan hästi kuulata. Ehk on lihtsalt nii, et ma võtan teisi inimesi tõsiselt, kuulan neid tõemeeli. Mida, nagu elus järjest rohkem kogesin, eriti tihti ei juhtugi: enamasti me ei kuula teisi inimesi, vaid ainult ennast. Kui sedagi.
I. vaatas kella ja ütles, et tal on aeg minna. Millal ta jälle meie kanti satub? Ta arvas, et pikemalt vist paari-kolme kuu pärast. Tõusime ja jätsime hüvasti. Kui ta oli läinud, viisin veiniklaasid ja kohvitassid kööki. Aknal polnud kardinat ees: vaatasin väljaja nägin, kuidas I. läheb üle tänava ja hakkab siis oma kummalisel õõtsuval sammul vasakule minema. Võibolla tajus La mu pilku, igatahes vaatas ta korra üles, nägi minu nägu aknal, naeratas ja viipas mulle käega. Viipasin vastu ja saatsin teda silmadega, kuni ta kadus öösse. Paar kuud sai mööda, kuid I-st ei olnud midagi kuulda. See ei puudutand mind eriti, sest nagunii olid meie kontaktid olnud üsna sporaadilised ja viimaks muutunud ka mõnevõrra ebamugavaks. Mõte tema hullumeelsusest ei jätnud mind ikka ja olin veidi kimbatuses, kui mõtlesin, kas suudan teda enam nii süvenenult ja tõsiselt kuulata kui seni. I. oli tundlik inimene ja oletasin, et ta võib tajuda minu meelemuutust, seda, et teda milleski kahtlustan. Pean küll tunnistama, et I. KGB-seosed häirisid mind selle kõige juures vähem kui muu. Miski minus ütles, et ta suudab selle organisatsiooni üle mängida: niipalju uskusin teda tõesti.
Siis, ühel talvehommikul, kui istusin raamatukogus ja õppisin aspirantuurieksamiteks, tuli minu juurde juhendaja, dotsent K., ja ütles, et dekanaadist oli helistatud, mulle on kutse Julgeolekusse. Ta oli natuke ehmatand näoga. Tulin