Haihtunud hingede aeg.. Toomas Paul
Читать онлайн книгу.
on võtta mingit valuvaigistit
ja loota, et ehk läheb üle.
Nagu hambad, nii on inimesel ka hing.
Mõnel on õilis, mõnel nurjatu hing.
Vahel jääb okas hinge, vahel kargab hing täis.
Mõnikord hing hõiskab, teinekord poeb
kadedus või igatsus või tusk hinge.
Hinge ei näe.
Aga ega oma hambaid ka ise ei näe muidu
kui peeglist. Silmad on hinge peegel.
Eesti keeles on väga rikkalik fraseoloogia hingeelu kohta.
Ilmselt meie esivanemad jälgisid enda ja teiste
hinge seisundeid. Kuni viimase hingetõmbeni.
Nõudsid taga hingeõndsust.
Me tahaksime, et hambad ei annaks ennast tunda
ning hing oleks rahul.
Jah, hambaarst annab nõu, et me ei kasutaks
rohke abrasiivainega valgendavaid pastasid,
mis kraabivad maha hambavaaba.
Või et me veritsevate igemete korral
pruugiksime ravivat pastat.
Aga selline nõustamine ei ole tema põhitegevus.
Kõik head võrdlused on juba enne meid kasutusele võetud.
Inglise kirjanik ja kirjandusteadlane Clive S. Lewis
rääkis oma 1940. aastatel BBCs peetud loengutes,
et Jumal on nagu hambaarst.
Annad talle sõrme, kuid tema võtab terve käe.
Jumalat ei hüüta appi, enne
kui häda on tõesti üle pea.
Lähed tema juurde, et ta lahendaks su
lootusetu probleemi.
Või et saada vabaks mõnest patust,
mis häbistab või mis häirib igapäevast elu.
Hästi, ta vabastab meid.
Aga ta ei piirdu sellega.
Võib-olla me ei palunud rohkemat,
aga kui me kord juba läksime temalt abi saama,
tahab ta meid täiesti terveks ravida.
See on aga liig mis liig.
Enamikul inimestest on hing.
Mõnel ei ole, aga mõnel ei ole ka hambaid.
On lasknud välja tõmmata, viimse juurikani,
et ei oleks vaja tunda hambavalu.
Hinge jälle võib müüa kuradile, suure kasuga.
Ja – hingetul ei ole karta hingepiina.
Hammaste ja hinge kõige huvitavam sarnasus
ongi ehk selles,
et neist võib lahti saada.
Raha ja ronimine
EESTILE OTSITAKSE KAUBAMÄRKI.
Et saaks teda paremini maailmaturul müüa.
Mõne meelest võiks Eesti brändiks olla
ilusad naised, teine soovitab kiita puhast õhku
ja vett, mis mujal on haruldus,
hõredalt asustatud Eestimaal aga priilt käes.
Kirikuvalitsus on omalt poolt välja pakkunud:
Eesti on inimlike inimeste inimlik ühiskond.
Kõlab kaunilt. Paraku nõuab pöörast usku
eestlaste ühiskonna erilisusesse!
Oleme ju päris tavaline postsotsialistlik
Ida-Euroopa riik.
Ükskõik kui kiirelt me ka ei areneks,
rikastest mööda ei rebi.
Heaolumaade tülpinud turistide silmis
on muidugi siinne elu odav ja põnev.
Nagu varakapitalismis või Metsikus Läänes.
Meie lähiminevikus oli ühiskond stabiilne.
Sotsialismi ülesehitamise ajal ei olnud tööpuudust,
aga keegi ei pidanud tegema tööd.
Keegi ei töötanud, aga palka said kõik.
Kõik said palka,
aga selle eest ei olnud suurt midagi osta.
Ehkki palga eest polnud midagi osta,
oli kõigil kõik olemas.
Kõigil oli enam-vähem kõik olemas,
aga ometi olid kõik rahulolematud.
Kõik olid küll rahulolematud,
aga hääletasid siiski poolt.
Ajakirjanik Andrei Hvostov on öelnud,
et Nõukogude inimene õhkas enam
Londoni kaubamajade kui Hyde Parki poole.
Mis rahvast ärritas, oli see, et «midagi polnud saada».
Sõnavabaduse piiramine tähendas rahva silmis
samuti ennekõike keeldu rääkida sellest,
«et midagi pole saada».
Nüüd on uus aeg. Praegu on tõesti kõike saada.
Nii nokk, saba kui tiivad on lahti.
Räägi, mis hinge peal, osta, mida süda himustab,
reisi, kuhu iganes igatsed.
On vaid üksainus tingimus – raha.
Raha on vabaduse mõõt.
Demokraatia tunnusteks väidetakse olevat esindatus,
valitavus ja sõnavabadus.
Tegelikult on «rahva võimu» üks olulisi
ülalhoidvaid tegureid sotsiaalse rahu tagamine
majandusliku heaoluga. Ja sellest oleme veel kaugel.
Tarbimisvabaduse kui demokraatia
tänaseks ilminguks Eestis on rahva pahameel
varanduslikust seisust tingitud
erineva tarbimisvabaduse pärast.
Miks mõnel on raha ja minul ei ole!
Rahaga on aga nii, et teda ei saa kunagi küll,
teda tahaks ikka juurde.
See soov on majanduse mootor. Ühes juudi anekdoodis küsib mees sõbralt:
kummaga sa jääksid rahule:
kas seitsme tütre või seitsme miljoni dollariga?
Teine, et muidugi dollaritega.
Küsija ei ole nõus,
kui sul on seitse tütart, siis arvad, et piisab,
aga seitsmele miljonile tahad lisa.
Raha paneb rattad käima, kas sa seda ei tea?
Tean küll. Raha ei tee õnnelikuks,
aga õnn võib teha rahakaks.
Raha ei haise – tihti pole tast lõhnagi.
Taskutiisikusest tingitud depressiooni vastu
aitab vaid rahasüst. Jne, jne.
Rahal endal ei ole mingit väärtust,
isegi müntidel mitte –
viiesendised ongi juba käibelt kõrvaldatud.
Paberrahast rääkimata, mis pärast järjekordset
rahareformi