Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
kuid äärmiselt hädavajalikku valet, mida ta kavatses registraator Hannah’le hambasse puhuda. Sellal kui telefon kutsus, hoidis Zoe ühe silma pappkastidest kokku klopsitud aedikul, kus Toffee tegi alles teist uinakut kolmekümne kuue kurnava närvesööva tunni jooksul. Vähemasti Zoe lootis, et loom teeb uinakut. Niisama hästi võis ta lihtsalt mõelda, silmad kinni, millist osa majast järgmiseks hävitada. Oli raske öelda, kes on hullemini elevil: Toffee või Leo ja Spencer. Kolmekesi moodustasid nad kurnava laastava vihuri. Elutuba nägi välja, nagu oleks keegi seda müürilõhkumiskuuliga rünnanud, ja paberkäterätihelbeid oli kõikjal, kust Zoe oli Toffee saabumisest peale „õnnetusi” koristanud. Kes oleks osanud arvata, et ühte väikesesse kutsikasse mahub nii palju pissi? „Hei, Hannah!” ütles Zoe, kui kuulis, et ta ühendatakse valjuhäälditelefoniga. „Zoe siin, ma vist ei saa täna tööle tulla. Mul oli kohutav nädalavahetus. Pole kaks ööd sõba silmale saanud …” Toffee hakkas kastis rabelema, tegi ühe silma lahti ja tõi Zoe’t nähes kuuldavale rõõmsa vaimustusklähvatuse. Zoe süda värahtas, kui loom hambad pappkasti serva lõi. „Su hääl kõlab tõesti hullusti,” möönis Hannah. Salong huugas juba hommikuse koristamise häältest, foonil üürgas raadio. „Kas tahad, et ma su tänased kliendid ümber sätin?”
„Ole nii kena. Kindlasti on see lihtsalt viirus, aga ma ei taha seda levitada,” ütles Zoe, sirutades käe küpsisepaki järele, üks silm kastil ja kõrv ülakorruselt kostvat madinat püüdmas. Poisid pesid hambaid rekordkiirusega, et tagasi jõuda ja Toffee üles äratada. „Kuule, ma annan teada, kuidas mul homme hommikul on, tšau.” Zoe pani telefoni ära, Hannah’ hämmeldunud paranemissoovid ikka veel õhus hõljumas.
Zoe tabas puhtal praeahjuuksel oma süüdlasliku ilme ja tundis end kohutavalt.
Ta polnud aastate viisi haiguspäevi võtnud ja oli end salongi vedanud nii abielutülide ja hammastumisööde kui ka lumesadude järel. Nad on mulle mõne haiguspäeva võlgu, ütles ta endale, ehkki süütunne ei leevenenud. Ka mitte keha vallanud kondinõrkus. Zoe oli harjunud hammaste tuleku ja hirmuunenägudega, kuid mitte öö läbi kestva ulgumisega.
Zoe pistis pea köögiuksest esikusse. „Spencer! Mida sa seal üleval teed? Tule juba, me jääme hiljaks!”
Niipea kui ta häält tõstis, hakkas Toffee taas innukalt klähvima – tuttavlik heli, mis nüüd Zoe kehasse lõikus nagu nuga.
Ta vaatas loomakest ja Toffee niutsatas.
Zoe teadis, mida see tähendab, ja loobudes mõttest endale saia röstrisse panna, haaras ta kutsika, astus nelja pika sammuga läbi köögi ja sirutas koerakese tagauksest välja. Ikkagi tabas suurem osa soojast joast teda. Ta pani kutsika maha ja läks sajandat korda käsi loputama.
„Tubli poiss,” ütles ta kindlameelselt, kui Toffee tagatreppi nuuskis. „Tubli poiss.”
Selle oli ta selgeks saanud kümne minutiga, mis ta endale võttis, et internetist lugeda, kuidas koera puhtust pidama õpetada. Viige nad iga tunni tagant välja, kiitke, kui nad lähevad sinna, kuhu te tahate, pruukige sõna, mis piinlikkust ei valmista ja mida nad suudavad väljaskäimisega seostada. Seni oli Toffee õppinud „häda tegema” iga kord, kui keegi röögatas: „Oh jumal küll – mitte sinna!”
Zoe ja Toffee suhtusid teineteisesse vastastikuse umbusuga. „Kuhu ma su siis jätan, kui lähen poodi kogu seda kraami ostma, mille su tobe issi toomata jättis?” küsis Zoe. Kui kauaks võis kutsikat üldse üksi jätta? Müdin trepil andis märku, et poisid on teel. Zoe kuulis Leod hõikamas: „Toffee! Toffee!” ja see pani kutsika puhtast rõõmust klähvima. Zoe võttis looma sülle, et ta poistele jalgu ei jookseks. „Me viime su koertekooli,” ütles Zoe koera täiuslikule niiskele ninale.
„Ja võib-olla su vennad ka. Ma tunnistan, et ka nemad vajavad veidi õpetust.” Ta vakatas, kui Leo ja Spencer kööki tormasid, juuksed hommikuselt sarvis ja hingeõhk hambapastahõnguline. Leol oli suurem jagu hambapastast ikka veel suu ümber, kuid see näitas, et ta oli vähemasti püüdnud. „Tofffeeee!” kilkas Spencer koerakest haarates ja üles tõstes, nii et looma tagajalad ohtlikult tilbendasid ja ümar kõht näha oli. „Kas me võime ta kooli kaasa võtta, emm? Palun? Palun?” „Jahh!” Leo kargas püsti, üritades samuti Toffeet puudutada, kuid Spencer tõstis koera venna käeulatusest kõrgemale, nii et vaid vehkiv saba tollele näkku lõi. „Ma tahan proua Barrattile näidata!” „Te ei tohi Toffeet kooli viia,” ütles Zoe kätt sirutades, et Toffee ripnevat tagapoolt toetada. Paistis, et loomal pole sellest midagi, kuna ta limpsis jumaldavalt Spenceri krimpsus nägu. „Hoia ta jalgu, Spencer, muidu ta saab haiget! Ta on siin, kui koju tulete.” „Oi, pa-aaa-lun!” Spencer pööras silmad kutsikalt ära ja vahtis Zoe’t segadusseajava selgesilmse pilguga, mis meenutas Davidit tema kõige innukamail hetkedel. „Issi ütles, et oleks vahva teda klassile näidata. Me võiksime kutsikatest rääkida.” „Küllap räägid teistele koristamisest ja toitmisest ja nii edasi.”
„Jah,” vastas Spencer. „Muidugi.”
Zoe’t kohutas uudne toon poja hääles. See oli jultunud, peaaegu trotslik. Spencer oli alati olnud väike hea poiss, isegi noorema vennaga, kes poole tähelepanust endale sai, aga viimasel ajal, pärast seda kui poisid hakkasid Davidiga nädalalõpureisidel käima, oli Spencerisse hiilinud riuklikkus, nagu paneks ta ema proovile, et näha, kui kaugele too laseb tal minna. „Kuule!” ütles Zoe. „Aitab sellest jutust. Koerapidamine tähendab palju enamat kui temaga mängimist. Kas te teate, kui suureks ta kasvab? Ja kui palju temaga iga päev jalutada tuleb? Kas issi rääkis teile sellest?”
„Ma kuulsin, kuidas ta öösel nuttis,” ütles Leo. „Ma arvan, et ta peaks minu juures magama.”
„Ta tunneb end üksildaselt,” ütles koeraspets Spencer. „Ta igatseb oma emmet taga. Võib-olla peaksime veel ühe koera võtma?” lisas ta, nagu oleks see mõte talle äsja pähe turgatanud. „Talle seltsiks?”
„Jahh!” ütles Leo. „Kaks kutsikat! Toffee ja … Fudge!”
„Ei!” Zoe lõi käed puusa. See andis talle rangema väljanägemise, isegi kui ta südames range ei olnud. Tema kingadest hoovas ikka veel kutsikapissi lõhna. „Ma pole sedagi öelnud, et me saame Toffee kindlasti endale jätta. See on …” Oh jumal. Küll tal on ikka nõrk iseloom. „… lihtsalt katseaeg.”
„Aga, emme!” Keelitamine hakkas kohe pihta ja Zoe tundis, kuidas ta Spenceri ja Leo paluvaid nägusid nähes kokku variseb, rääkimata Toffee šokolaadinööbisilmadest, mis tema poole üles vaatasid, pehmetest kõrvadest, mis looma näole vajusid. Miljonist lasteraamatust tuttav kohusetundlik mänguhimuline labradorist seltsiline.
Kaks poissi ja vetsupaberireklaamikutsu ühe ahistatud, süümepiinades vaevleva ema vastu – see polnud küll aus võitlus.
Zoe üritas end koguda. Kuid kõik need mõjuvad põhjused, mis ei lase sul Spencerile üldse kutsikat võtta, küsis hääl tema peas. Mis neist on saanud? Aeg? Segadus? Tõsiasi, et sul on täiskohaga töö?
Nagu suudaks ta ema mõtteid lugeda – ja võib-olla suutiski –, tegi Spencer suu lahti, tema hoiak polnud enam eelteismelise, vaid ingellikust poisust koeraomaniku oma. „Ma vaatan tema järele terve õhtu,” palus Spencer. „Puhastan tema kasti ja puha. Palun, emm! Palun!”
Kell, mille Zoe igal hommikul äratama pani, et poisid õigel ajal kooli saaksid, helises, ja ta asus tegutsema.
„Me peame minema,” ütles Zoe, kartes, et tema on jälle viimane ema, kes kooliväravasse jõuab. Toffee peab lihtsalt tunniks ajaks kööki kinnise ukse taha jääma. Kui palju pahandust ta ikka jõuab teha? Ja pistikud olid endiselt lapsekindlad. „Pane palun Toffee karpi, Leo, ei, ära võta teda jälle sülle. Ta peab pärast hommikusööki magama. Kas kingad on jalas? Mantlid seljas? Kas sul on kehalise jalatsid kaasas, Spencer?” Spencer läks koti järele, aga Leo oli ikka veel kasti kohal kummargil, musitas koera ja sosistas midagi tema sametpehmetesse kõrvadesse. „Leo, tule.” Zoe otsis võtmeid. „Me oleme juba hiljaks jäänud.”
„Ma olen nii õnnelik, emme,” ütles poiss.
„Miks, kullake?”
„Sest