Kui jumal oli jänes. Sarah Winman
Читать онлайн книгу.
oli väljakul poolkaitsja olnud (nagu mulle öeldi) ja minu meelest oli see kõige tähtsam positsioon, sest tema otsustas, kuhu pall läheb, ning koduteel küsisin ma autos: „Kui Joe on sinu kõige parem sõber, siis miks sa talle rohkem palli ei andnud?” Vastuseks naerdi ja sasiti mul jõuliselt pead.
Charlie meeldis mulle. Ta lõhnas Palmolive’i seebi ja piparmündikommide järele ning nägi välja nagu mu vend, ainult et tõmmum variant. Just tõmmu jume pärast tunduski ta oma kolmeteistkümnest eluaastast vanem ja natuke targem. Ometigi näris ta küüsi nagu mu vend ja nende vahel istudes nägin, kuidas nad oma sõrmi nakitsevad nagu närilised.
Emale ja isale meeldis Charlie ning nad viisid ta alati pärast mänge koju, sest tema vanemad ei käinud kunagi vaatamas, kuidas ta mängib, ja nende meelest oli see kurb. Minu meelest oli see vedamine. Tema isa töötas naftakompaniis ja oli oma perekonda väntsutanud edasi-tagasi mitme naftariigi vahet, kuni igalt poolt loodusvarad otsa said. Vanemad lahutasid – mis oli minu arust ääretult põnev – ja Charlie eelistas jääda isa juurde iseseisvama elu peale, selle asemel, et elada koos emaga, kes oli hiljuti abiellunud Iani-nimelise juuksuriga. Charlie tegi ise endale süüa ja tal oli oma toas telekas. Ta oli metsik ja sõltumatu, ja me vennaga olime ühel nõul, et kui peaksime kunagi merehätta sattuma, siis on parem teha seda koos Charliega. Kurvides nõjatusin üleliia tugevasti tema vastu, et näha, kas ta tõukab mind eemale, aga ei tõuganud. Ja kui soojus viimaks tagaistmele jõudis, varjas puna mu põskedel õhetuse, mida ma tundsin, kui viisin pilgu Charlielt oma vennale ja jälle tagasi.
Charlie elas ühe jõuka eeslinna esindustänaval üsna meie lähedal. Aiad olid kujundatud, koertel olid küüned lõigatud ja autosid parkisid jooksupoisid. Näis, et seesugune elustiil joob tilgatumaks mu isa niigi pooltühja klaasi ja jätab ta keset nädalavahetuse liiklusvoogu kuivale.
„Missugune kena maja,” ütles ema, ilma et ükski kade mõte oleks tal peast läbi käinud.
Ta oli alati niisugune: tänulik elu enese eest. Tema klaas ei olnud mitte lihtsalt pooltäis, see oli kullatud ja sinna kallati alatasa midagi juurde.
„Aitäh küüdi eest,” ütles Charlie ust avades.
„Teinekordki, Charlie,” ütles isa.
„Head aega, Charlie,” ütles ema, käsi juba istmekangil, ning Charlie kummardus Joe poole ja ütles vaikselt, et küll nad hiljem räägivad. Kummardusin lähemale ja ütlesin, et minuga ka, aga ta oli juba autost väljas.
Sel õhtul kostis elutoast jalgpallitulemuste teadustusi; see oli kauge uudisvoog, nagu ilmateade, aga mitte niisama oluline ja kindlasti mitte niisama huvitav. Me jätsime sageli televiisori elutuppa mängima, kui ise kööki sööma läksime. Ma arvan, et see oli seltskonna mõttes, nagu oleks meie pere õieti pidanud suurem olema ja see katkendlik heli oleks meis tekitanud terviklikuma tunde.
Köögis oli soe ja lõhnas koogi järele ning aiapimedus varitses akna taga nagu näljane külaline. Plaatanipuu oli ikka veel raagus – sinkjasmusta taeva poole kerkiv närvide ja veresoonte võrgustik. Prantsuse meremehesinine, nagu mu ema selle kohta ütles, Prantsuse meremehesinine taevas. Ta pani raadio mängima. The Carpenters: „Yesterday Once More”. Ema tundus nukker, lausa kurb. Isa oli viimasel hetkel tööle kutsutud, et pakkuda tuge ja kirjeldada edasisi võimalusi ühele kelmile, kes paljude meelest seda väärt ei olnud. Ema hakkas laulma. Ta pani lauale selleri ja rannakarbid, samuti keedumunad – minu lemmikud –, mis olid mõranenud ja sülitanud kastrulisse oma venivat vedelikku valgete mustritena nagu ripnev sisikond.
Vend tuli vannist ja istus minu kõrvale, kuumast veest säravroosa. Vaatasin talle otsa ja ütlesin: „Naerata!”, ta naeratas nagu märguande peale ja keset tema suud oli must auk. Pistsin sinna ühe rannakarbi.
„Jäta järele, Elly!” nähvas ema ja pani raadio kinni.
„Ja sina,” ütles ta sõrmega venna poole sihtides, „ära ässita teda.”
Jälgisin, kuidas vend küünitab vaatama oma peegeldust tagauksel.
Need uued haavad sobisid uue temaga kokku; maastik, mis nüüd tema nägu kattis, oli kuidagi õilis ja see meeldis talle; ta puudutas õrnalt oma paistes silmaümbrust. Ema lajatas tema ette kruusi teed ega öelnud midagi; ta tegi seda lihtsalt selleks, et temas kobrutavat uhkustunnet vähendada. Sirutasin käe veel ühe karbi järele; ajasin sinna haaknõela otsa taha ja üritasin selle lahti keerduvat keha koorikust eemaldada, aga see ei tulnud. Selle asemel hoidis see kõvasti kinni, mis oli veider; isegi surnud peast ütles see: „Ma ei lase lahti.” Ei lase lahti.
„Kuidas sul tunne on?” küsis ema.
„Pole viga,” ütlesin mina.
„Mitte sinul, Elly.”
„Kõik on korras,” ütles vend.
„Süda ei ole paha?”
„Ei.”
„Pea ei käi ringi?”
„Ei.”
„Ega sa ei ütleks ka, kui käiks, ega?” küsis ema.
„Ei,” vastas vend naerdes.
„Ma ei taha, et sa enam ragbit mängiksid,” ütles ema järsult.
Ja vend vaatas talle rahulikult otsa ning ütles: „Mind ei huvita, mida sa tahad, ma mängin ikka”, võttis oma teekruusi ja jõi kolm suurt lonksu, mis kindlasti kõrvetasid tal kurgu ära, aga ta ei näidanud seda välja.
„See on liiga ohtlik,” ütles ema.
„Elu ongi ohtlik,” vastas vend.
„Ma ei suuda seda vaadata.”
„Ära siis vaata,” vastas vend. „Aga ma mängin ikkagi, sest ma ei ole end kunagi nii elusana tundnud, nii iseendana. Ma ei ole kunagi nii õnnelik olnud”, ning ta tõusis püsti ja lahkus lauast.
Ema keeras ennast kraanikausi poole ja pühkis põselt midagi. Ehk pisara? Ma taipasin, et asi on selles, et vend ei olnud kunagi varem enese kohta kasutanud sõna „õnnelik”.
Panin jumala koos tavapärase õhtuse suupistega magama. Tema puur oli nüüd verandal, naabrite uue aia taga tuule eest varjus. Neid naabreid me veel eriti ei tundnud, nad olid siia kolinud pärast härra Golanit. Mõnikord tundus mulle, et näen aialippide vahelt piilumas tema vana nägu, tema kahvatuid silmi, mis olid tuunjad nagu pimedatel.
Istusin külmadele verandaplaatidele ja vaatasin, kuidas jumal ajalehe all liigutab. Mässisin enesele teki ümber õlgade. Taevas oli tume ja tohutu ja tühi ning seda morni vaikust ei rikkunud ükski lennuk, ükski täht. Tühjus mu kohal oli nüüd ka minu sisimas. See oli osa minust, nagu tedretähn, nagu sinikas. Nagu keskmine nimi, mida keegi ei tea.
Pistsin sõrme läbi traatvõrgu ja leidsin tema nina üles. Ta hingeõhk oli kerge ja soe. Tema keel oli jõuline.
„Kõik läheb mööda,” ütles ta tasakesi.
„On sul kõht tühi?”
„Natuke,” ütles ta, ja ma pistsin läbi võrgu jupi porgandit.
„Aitäh,” ütles ta. „Palju parem.”
Alguses arvasin, et see on rebane, kes nuhutab ja lehtedes kahistab, ja võtsin kätte vana kriketikurika, mis eelmisest suvest välja oli jäänud. Läksin hääle poole ja kui ma tagaaia juurde jõudsin, nägin, kuidas varjudest kukub välja tema keha, karvane roosa pundar, mis jäi heinapallile lebama. Ta vaatas minu poole, nägu mudane.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsisin ma.
„Jah,” ütles ta, kui ma teda üles aitasin ja tema lemmikhommikumantli pealt lehti ja vääte pühkisin.
„Ma pidin ära tulema, nad vaidlevad jälle,” ütles ta. „Nad teevad päris kõva häält ja ema viskas ühe lambi vastu seina.”
Võtsin tal käest kinni ja viisin ta mööda teerada maja poole.
„Kas ma võin ööseks jääda?”