Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat. Erik Axl Sund
Читать онлайн книгу.
oled nii armas,” ütles kasuisa.
Madeleine teadis, et tema keha on rohkem arenenud kui paljudel temaealistel. Ta oli teistest omavanustest palju pikem ja isegi rinnad hakkasid kasvama. Vähemalt ta arvas nii, sest need olid otsekui paistes ja sügelesid, nagu nad kasvaksid. Sellepärast sügeles ka lahtise hamba alt. Sealt kasvab välja uus hammas, täiskasvanu hammas.
Mõnikord oli tunne, et ta läheb kogu selle sügelemise peale hulluks. Luustik sügeles, nagu kasvaks see nii ruttu, et luud kriibivad kõikjal kehas vastu liha.
Kasuisa ütleb, et keha muutub ruttu vanaks, aga seda ei maksa häbeneda. Paari aastaga olevat Madeleine’i keha kasvamisest juba kulunud. Tema keha olevat siis täis rebendeid, väikesi triipe, mis tekivad sinna, kus nahk keha kasvades venib, umbes nagu selle raseda naise kõhul.
Kasuisa ütleb ka, et on tähtis, et Madeleine’ile meeldiks tema oma keha ja et mida sagedamini ta koos teistega alasti on, seda parem tema eneseteadvusele. Kasuisa nimetab seda sotsiaalseks alastuseks ja see tähendab, et sa saad teiste inimestega lähedasemaks ja tunnistad neid sellisena, nagu nad on, koos kõigi nende kehaliste puudustega. Et alastiolek annab turvalisuse.
Madeleine ei uskunud teda, aga arvas ikkagi, et kasuisa käed on mõnusad, isegi kui ta seda ei taha.
Kasuisa lõpetas Madeleine’i silitamise varem, kui arvata oleks võinud.
Summutatud naisehääl palus kasuisal pikali visata ja Madeleine kuulis, kuidas tema küünarnukid liiva sisse vajusid.
„Lama…” sosistas sama hääl pehmelt.
Madeleine pööras ettevaatlikult pead. Supellina pilust nägi ta, et kasuisa kõrvale istub naeratades see paks naine, kelle nimi on Fredrika.
Madeleine mõtles legonukkudele. Väikesed plastmassist inimesed, kellega võib teha mida tahad ja kes naeratavad ka siis, kui sa nad ahjus ära sulatad.
Ta ei suutnud pilku pöörata, kui naine alla kasuisa kõhu poole kummardus ja suu avas.
Varsti paistis linapilust, kuidas paksu naise pea aeglaselt üles-alla liigub. Naine oli just ujumast tulnud, juuksed kleepusid põskedele ja kõik oli märg. Punane ja märg.
Eemalt paistsid veel mõned näod. Vuntsidega politseinik tõusis püsti ja tuli nende juurde. Tema keha oli karvane ja vana, kõht oli peaaegu sama suur kui sellel rasedal naisel. Tema kõht oli ka punane, aga päikesest, ja kõhu all oli kõik krimpsus.
Nad olid lihtsalt legonukud. Madeleine ei saanud neist aru, aga ta ei saanud ka vaatamata jätta.
Talle meenus see kord, kui nad Skagenis olid ja kasuisa teda esimest korda lõi. Ka siis ei saanud ta neist aru.
Seal oli rannas palju rahvast, ei olnud tühi nagu siin, ja kõik kandsid päevitusriideid. Nüüd tagantjärele ei teadnud Madeleine, miks ta seda tegi, aga ta läks ühe mehe juurde, kes istus üksinda tekil, jõi kohvi ja tegi suitsu. Madeleine tõmbas mehe ees oma trikoo alla, sest ta arvas, et mees tahab teda paljana näha.
Mees ainult naeratas talle viltuselt, ise puhus samal ajal suitsu välja, aga vanemad läksid hulluks ja isa Peo lohistas Madeleine’i juukseidpidi minema. „Mitte siin,” ütlesid nad.
Nüüd olid kõik lihtsalt uudishimulikud ja nende kehade varjud varjasid valguse.
Hammas sügeles ja ta tundis, kui külmaks läks, kui inimesed päikese ette tulid.
Nende juurde lonkis seapidaja rotveiler. Koera käppadelt pudenes liiva ja ta liputas uudishimulikult saba. Keel rippus suust välja ja ta hingeldas innukalt.
Nemad vaatasid ja Madeleine vaatas. Häbeneda polnud midagi.
Üks uutest heledapäistest naistest võttis fotoaparaadi. Sellise, mis pildi kinni külmutab ja välja sülitab. Seda nimetatakse polaroidkaameraks. See aparaat kivistab molekulid.
Tuulevari krabises ja Madeleine sulges fotoaparaadi klõpsu peale silmad.
Siis äkki tuli hammas lahti.
Auk igemes pakitses külmalt ja Madeleine veeretas vaadates hammast suus ringi.
Sügeles ja maitses vere järele.
Södermalm
Lõpu algus on põlev sinine auto Tantobergeti kõrgeimas punktis.
Ja põlev mägi keset Södermalmi ei ole tervikust puuduv tükk, nagu kriminaalkomissar Jeanette Kihlberg oli lootnud. Kui nad koos kolleeg Jens Hurtigiga Hornstullist mööda kihutavad, näeb Tantoberget välja nagu vulkaan.
Enne kui Ringvägeni ja Årstavikeni kant pargiks tehti, oli Tantoberget põhimõtteliselt prügimägi, surnuaed, kuhu maeti inimeste jäänuseid, ja nüüd on sama paik jälle kord muudetud rämpsu ja jäänuste kohaks.
Tuli pargi kõrgeimas kohas paistab ära enam-vähem üle Stockholmi ja põlema süüdatud autost tõusvad leegid on haaranud ka ühe sügiskuiva kase. Tuli praksub ja pillub sädemeid ning ähvardab levida kümmekonna meetri kaugusel seisvatele väikestele aiamajakestele.
Praegusel hetkel ei ole Jeanette’il õrna aimugi, et see on lõpu algus ja kõik, mis ühel või teisel moel omavahel ühenduses on, saab seletuse. Aga kõigest hoolimata on Jeanette’ki ju ainult inimene ja seepärast jõuab temani tervikust vaid murdosa.
Hannah Östlund ja Jessica Friberg, klassiõed Sigtuna humanitaargümnaasiumist, on tagaotsitavad seoses kahtlustusega neljas mõrvas. Prokurör Kenneth von Kwist teatas, et tõenäoliselt muudetakse kahtlustus piisavate tõendite alusel mõrvasüüdistuseks.
Praegu mäe otsas leekidesse mattuv auto on registreeritud Hannah Östlundi nimele ja seetõttu on juhtumiga seotud ka Jeanette.
Nad sõidavad mööda Hornsgatanit Zinkensdammi poole, kust kihutavad vastu kaks tuletõrjeautot. Hurtig võtab kiiruse maha ja laseb tuletõrjujad mööda, enne kui keerab paremale, Ringvägenile, möödub jääpalliväljakust ning jõuab parki. Tee lookleb ringitades üles mäkke.
Jeanette Kihlberg näeb, et mõned inimesed on kogunenud tulekahju vaatama, aga kütusepaagi plahvatuse oht sunnib neid seisma turvalises kauguses. Ühises abituses midagi ette võtta jagavad nad häbi, et nad on liiga arad. Nad ei vaata üksteise poole ja keegi vaatab hoopis maha, uuristab kinganinaga kruusa ja häbeneb, et ei ole kangelane.
Kui Jeanette väljumiseks ukse avab, tunneb ta kuuma, mürgist ja musta suitsu.
Haiseb õli, kummi ja sulanud plastmassi järele.
Surmavate leekide vahelt paistab auto esiistmel kaks elutut keha.
Barnängen
Stockholmi kesklinnas supleb õhtutaevas valgusreostuse kollases kumas ja palja silmaga näeb vaid Põhjanaela. Tänavalaternate, päevavalguslampide ja elektripirnide kunstlik valgus muudab Skanstulli silla aluse väljaku pimedamaks kui siis, kui linnas ei põleks ühtegi tuld ja ainus valgusallikas oleks tähistaevas.
Üksikud üle Skansbro kõndivad öised rändajad, kes heidavad pilgu Norra Hammarbyhamneni sadama poole, näevad selle kord ereda, siis jälle pimestava valgusreostuse käes ainult valgust ja varje.
Nad ei näe küürus kuju, kes läheb piki vana mahajäetud raudteed; nad ei näe, et nimetatud isik kannab musta prügikotti, ta kõnnib üle raudtee ja peatub kaiserval, kuni silla varjud ta neelavad.
Keegi ei näe ka seda, kuidas tume vesi prügikoti neelab.
Kui Hammarby lahte libiseb vaikselt kaubalaev, parv kajakaid kannul, siis süütab isik kail sigareti ja see hõõgub pimeduses nagu punane täpp. Punane täpp on hetke paigal, siis liigub tagasi, läheb jälle üle raudtee ja peatub ühe auto juures. Seal kukub hõõguv süsi paari sädet pillutades maha.
Kuju avab autoukse ja istub rooli taha, süütab valguse ja võtab kindalaekast paki pabereid. Paar minutit hiljem valgus kustub ja auto liigub paigalt.
Suur valge linnamaastur sõidab parkimisplatsilt välja ja keerab põhja poole, Põhjanael esiaknast suunda näitamas.
Naine rooli taga tunneb teiste kohtade taeva haiget kollast valgust.
Ta