Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
meeleheide, ta püüdis kleepuvat massi laiali kraapida ja märkas imestusega, et selle all on kõva koorik. Sellest jagusaamiseks oli juba tööriista vaja, ta tõi suure kööginoa ja hakkas koorikusse auku urgitsema – kas tõesti on all päris jahu? Ning kui ta oli kolme sõrme paksusesse koorikusse lõpuks augu teinud, valdas teda soe tänutunne mehe vastu, kes nende eest veel kaugelt rinde tagant hoolitseda oli osanud – koti sisemuses oli pisut läppunud lõhnaga, aga täiesti korralik leivajahu.
Jäljed… turgatas naisele korraga pähe. Tullakse uurima, mida meie õuele on veetud, see lohistamisjälg tuleb ju otse ja ainult meile! Ning nagu selle vana ütluse tõestuseks, et suures hädas on abi lähedal, tuli Olgale hea mõte. Väljas hakkas juba valgeks kiskuma, naine ruttas kuuri alla ja võttis seinalt konksu otsast Mihhaili teravaks viilitud vibusae. Siis keris ta koti küljest päästetud köiejupi kokku, võttis kaenlasse ja niiviisi, vibusaag õlal, kõndis otse mööda äsjaseid jälgi jõeäärsesse lepikusse. Jalal kuivanud puurondid olid sealt ammu külasse kütteks viidud; hiljem külla tulnute kombe kohaselt ei olnud need aga maha saetud mitte juurekaela, vaid parajasti kubeme kõrguselt, et mitte liigselt selga vaevata. Nüüd otsis Olga kolm niisugust kõrget kändu, saagis need maha, sidus köiega kokku ja tiris koorma köit üle õla hoides koduõuele. Just mööda öiseid jälgi.
8
Lapsed ja Marie olid Sooranna vallamajas sooja saanud, tulist teed joonud ja kaasatoodud leivast kõhud täis söönud. Juhan oli võtnud vaid suutäie, sest teda kammitses küsimus – mis neist edasi saab. Kodust väljaajajad olid küll kinnitanud, et kohalikud võimud hoolitsevad sõja jalust viidavate eest ja leiavad neile ulualuse, aga nüüd oli selge, et see käis ainult nende perede kohta, kus palju töökäsi ja vähe suid, mis süüa küsivad. Kuhu peaksid minema need, kel olukord vastupidine? Kellelt peaksid nemad peavarju nõudma, kas nendesamade vallasakste käest, kes ilmselt siinsamas majas kuskilt eesuksest sisse ja välja käivad?
Mida iseseisvamana inimene end tunneb, seda rohkem on temas eneseuhkust. Juhan Käo oli end küllaltki väärikaks keskmiktalunikuks pidanud, punase võimu kiirest kadumisest rõõmu tundnud ja lootnud sõja lõppedes oma talu edasi arendama hakata; nüüd oli seesama sõda võtnud nii kodutalu kui ka sellega seotud tuleviku. Lootus, et nad veel kunagi oma talusse tagasi minna saavad, oli viimaste reisipäevadega hoopis tillukeseks, peaaegu olematuks kahanenud. Juhan püüdis leppida mõttega, et ta on kaotanud peaaegu kõik materiaalse, mida üldse kaotada saab, aga tema eneseväärikus oli säilinud ja ülekohtust tekkiv trots keelas teda siinseid vallasaksu paluma minna. Ta pidi sellest olukorrast ise väljapääsu leidma, kõigepealt perele peavarju hankima!
„Kuhupoole siin need suuremad talud jäävad?” küsis ta lahkelt koristajatädilt, kes oli nad ajutiselt ulualla kutsunud.
„Keerake ristteelt pahemat kätt, see tee viib Raudikule, eks sealpool… Kolm kilomeetrit, siis tuleb Raudiku mõis, seal on koolimaja. Eks mõisa ümbruses on mitu talu, aga eriti suuri ja jõukaid siin ei ole,” seletas naine abivalmilt, aga mõnevõrra siiski kõhklevalt.
„Ma lähen ja vaatan… Kui vahepeal midagi juhtub ja teile järele tullakse, jätke kiri, kustpoolt teid otsida,” ütles Juhan Mariele, surus kõrviku tugevamini pähe ja läks.
Kevad oli pikkamisi võimust võtmas. Esialgu küll varakevad, mis teeveertes paiseleheõied välja meelitab ja kõrgustes esimesed lõokesed trillerdama paneb. Põllud veel pehmed, muld külm ja porine, enne paari-kolme nädalat pole seal teha midagi, hindas Juhan talumehe pilguga, kiirustamata mööda savikarva teed kõndides. Ümbrust silmitsedes tuli kohemaid ahistav mõte: Käoristi põllud jäävad sööti, nende eest ei hoolitse enam keegi… Rukkioras kasvab omapead viljaks, muu põld aga hakkab ainult tõlkjaid ja suvelilli kasvatama, kasvab aasta-paariga kamarasse ja peab jälle otsast alustama, et rohumaast põldu teha. Kui üldse enam saabki koju tagasi, see lubadus oli päris kindlasti vaid äraviidavate rahustamiseks antud. Ning kui sõda Narva kandis tõesti pikalt paigal tammuma hakkab, jääb talust varem või hiljem ainult tuhaase…
Need olid sünged mõtted, mis Juhan Käod tema teekonnal tundmatu Raudiku mõisa poole saatsid. Siinkandis tõesti suuri talusid ei paistnud olevat, põllulapid olid väikesed, karjamaade ja heinamaasiiludega piiratud, siin-seal koguni teeni ulatuva metsa peidus. Nagu tulijat peljates olid kõik talumajad teest kaugemale põgenenud, liiga kaugele, et möödaminnes sisse astuda ja ümbruskonna kohta järele pärida – kas kuskil leiduks talupere, kes oleks nõus võtma ulualla kolme lapsega perekonna, kus pealegi naine on lapseootel? Mida kaugemale Juhan jõudis, seda utoopilisem niisugune soov tundus; sõjaajal oldi küll harjutud kitsalt ja piskuga läbi ajama, aga kes tahaks niisugust lastekarja oma elamisse, veel vähem nõustuks nende tarbeks mõnda tuba vabastama, mida talumajas niigi vähe…
Siis märkas ta põldude taga heinamaad looklevalt palistavat põõsastikku ja taipas, et seal peab olema oja. Või isegi jõgi – muidugi mitte selline lai ja võimas nagu Käoristi maid piirav Narva jõgi, aga ikkagi voolav vesi, ja see arusaamine tegi võõra ümbruse kuidagi kodusemaks. Justkui oleks avastus kinnitanud, et siin kehtivad samad loodusseadused, millega ta oli Käoristil harjunud, ja sellepärast ei saa see paik võõras ja vaenulik olla.
Äsjaleitud jõgi ja tee hakkasid teineteisele lähenema ja teekäänaku tagant ilmus küllaltki esindusliku välimusega taluhoone. Elumaja oli laudvoodriga ja värvitud, õuel troonis kõrge põliskuusk… Öeldagu veel, et siinkandis jõukaid talusid ei ole!
Juhan aeglustas sammu. Sellest majast ei tohtinud niisama mööda kõndida, seal võis avaneda võimalus nii temale kui ka perele. Oli vaja ainult eneseväärikus unustada ja ennast palujana rohust madalamaks teha… Mees seisatas talu väravas, käed jope taskus, nagu oleks ta taluostja ja püüaks pilguga hinnata, kui palju selle eest maksta võiks. Tegelikult üritas ta sobivaid sõnu leida, millega ennast ja oma soovi võõrastele tutvustada. Ei tohi minna kerjusena, vaid samasuguse talumehena, kellelt sõda paraku on talu võtnud.
Õuel ei olnud kedagi peale kanade, kes hiljuti lume alt pääsenud õuemurul ringi kõndisid ja söödavat otsisid. Koera polnud õnneks näha, Juhan läks otse elumaja juurde, astus eeskotta ja koputas. Ning siis seisis ta silmitsi vanapoolse mehega, kelle lõual turritas paari-kolmepäevane hallisegune habemetüügas.
„Tere, siitpere rahvas!”
„Tere jah…” Madis Aruhein tunnistas tulijat. „Polegi nagu meiekandi mees või? Justkui poleks enne nähtud!”
„Ega olegi, mina olen Narva kandist. Käoristi talu omanik Jõeääre külast! Aga nüüd on läinud nii, et pole enam talu ega midagi, välja aeti!”
Madis pilgutas silmi, nagu poleks ta sõnadest aru saanud.
„Aeti oma talust välja? Kes siis? Sakslased?”
„Nojah, kes muu… Sinna pidi uus rinne tulema, kõik kohalikud löödi minema.” Algus oli tehtud, Juhan hingas kergemalt.
„Ahah… Oli kuulda jah, et sealtkandi inimesi tuuakse! Ja nüüd on peavarju vaja, eks ole?” Seda ütles Madis juba päris lahkelt – näe, polnudki vaja minna vallamaja juurde otsima, töötahtjad tulevad ise uksest sisse!
„Nojah, vaatasin, et suurem talu, äkki saaks kaupa…”
„Kui ise peremees olete, siis on ju talutööd kõik selged! Minul aga võeti poiss sõduriks ja oligi mure, et kuidas me naisega kahekesi jõuame… Kõvad normid on peal, katsu sa neid täitmata jätta!”
„Kui palju põldu on?” muutus Juhan asjalikuks.
„Neliteist hektarit, kaks läheb kartuli alla, kaks on segadist ja ristikut, muu on teravili. Kesa ka ligi paar hektarit,” seletas Madis ja mõõtis Juhanit veel kord pilguga. „Eks sa istu, peame plaani!”
„Aitäh!” Üllatavalt kergesti tundus asi sujuvat. Liigagi kergesti, aga raskem osa oli veel ees, sest Madis küsiski sedamaid:
„Kui palju sul peret on?”
„Neid… pudinaid on ikka üksjagu! Kolm last, tüdrukud.”
„Kolm last…” kordas Madis. „Kui suured siis? Ega nad suured olla ei saa, sa pole ju veel