Mürgiliblikas. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
Leili teadis rääkida, et tõus oli toimunud tänu usinale pugemisele, seda muidugi poliitilises liinis. Kõigepealt rajooni komsomolisekretär, siis sealsamas parteikomitee haridusosakonna funktsionäär ning selle jätkuks oligi hüpe ministeeriumi. Ning Ilmar otsustas sõpra hoiatada.
„Võta natuke maha, see sell on ministeeriumis kõrge koha peal… Mine tea, äkki paneb kella külge, parteiline kuju!” ütles ta Valdurile, kui nad kahekesi nagu kogemata esikusse sattusid.
„Pah, eks ta on samamoodi redis kui meie kõik! Väljast punane, aga seest valge,” arvas Valdur. „Tead, mina ei ole oma elus õiget kommunisti näinudki!”
„Kõige hullemad ongi karjeristid, neid peab kartma. Minu arusaamise järgi peaks tõeline kommunist olema hoopiski aus inimene, kes salakaebustega ei tegele.”
„Sellepärast neid ei olegi, et need kaks mõistet ei sobi kuidagi kokku – kommunist ja aus… Aga olgu, eks ma katsun ennast vaos hoida, kuigi tahaks sellele mehele öelda, mida ma temasugustest arvan. Keel lihtsalt sügeleb!”
„Ole ilusti, jätame poliitika kõrvale. Sa oled sutsu vindine ka, paned äkki liiga kõva laengu…”
Tõepoolest, totalitaarses riigis valitsev jäik poliitiline tsensuur ahistas kõiki ja sõprusringis oli valitseva poliitika ja poliitikute kirumine pea kõikidele otse vajaduseks muutunud. See kergendas hinge ja aitas sissepoole kogunenud auru välja lasta.
Mehed läksid teiste juurde tagasi ja pidu jätkus. Valdur kummardas Leili ees ja heitis kõrvalpilgu Ilmarile.
„Kas ma tohin?”
Leili oli hea tantsija, nõtke, tabas suurepäraselt rütmi ning Ilmar vaatas rahuldusega, kuidas naine Valduri igale liigutusele adekvaatselt reageeris. Leili oli lihtsalt suurepärane partner ja mitte ainult tantsides. Naisega oli tal tõepoolest vedanud – Ilmar Ruuden mõtles tänutundes tagasi ühele palavale suvele, mil Eestimaa teises nurgas Mädasaare jõele rajatav väike hüdroelektrijaam noorte löökehituseks kuulutati ning talle pakuti võimalust kolm kuud selle monteerimisel töötada. Aeg oli selline, et partei algatusele pidid kõiksugused ametkonnad kaasa aitama; Ilmar läks, küll mitte partei kutsel, vaid noorusliku seiklusjanu pärast. Ning seal, elektrijaama tammi rajamisel, tegutses üliõpilaste ehitusmalev, terve hulk toredaid poisse ja tüdrukuid. Õhtuti korraldatud ühisüritustel jäi talle üsna peagi silma väheldane tragi piiga… Jah, aeg kaob kiirelt – nüüd elasid nad Leiliga juba kuuendat aastat koos ning nende vahel polnud seni suuremaid pahandusi sündinud.
„Ilmar, kas su sõber on tõesti vaba ja vallaline?”
See oli Agnes, kes end peremehele lähemale küünitas, et vaikselt esitatud küsimus teiste kõrvu ei jõuaks.
„On tõesti! Mis on, kas hakkas meeldima? Rohkem kui sinu oma mees?” küsis Ilmar muiates, ise pilguga kaaslasi jälgides. Leili kooliõdedega oli ta juba aastaid tuttav, üksteise kallal aasimist ei pannud keegi pahaks. Peaaegu alati oli Ilmar taolistel kokkusaamistel ainus meeshing, sest Gustav eksis sellesse seltskonda harva.
Agnes tõmbas otsmiku krimpsu ja otsustas siis kaardid avada.
„Me läheme lahku,” ütles ta veelgi vaiksemalt, tantsivat Gustavit morni pilguga silmitsedes.
„Tohoh! Su mees on ju ministeeriumis kõrge koha peal…”
„Mees? Mehed peaksid minu arust hoopis teistmoodi olema! Gustav perekonnainimeseks ei kõlba.”
„Mis sa siis…” Ilmar taipas, et edasi pole mõtet rääkida, Leili kaudu oli ta Agnese ja Gustavi tormiliselt alanud armuloost teadlik, naine oli algul enesekindlalt lootnud karjeristist meest ümber kasvatada, aga nähtavasti tulutult.
Lugu lõppes, järjekordne kauamängiv vinüülplaat oli end lõpuni kerinud. Ka pidulised olid väsinud ja kergelt vindised. Veel kardinateta akende taga valitses hilissügisene pimedus, milles särasid üksikud tänavalaternad. Korraga hakkas kõigil kiire ning kogu seltskond püüdis end riietumiseks kitsasse esikusse mahutada. Ka pererahvas kõndis koos lahkujatega trepist alla, et neile järele lehvitada.
„Valdur, sina võiksid Taimi koju saata, ta elab Pääskülas! Elektrirongid vist enam ei käi, eks pead takso võtma,” korraldas Ilmar, kui teised minekule kiirustasid.
„Küll ma saan isegi…” tõrjus Taimi, aga see kukkus nii mannetult ja ebausutavalt välja, et mõjus pigem vastupidiselt. Ning Valdur haakis end sõnakuulelikult tüdruku käevangu, nad viipasid lahkumiseks ja hakkasid taksopeatuse poole kõndima.
„Neist saaks kena paar, mis?” ütles Leili Ilmarile, aga öeldus oli mingi kummaline alatoon, mille peale mees naisele uuriva pilgu saatis ning nagu häiritult arvas:
„Ega see pole meie otsustada, vast nad ikka ise… Ma arvan, et Valduril on kindlasti suur valik, ta ju kena poiss.” Selleski ütlemises oli mingi vaevumärgatav kadedusokas, aga see jäi naisele tähele panemata, ta oli veel äsja üleelatu mõju all. Leili saatis lahkujaid pilguga, kuni nad tänavalaterna valgusvihust kadusid. Avas siis suu, nagu tahaks omalt poolt midagi lisada, aga tundis, et seekord tal nagu ei sobigi Ilmari öeldut järele kiita. Sest Valdur oli tõesti ohtlikult kena poiss.
Valdur Rohtmetsast sai Ruudenite juures sagedane külaline, peaaegu omainimene, sest meestel oli omavahel alati midagi arutada. Enamasti käis jutt autode, nende remondi ja tagavaraosade ümber, aga mida enam tutvus süvenes, seda rohkem räägiti üldistel teemadel ja siis liitus nende jutuajamisega ka Leili. Lapsed olid juba harjunud, et kui onu Valdur külla tuli, siis oli emmel kiire ja nad pidid omapead hakkama saama. Aga selle onu küllatulekut hakkasid nemadki ootama juba sellepärast, et alati olid tal nende jaoks mõned kommid kaasa võetud.
5
Valli Lemming pidi oma elule tagasi mõeldes tõepoolest nentima, et see oli kohati täielikult viltu läinud nagu mõne vaevaliselt edasijõudva õpilase kontrolltöö, mis on tulvil oskamatusest ja hooletusest tulenevaid vigu. Liiga hilja sai noorikule selgeks, et Mauno juures teda ahvatlenud kaunid eluõied kuulusid hoopis petlikule, tüütult vohavale umbrohule. Asi algas kuulujutust, millest Valli linnaliini bussis sõites tahtmatult osa sai – üks mitte just usaldusväärse välimusega naishing rääkis teisele, et õhtukooli direktor annab naisõpilastele meelsasti koduseid järeleaitamistunde, kui nad on nõus selle eest natuuras tasuma… Muie, mis juttu saatis, selgitas ülejäänu. Valli esimene reaktsioon oli nördimus – kuidas saab tema mehe kohta nii alatult valetada! Kuuldu tundus nõmeda laimuna ja alles pärast pikka enesega võitlemist otsustas ta asjast Maunoga rääkida. Mees aga oskas veenvalt selgitada, et need kuuldused on vaid kättemaksuhimuliste õpilaste väljamõeldis, ja tekkinud kahtlused hajusid. Töölisnoorte õhtukoolis käis ju palju selliseid, kelle edasijõudmist tähistasid vaid puudulikud hinded.
Alles teisel õppeaastal jõudis tõde Vallini. See tuli ühe pisaraisse uppuva tüdruku kaudu, kes ta üles otsis ja tunnistas, et on tema mehest rasedaks jäänud ega oska midagi ette võtta. Last ta ei soovi, aga abordi tegemine on seadusega keelatud… Tüdrukule ei osanud Valli küll nõu anda, aga tema enda mõõt sai sellest pilgeni täis. Ta oli enda arvates juba kooliajast peale olnud kindlate põhimõtete ja iseloomuga inimene, tundis nüüd oma esialgse kergeusklikkuse pärast meeletut häbi ega suutnud seda endale andestada. Valli otsis endale toakese, lahutas poolteist aastat kestnud abielu ja oli sedavõrd rängalt löödud, et otsustas, et ei seo end enam mitte kunagi; varsti leidis ta töökoha naaberrajoonis ning pühendus vaid koolitööle. Loomupärane auahnus piitsutas teda mööda ametiredelit järjest kõrgemale turnima ja ennastsalgava tööga silma paistma. See pidi olema omalaadne kättemaks mehele, kes oli teda alatult petnud.
Nüüd tagasi mõeldes ei tundunud tolleaegne edu enam sugugi nii ahvatlevalt peadpööritav kui siis, nooruses. Kahekümne kuue aastasena sai ta paarisaja õpilasega maakooli direktoriks, oli rajooni koolijuhtidest kõige noorem, aga kuulus vaieldamatult aktiivsemate hulka; tema juhtimise ajal teenis Umbjõe kool nii õppetöös kui spordis rohkesti tunnustust ja aukirju. Kuuldus noorest aktiivsest direktorist jõudis Haridusministeeriumi kaudu ka pealinna koolielu juhtideni, ning talle tehti ettepanek Tallinna tööle asuda, õppealajuhatajaks ühte pealinna suuremasse kooli. Ring sai täis…
Siis