Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
sõites ka tema peale võtaksid.
Sügavas südamepõhjas oli Raulil Anne kui haritud eesti talunaise vastu tõsine poolehoid tekkinud. See sai alguse Balti ketist ja kõigepealt sellest, et Anne oli tungivalt palunud ennast niisugusele enneolematule demonstratsioonile kaasa võtta; juba niiviisi esitatud harras soov näitas, et naine on tõeliseks isamaalaseks jäänud. Ja Balti keti lõputuna näivas ahelas käsikäes seistes oli Asuvälja perenaise olekus tõeline rahulolu peegeldunud, Anne Paat tundis siis ennast paarkümmend aastat nooremana ega salanudki, et temas pesitsenud lootus jällegi Eesti iseseisvust näha oli rohkesti toitu saanud.
Ka Raul Ojavee oli sinimustvalge lipu ajal sündinud, aga veel enne, kui ta aastaseks sai, pöörati lipuvärv punaseks. Hiljem, kui poiss juba üht-teist taipama hakkas, ei püütudki tema eest varjata, keda ja mispärast vanemad pooldavad, ja kui isa punavõimu poolt arreteeriti – Raul oli siis seitsmene –, said need asjad lõplikult selgeks. Isale pandi süüks Kaitseliitu kuulumine, mille keegi agar nuhk oli pärast sõda välja nuuskinud, ja tema saatuse kohta ei saadud hiljem midagi teada.
Elu aga tahtis elamist. Nii nagu paljud teisedki lõpetas Raul keskkooli ja siis töö kõrvalt kaugõppes ka ülikooli, milleks kulus kaheksa aastat. Ning seejärel tuli abielu, mis lõpuks krahhiga lõppes ning millest jäid teda lahutatud naisega ühendama kaks nüüd juba teismeliseks saanud järeltulijat – Marja ja Marko.
Tutvust kakskümmend kolm aastat noorema Kristiga oli Raul algul õigustanud mõttega, et see on vaid ajutine meelelahutus; hiljem aga kasvas õigustus trotslikuks veendumuseks, et tal on täielik õigus saada kompensatsiooni selle tõrjutuse eest, mida ta oma naise Irja juures järjest enam koges. See pidi olema omamoodi kättemaks naisele, kes mehe arvates oli armastuse tema vastu ammugi kaotanud ning talus teda vaid selleks, et jõukamal järjel püsida. Kumb neist rohkem süüdi oli, seda on raske öelda; kindel on vaid see, et niisugusel juhul pole süü kunagi ainult ühepoolne.
Aktiivsem pool leiab endale alati õigustuse. Mehe sümpaatia kaldus aina rohkem Kristi poole ja mõte temaga koos elama hakata ei tundunudki enam nii utoopiline.
„Oled sa mõelnud, et ma kõlbaksin sulle rohkem isaks kui meheks?” oli ta naiselt küsinud.
„Ei kõlba! Sa oled isaks liiga poisikese moodi,” oli Kristi arvanud ja see vastus kõdistas mõnusalt mehe iseteadvust. Ning kui neiueas naine veel lisas, et mees peabki vanem ja kogenum olema, oli see sama hea kui nõusolek. Nende lõplikuks ühteviijaks sai aga seesama Antsuõue talu, mis küll enam ammugi ei olnud talu selle algses tähenduses; siin üheskoos maja ümber ehitades ja aina uusi plaane tehes said nad järjest lähedasemaks, kuni Raul lõpuks oma abielu lahutas ja end lõplikult Kristiga sidus.
Oli siiski üks aspekt, mis viimasel ajal Rauli aina enam häiris, nimelt poliitika. Kristi oli tema arvates masendavalt apoliitiline; mees oli vahel trotsiga mõelnud, et just tänu niisugustele inimestele ongi diktatuur ja rahvusluse mahasalgamine võimalikuks saanud. Nii oligi tekkinud kummaline olukord, et kakskümmend aastat Raulist vanem Anne oli noorest, hapravõitu ja vaieldamatult kaunist Kristist isamaa-armastuse poolest mäekõrguselt üle ja korvas sellega mõnevõrra puudujääki, mida Raul elukaaslase juures tunnetas. Polnud siis mingi ime, et Anne Antsuõuele ilmudes mees käsiloleva töö sedamaid pooleli jättis ja heal meelel tunnikese kohvitassi juures veetis. Kristile jäi paratamatult kohvikeetja ja statisti osa, ning Annel ja Raulil juttu jätkus.
„Kas sa ei karda, et naabrinaine hakkab sulle külge lööma?” küsis Kristi kord ühe niisuguse istumise järel ja see kõlas päris murelikult.
„Nalja teed või? Sa ju kuuled, millest me räägime! Poliitikast, sellest, et Eesti peab jälle iseseisvaks saama ja kuidas seda asja ajama peaks… Mida varem, seda parem, sest neid inimesi, kes vana vabariiki veel mäletavad, jääb iga aastaga aina vähemaks,” seletas Raul uskumata, et oleks midagi keelatut teinud.
„Mine sa tea… Kui ma kuulen, kuidas sa räägid, jääb tõesti mulje, et naabrinaisega plaanipidamine on sulle kõige tähtsam.”
„Kuule, Kristi – ta on minust kakskümmend aastat vanem!”
Naine ei tahtnud sel teemal jätkata, aga Raulile jäi mulje, et tema seletused olid viljatule pinnasele langenud. Armukadedus on visa ja kiuslik taim nagu karuohakas – saab alguse tillukesest, peaaegu olematust seemnest, aga kui vohama pääseb, teeb oma okastega igaühe elu kibedaks.
5
Kiviaial oli elu hakanud kiiresti allamäge veerema. Mihklit vaevas endiselt kõhuvalu, arst oli teda siit-sealt kobanud ja uroloogi juurde saatnud. Too, ka juba aastates mees, oli ilma pikema sissejuhatuseta küsinud:
„Kuidas kusi jookseb?”
Mihkel ei saanud kohe aru, kas küsiti seda otseselt või niisama, kõrtsiargoos, nagu kunagi oli mõni nokastanud veskiline küsinud, ja vastaski kahtleval toonil:
„Noh, nii… Enam-vähem!”
„Juga on korralik või?” päris tohter edasi ja siit tuli teadmine, et küsitakse tõesti asja ennast, mitte seda, kuidas käsi käib.
„Ega kiita pole midagi…”
Mõne aja pärast tuli uroloogilt juba tõsisem diagnoos ja otsus: operatsioonile! Kas tohtri avastatud kasvaja on hea- või pahaloomuline, seda Mihkel teada ei saanud. Aga mõtlemisainet jätkus küllaga, isegi sinnamaani välja, et näe – Olga läks vähiga, eks ta maksab nüüd mulle samaga kätte selle eest, et ma teda petsin! Hirmust vaevatud aju on alati valmis kõikvõimalikke musti stsenaariume ette maalima, ja kui tuntakse hingel suuremaid või väiksemaid patte ja patukesi olevat, leitakse tihti ka seos: saad selle, mille oled ära teeninud…
Elviira suhtus teatesse, et Mihkel peab haiglasse operatsioonile minema, mehe arvates lausa tapva ükskõiksusega.
„Ahah, siis on heaste… Eks teevad su terveks.”
„Heaste? Aga kui mul on vähk, mis siis?” küsis mees tigedalt.
„Eks nad lõikavad selle ära, see on nende mure.”
Elviiras oli algusest peale olnud midagi looduslapselikku või siis niisugust, mis on omane vaid sügavalt usklikele: jätta need probleemid, millest omaenda mõttejõud üle ei käi, teiste lahendada. Iseenesest hea ja närve säästev mõtteviis, mida laiema silmaringiga inimesed paraku ei suuda kuidagi omaks võtta. Vähemalt mitte nii jäägitult, et mure südamele koputama ei jääks. Naine oli Mihklist küll kümme aastat noorem, aga mehele tundus, et vananemises on Elviira nobedam, tema niigi kitsuke silmaring hakkas lausa silmanähtavalt kokku kuivama.
Mihkel Tamm rehmas naise poole tusaselt käega ja jäi vait. Žest oli ilmekas, rohkem küll endale määratud – mis sa otsid sealt, kust nagunii midagi võtta ei ole… Kui on vähk, on varsti ka minek, see on kindel.
Mees püüdis vaadata televiisorist päevauudiseid, aga pidi endale tunnistama, et ei suuda toimuvast kuidagi aru saada – suur ja võimas riik, mis maailma suurimas sõjas võitjaks jäänud ja seetõttu kindlasti veelgi võimsamaks muutunud, hakkas nüüd üha enam murenema. Senikaua, kuni riiki Moskvast kindlal käel juhiti, läks elu paremaks, sest kõik vastalised olid kontrolli all… Aga nüüd on täiesti ennenägematu korratus tekkinud, isegi televiisoris räägitakse vastakaid juttusid, ja seda nii Tallinna kui Moskva saadetes! Ja eestlased räägivad muutustest rõõmsalt, nagu oleks kõik praegu toimuv imehea ja õnnetoov… Täiesti arusaamatu – kui riik ära laguneb, kuidas saab see hea olla? Kogu majandus on uppimineku äärel, hinnad on mitmekordseks tõusnud! Kui nüüd mõelda, kuidas pärast sõda, viiekümnendatel, hakati hindasid alandama ja elu läks aina paremaks…
Või ei läinudki, tekkis Mihklil korraga kahtlus. Sest siis vaakusid kolhoosid hinge, maainimestel oli elu veelgi raskemaks tehtud… Aga lõpuks hakkas ju paremaks minema, miks nad nüüd selle ära lõhkusid? püüdis ta enda jaoks selgust saada, aga see ei õnnestunud. See, et eestlased olid nüüd kuskilt mingi kolmevärvilise lipu välja kaevanud, jättis Mihkli täiesti külmaks. Tema mäletas veel päris hästi tsaaririiki, kui ta oli end poisikesena kindlalt ja turvaliselt tundnud, mäletas kahe peaga kotkavappi ja sedagi päeva, mil Novomelnitsa külla jõudis