Lepavere mõis. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
ja tükkhaaval varisenud niisama, loodusjõudude mõjul – kõigepealt hakkas vihmavett läbi laskma katus, siis mädanesid aampalgid ja langes sisse lagi, seejärel varisesid sarikad ja seinad. Linnamehed olid paar sellist maja lõplikust lagunemisest päästnud, need võileivahinna eest ära ostnud ja endale suvilaks taastanud. Aga nendes majades oli elumärke vaid suviti, kui omanikupere kohal oli; üldiselt need linnast tulnud külaellu ei sekkunud ega kohalikega sõbrustama ei hakanud. Varem, kui paaris talus veel lehma peeti, olid linnasaksad seal piima järel käinud, aga koos lehmapidamisega lõppesid ka need põgusad kontaktid. Kohalikke elanikke jätkus siin veel viide talusse, kui mitte nende hulka arvestada mõisapargi servas kõrguvat korrusmaja, mida rahva hulgas oli millegipärast hakatud pensionäride majaks kutsuma, ja linnast tulnud venelaste poolt hõivatud, kunagi mõisa aednikule kuulunud madalat majalobudikku.
Tegelikke talupidajaid, kes põldu harisid, oli jäänud Lepaverre vaid kaks. Pargi servast hargnev tee juhatas tulija kõigepealt Väljale, mis paistis silma oma äsja tumekollaseks värvitud elumaja ja vastse, veel pleekimata laudadest õuevärava poolest – mõlemad andsid märku, et siin talus vähemalt püütakse kunagist talukultuuri jälle jalule upitada. Ka õu oli kõigiti korras, maja seina ääres õilmitses pikk floksipeenar, mida kanad usinasti siblimas käisid ja sellega perenaise meelepaha teenisid. Milla Raudna oli oma mehele juba ammu püüdnud seletada, et kanade jaoks tuleb korralik aedik teha, aga peremees ei võtnud vedu. Õigemini oli tal alati tähtsamat tegemist – küll remontis ta ajahambast puretud traktorit või parandas ilmast ilma streikivat „Moskvitši”, rääkimata nendest päevadest, mis tal otsesel põllutööl ära kulusid. Õnneks oli koos lehmapidamisega Väljal lõppenud ka tüütu kohustus heina teha, aga seegi oli kahe otsaga asi, sest varem igal aastal üle niidetud metsaheinamaad kippusid sedamaid võsasse kasvama ja seda võsa ähvardas talumaadele tekkida mitmete hektarite jagu.
Ants Raudna oli oma talu saanud pärimise teel, Välja oli tema sünnikodu, kuigi ta ise seda lapsepõlvest taluna ei mäletanud. Siis, kui ta midagi mäletama hakkas, oli Lepaveres juba kolhoos olnud ja isa Mihkel, nüüdseks kadunuke, käis kahehobuseadraga kolhoosi põlde kündmas. Hiljem, kui Ants juba kaela kandis, lõpetas ta traktoristide kursused ja hakkas tegema sedasama, aga juba raudhobusega. Ühe nendest kolhoosi raudhobustest oli ta riigikorra muutudes ka endale erastanud, kuigi nüüd kirus, et oli vaid ühega piirdunud. Näe, naabrimees Älliku Ott oli seevastu oma õuele kokku vedanud peaaegu poole kolhoosi põllumajandustehnikast ja tal oli nüüd, millest ikka ja jälle midagi töötavat kokku kombineerida. Ants oli küll endamisi ennustanud, et niisugune küllus on ajutine, küllap mingi seadusesilm selle kõik jälle ära võtab, aga tühjagi! Nüüd tuli Antsulgi naabrimehe juures käia kätt väristamas, kui tema traktoril mõni pulk katki läks, ning Ott oli alati suuremeelselt lubanud vajamineva detaili mõne luukere küljest maha kruttida. Otiga pidi hästi läbi saama juba sellepärast, et muu hulgas oli tal ka kombain, millega lõikusajal nii Älliku kui Välja põllud üle käidi.
Välja ja Älliku olidki Lepaveres need talud, mis veel põllupidamisega tegelesid. Ülejäänud põllud, sealhulgas ka suur uudismaa, kuulusid nüüd osaühingule „Piimamees”, mille keskus asus kümmekond kilomeetrit eemal aleviku servas ning mis tegeles karjakasvatuse ja piimatootmisega. Sellepärast kasvatatigi Lepavere uudismaal vaid heina ja haljassööta. Igal suvel elustusid need põllud paariks nädalaks, kui seal hakkasid müttama silokombainid ja heinapressid, siis aga said põllud lagedaks ja Lepaverre saabus taas vaikus, mida vaid Välja ja Älliku peremehed oma traktoritega vahetevahel häirisid.
Ällikult möödunud, jäi talumaade ümber keerlev teeke tüki kiduramaks ja oli rohtu kasvanud, sest seal sõitsid autodega ainult linnamehed. Mööda metsaveert edasi minnes oligi järgmine talu Punga, mis oli pärast peremehe surma ja perenaise hooldekodusse paigutamist linnainimestele maha müüdud ja nüüdseks tundmatuseni ümber ehitatud. Elumaja oli saanud uue voodri, erkpunase plekk-katuse ja katuseaknad, lagunema hakanud laut oli kogunisti maha lammutatud ja kunagist Punga talu tuletas meelde veel vaid vana palkait, mida uus omanik oli erilise pieteeditundega restaureerida püüdnud. Omaette võttes olid need mõlemad ehitised täiesti korralikud, kuid enam ei moodustanud nad tervikut, sest kunagine kooskõla oli rikutud. Ometi ei takistanud see peremehel otse vana aida kõrvale hakata ehitama valgetest silikaatkividest autogaraaži, mis kogupildi veegi kirjumaks tõotas muuta.
Järgmine talu oli Suurupi, kus elasid kaks inimest – ema Luise ja tema invaliidist poeg Juhan Raage. Peale köögiviljapeenarde, väikese kartulimaa ja tosina kana pidamise seal põllumajandusega enam ei tegeletud, talu tagasisaadud põllumaad olid osaühingule odavalt maha müüdud ja saadud rahagi poeg Juhani suu läbi olematusse hajunud, sest poeg oli viinaga sina peal. Omal ajal, kui Juhan kolhoosiorjuse eest kõigepealt linna maalriks ja siis merele läks, oli Luise sellest kergendust tundnud, aga pärast seda, kui ta üksikuks jäi, hakkas ta Juhanit taga igatsema. Ta kujutles, et poeg maameheks jäädes oleks Suurupile asunud, naise võtnud, lapsi soetanud ja elanud nii nagu maainimesed muiste ja mullugi. Juhan tuligi merelt ära, kuid hoopis ühekäelise invaliidina, kes pealegi viina ees risti ette ei löönud.
„Minul pole siit elust enam midagi tahta, sant on sant,” kordas ta, kui ema teda noomida püüdis. Juhani olematu käe tõttu loobuski Luise oma talumaid tagasi tahtmast – mis talupidaja see ühe käega poeg oleks… Ja nii nad seal päevast päeva elasid, mõlemad pensionärid, nii ema kui poeg. Tähtsamad kodutööd tegi Juhan küll ära, aga maakaevajat temast ei olnud ja peenramaa pidi Luise üksinda üles tongima, kuigi see polnud vanainimesele kerge töö. Ning kui poeg väravast välja jalutas, teadis ema, et vaevalt ta kainena tagasi tuleb, sest peale järjekordse pudeli hankimise ei tundunud Juhanil rohkem elueesmärki olevat.
Pärast Suurupit pööras teeke metsa vahele, Metsavahi Kalju juurde. Omal ajal oli koha nimi kattunud mehe ametiga, sest Kalju Oopkaup oli aastaid kohaliku metsavahi ametit pidanud. Aga siis otsustati kõrges ministeeriumis, et senised metskonnad tuleb kokku liita ja pooled metsavahid koondada – nii kaotas ka Kalju oma ameti ja tal jäi vaid õnne tänada, et oli jõudnud selleks ajaks pensioni välja teenida. Vähemalt mingisugune rahaline sissetulek oli sellega olemas ja polnud vaja ainult poja peale loota, kes pealinnas ametis oli ja vaid harukordadel isamajja eksis. Kalju ei olnud abiellumisega kiirustanud ning leidis endale naise alles kolmekümneviiesena. Meeta oli temast viisteist aastat noorem, alles viiekümneseks saanud ja veel täies elujõus. Kolhoosiajal oli ta olnud karjabrigadir, aga kolhoosi kuulsusetu lõpp lõpetas ka tema töökarjääri ning Meetal tuli rahulduda koduse rahmeldamisega. Oopkaupade majapidamise väärtust tõstis aga külaelanike silmis asjaolu, et veel metsavahi-aegadest oli talusse jäänud telefon, ainuke siin külas. Kuigi metsa vahel kulgeva liini juhtmed tormi ajal alailma katkema kippusid, andis telefoni olemasolu julgustava teadmise, et hädakorral on võimalik külasse kutsuda appi nii tuletõrjet, kiirabi kui ka politseid, kuigi ühtegi nende ametkondade esindajatest ei olnud siinkandis õnneks juba aastaid vaja läinud. Kui kiiresti selline abi siia kaugesse kolkasse pärale jõuab ja kas temast siis enam kasu on, sellele ei pruukinud mõelda.
Teisel pool mõisaparki, rabasse suunduva endise turbaveotee ääres oli veel üks talu, Uuemõisa. Miks talule omal ajal nii uhke nimi pandi, kas sellest, et tema põllud mõisapargiga kokku jooksid, või ei tahtnud omanik oma kuulsast naabrist viletsam olla, seda ei teatud. Uuemõisa nimega oldi lihtsalt harjutud ja keegi ei hakanudki pärima, kust see nimi pärit on – talu oli loodud siis, kui toonane Eesti Vabariik mõisad võõrandas ja taludeks jagas. Ka Uuemõisal olid tallu elama jäänud vaid peremees ja perenaine, aga Herman ja Selma Kündja olid siit ellu saatnud koguni neli last, kes kõik olid tublideks linnainimesteks saanud, pered loonud ja vanadele kokku seitse lapselast muretsenud. Küllap omaaegse suure pere pärast oli Uuemõisa elumaja kogu külas kõige ruumikam, sest Herman oli kolhoositöö kõrval seda laiendanud ja tubasid juurde ehitanud. Elamu neljast toast kasutasid vanad ise ainult kahte, kuid erinevalt teistest Lepavere asukatest oli Kündjatel oma järeltulijatega säilinud kõigiti toimiv side – pea igal nädalavahetusel seisis nende õuel mõni auto, mis tunnistas, et keegi lastest on külla tulnud. Ja suvel, puhkuste aegu, oli neid autosid vahel koguni mitu. Lapsed ja lapselapsed tulid meelsasti vanematekoju, isatalusse, kuigi ka Uuemõisal peale kartuli- ja peenramaa harimise enam talutööd ei tehtud. Suvi oli aeg, mida nii Herman kui Selma alati ootasid, sest siis said nad oma suurest perest rõõmu