New Yorgi taksojuhid olid unikaalne tõug. Kartmata eksida, sõitsid nad kiiresti ja tiirutasid liiklusrohketel tänavatel ebaloomulikult rahulikult. Enda meelerahu säästmiseks olin mõne sentimeetri kauguselt mööda tormavate autode asemel õppinud keskenduma nutitelefoni ekraanile. Vahel tegin vea ja pöörasin liiklusele tähelepanu, siis leidsin, et surun paremat jalga kõvasti vastu autopõrandat, sest keha üritas instinktiivselt pidurile vajutada.

      Aga seekord ei vajanud ma mingeid meelte vangistajaid. Tulin intensiivsest Krav Maga trennist, kleepusin higist ja mu mõtted keerlesid selle ümber, mida oli teinud mees, keda ma armastasin.

      Gideon Cross. Ainuüksi tema nimele mõtlemine saatis kuuma igatsusejoa läbi mu väsinud ja pinges keha. Alates hetkest, kui teda esimest korda kohtasin – ja nägin tema hämmastava ja võimatult kauni välimuse taga seesmiselt sünget ja ohtlikku meest –, tundsin tõmmet, nagu oleksin oma teise poole üles leidnud. Vajasin teda nagu oma südamelööke, ja ta oli seadnud end suurde hädaohtu, riskides kõigega – minu pärast.

      Autosignaali plärin tõi mind tagasi reaalsusse.

      Läbi tuuleklaasi märkasin oma korterikaaslase miljoni-dollari naeratust, mis välkus mulle vastu ühe bussi küljel ilutsevalt reklaamilt. Cary Taylori huultel oli kutsuv muie ja tema pikk kõhn keha blokeeris ristmikku. Taksojuht piibitas mitu korda, nagu see aitaks tee vabaks teha.

      Ei aidanud. Cary ei liikunud paigast ega mina samuti. Ta lamaskles külili, särgita ja paljajalu, teksased lahti nööbitud, et näidata nii aluspükste värvlit kui ka pingul kõhulihaste siledaid ridu. Tema tumepruunid juuksed olid seksikalt sassis ja smaragdrohelised silmad särasid ulakalt.

      Järsku tabas mind teadmine, et pean peitma oma kohutavat saladust ka parima sõbra eest.

      Cary oli mu proovikivi, mõistuse hääl, lemmikõlg, millele toetuda – ja mulle vennaks igas tähtsas mõttes. Vihkasin, et pean varjama, mida Gideon oli minu pärast teinud.

      Tahtsin meeleheitlikult sellest rääkida, saada abi, et seda enda peast välja tõrjuda, kuid ma ei saanud seda kellegagi arutada. Isegi meie terapeut võis eetilistel ja juriidilistel põhjusel meie usaldust murda.

      Tüse neoonvestis liiklusment ilmus kohale ja käsutas bussi õigele rajale, kasutades autoriteetset valge kindaga kätt ja väga karme hõikeid. Ta viipas meile ristmiku läbimiseks just enne, kui foorituli vahetus. Lasin lõdvaks, panin käed endale ümber ja kiigutasin end.

      Sõit Gideoni Viienda avenüü katusekorterist minu koju Upper West Side’ile oli lühike, kuid millegipärast tundus see terve igavikuna. Teave, mida NYPD detektiiv Shelley Graves oli mulle vaid paar tundi tagasi jaganud, muutis mu elu.

      See sundis mind maha jätma ainukest inimest, kellega tahtsin koos olla.

      Jätsin Gideoni üksi, kuna ma ei saanud usaldada Gravesi motiive. Ma ei saanud riskida sellega, et ta oli mulle oma kahtlustest rääkinud vaid selleks, et näha, kas jooksen otse Gideoni juurde ja tõestan, et meie lahkuminek oli hästi välja töötatud vale.

      Jumal küll. Tunnetetulv pani mu südame põksuma. Gideon vajas mind praegu – sama palju või veel rohkem kui mina teda –, kuid ma kõndisin minema.

      Meeleheide tema silmis, kui eralifti uksed meid lahutasid, tiris mind sisemuses ribadeks.

      Gideon.

      Takso keeras ümber nurga ja peatus mu korterelamu ees. Öine uksehoidja avas autoukse enne, kui jõudsin juhile öelda, et ta ümber pööraks ja mind tagasi viiks, ja kleepuv augustile omane niiskusest kleepuv soe tuul uhas sisse ning peletas kliimaseadme jahutatud õhu eemale.

      „Tere õhtust, preili Tramell.” Uksehoidja tervitas, puudutades sõrmedega mütsiäärt ja ootas kannatlikult, kuni ma deebetkaardi lugejasse pistsin. Kui maksmisega ühele poole sain, kasutasin tema pakutud abi takso tagaistmelt välja saamiseks ja tundsin tema pilku diskreetselt libisemas üle minu pisaraist märja näo.

      Naeratades, nagu kõik oleks korras, tormasin fuajeesse ja suundusin otse lifti poole, põgusalt valvelaua töötajatele lehvitades.

      „Eva!”

      Pead pöörates märkasin saledat brünetti stiilses seeliku-ja-pluusi komplektis fuajee istumisnurgast püsti tõusmas. Tumedad juuksed langesid paksude lainetena õlgadele ja naeratus kaunistas täidlasi huuli, mis läikisid roosalt. Kortsutasin kulmu, kuna ei tundnud teda.

      „Jah?” vastasin ma järsku ettevaatlikuks muutudes. Tema tumedates silmades oli ahne tuluke, mis mind ärritas. Vaatamata sellele, kui nirult end tundsin ja ilmselt ka välja nägin, ajasin selja sirgu ja pöördusin otse naise poole.

      „Deanna Johnson,” ütles ta hoolitsetud kätt välja sirutades. „Vabakutseline ajakirjanik.”

      Kergitasin kulmu. „Tere.”

      Ta hakkas naerma. „Sa ei pea nii kahtlustav olema. Tahaksin sinuga vaid paar minutit juttu ajada. Olen hetkel ühe looga ametis ja sooviksin sinu abi.”

      „Ära pahanda, aga ma ise küll ei oska välja mõelda, millest tahaksin ajakirjanikuga rääkida.”

      „Isegi mitte Gideon Crossist?”

      Kuklakarvad tõusid püsti. „Kõige vähem temast.”

      Maailma 25 rikkaima mehe hulka kuuluv ja nii suure New Yorgi kinnisvara portfoolioga, mis lausa šokeeris – sellisena oli Gideon alati uudis. Kuid uudis oli ka see, et ta oli mind maha jätnud ja eks-kihlatuga uuesti suhteid soojendama hakanud.

      Deanna pani käed risti – liigutus, mis tõi tema rinnapartii esile, ja seda märkasin vaid seepärast, et vaatasin teda veidi põhjalikumalt.

      „Ole nüüd,” meelitas ta. „Ma võin su nime välja jätta, Eva. Ma ei kasuta midagi, mis sinuga seostub. See on su võimalus midagi enda osast tagasi saada.”

      Kõhu alaossa kukkus nagu kivi. Naine oli nii täpselt Gideoni tüüp – pikk, sale, tumedapäine ja kuldse nahaga. Nii väga minust erinev.

      „Oled sa kindel, et tahad selle tee läbi käia?” küsisin ma vaikselt, intuitiivselt kindel, et mingil hetkel minevikus oli ta Gideoniga keppinud. „Mina ei tahaks teda välja vihastada.”

      „Kas sa kardad teda?” pani Deanna vastu. „Mina mitte. Raha ei anna talle õigust teha, mida iganes tahab.”

      Hingasin aeglaselt, sügavalt sisse ja meenutasin, kuidas dr. Terrence Lucas – veel üks, kes Gideoni ei sallinud – oli mulle midagi sarnast öelnud. Nüüd, kui teadsin, milleks Gideon on suuteline, kui kaugele ta läheb, et mind kaitsta, võisin ma ikkagi ausalt ja reservatsioonideta vastata: „Ei, ma ei karda. Aga olen õppinud, mille pärast tasub lahinguid pidada. Edasiliikumine on parim kättemaks.”

      Deanna ajas lõua õieli. „Mitte kõigil pole rokkstaare varnast võtta.”

      „Mis iganes.” Ohkasin sisemuses, kui Deanna mainis mu eksi, Brett Kline’i,