Ühte seotud. Sylvia Day
Читать онлайн книгу.
järgnes mulle vabisedes, tema käsivarred pigistasid mind nii kõvasti, et sain vaevu hingata. Tema kähisevad hingetõmbed olid õhk, mis täitis mu põletavaid kopse. Olin täielikult tema valduses, üdini kaitsetu.
„Jumal, Eva.” Gideon peitis oma näo mu kaela vastu. „Ma vajan sind. Ma vajan sind nii väga.”
„Mu kullake.“ Hoidsin teda enda lähedal. Ikka veel kartsin lahti lasta.
Lakke vahtides ja silmi pilgutades taipasin, et olin magama jäänud. Kohe haaras mind paanika, kohutav vältimatus ärgata õndsast unenäost luupainajalikku reaalsusse. Ajasin end istukile, ahmisin õhku kopsudesse, mis olid liiga kitsaks jäänud.
Gideon.
Hakkasin peaaegu nuuksuma, kui leidsin ta enda kõrval lebamas, huuled veidi avatud sügavast, ühtlasest hingamisest. Armsam, kes mu südame oli purustanud, tuli mu juurde tagasi.
Jumal…
Vajusin peatsilaua vastu, sundisin end rahunema ja nautima harva rõõmu, et sain Gideoni vaadata enda kõrval magamas. Tema nägu muutus, kui ta valvel polnud, ja tuletas mulle meelde, kui noor ta alles on. Seda oli raske meeles pidada, kui ta oli ärkvel ja kiirgas võimsat tahtejõudu, mis sõna otseses mõttes lükkas mu perseli, kui teda esimest korda kohtasin.
Harraste sõrmeliigutustega pühkisin tintmustad salgud tema põselt eemale, märkasin silmade ja suu ümber uusi kortsukesi. Olin ka täheldanud, et ta on kõhnemaks jäänud. Meie lahusolek oli talle üht-teist maksma läinud, kuid ta oskas seda väga hästi varjata. Või nägin vaid mina teda veatu ja malbena.
Mina ei osanud üldse oma masendust peita. Olin uskunud, et meie vahel on lõpp ja seda märkasid kõik, kes mind nägid, ja sellega oli Gideon kogu aeg arvestanud. Ta kutsuks seda usutavaks valeks. Mina nimetasin seda põrguks ja kuni me ei saanud lõpetada teesklemast, et oleme lahus, elasin selles edasi.
Ettevaatlikult end nihutades toetasin pea käele ja uurisin pahelist meest, kes mu voodit õnnistas. Gideoni käsivarred kaisutasid patja, tuues nähtavale voolitud biitsepsid ja lihaselise selja, mida kaunistasid kriimustused ja poolkuukujulised küünejäljed. Olin ka tema tagumikust kinni äsanud, metsikult kiimas selle katsumisest, kui see vaheldumisi pingule tõmbus ja lõdvenes, kui ta mind väsimatult keppis, oma pikka ja jämedat riista sügavale minu sisse uputas.
Ikka ja jälle…
Liigutasin rahutult jalgu, keha kibeles uuenenud ihast. Kogu oma lihvitud viisakuse juures oli Gideon suletud uste taga kui taltsutamata loom, armastaja, kes kooris mu hinge alasti iga kord, kui armatsesime. Mul polnud kaitsevõimet tema suhtes, kui ta mind puudutas, olin abitu vastu seisma uimastavale rõõmule ajada reied laiali taolise meheliku, kirgliku kuti jaoks…
Gideon avas silmad, vapustades mind oma erksiniste iiristega. Ta viskas mulle laisalt võrgutava pilgu, mille tõttu mu süda löögi vahele jättis. „Hmm… Sul on jälle see kepi-mind ilme näos,” venitas ta.
„Ja see on just sellepärast nii, et sa oled nii väga kepitav,” tulistasin vastu. „Niiviisi sinu kõrval ärgata… nagu jõulukingitus.”
Gideoni suu tõmbus muigele. „Sinu mugavuse huvides olen juba lahti pakitud. Patareid pole vaja.”
Mu rind pinguldus kohutavast igatsusest. Ma armastasin Gideoni liiga palju. Olin pidevalt mures, et ei suuda teda kinni hoida. Ta oli välk pudelis, unistus, mida üritasin oma käes hoida.
Hingasin värinal välja. „Tead, sa oled naiste jaoks isuäratav maiuspala. Hõrk, paned suu vett jooksma…”
„Ole vait.” Gideon keeras end ja tiris mu enda alla, enne kui ma tema kavatsusi taipasin. „Ma olen ropprikas, aga sina tahad mind ainult mu keha pärast.”
Ma vaatasin talle otsa, imetledes, kuidas tumedad juuksed raamisid tema erakordselt ilusat nägu. „Ma tahan südant selles kehas.”
„See on sul olemas.” Gideon surus käsivarred mu külgede alla, tema jalad olid põimitud minu omadega ja karedad säärekarvad stimuleerisid mu ülitundlikku nahka.
Olin vangis. Omand. Gideoni soe kõva keha tundus nii hea mu vastas. Ma ohkasin, kui tundsin, kuidas kartused ja kõhklused veidi hääbuma hakkasid.
„Ma ei oleks pidanud magama jääma,” ütles Gideon vaikselt.
Silitasin tema juukseid, teades, et tal oli õigus, kuna tema õudusunenäod ja ebatüüpiline seksuaalne parasomnia muutsid temaga magamise ohtlikuks. Mõnikord ta kakles unes ja kui olin liiga lähedal, võtsin põhiraskuse tema sees tasakesi pulbitsevast raevust endale. „Aga mul on hea meel, et sa jäid.”
Gideon haaras mu randmest ja tõmbas sõrmed huultele suudluseks. „Meil on vaja koos aega, kus me ei pea kogu aeg üle õla vaatama.”
„Oi, jessas. Ma peaaegu unustasin. Deanna Johnson oli õhtul siin.” Hetkel, kui need sõnad mu suust väljusid, kahetsesin öeldut, sest see ehitas meie vahele müüri.
Gideon pilgutas silmi ja sekundi jooksul oli soojus tema silmist kadunud. „Hoia temast eemale. Ta on ajakirjanik.”
Põimisin käsivarred Gideoni ümber. „Ta paneb kõik mängu.”
„Ta teeb oma tööd.”
„Miks ta nii huvitatud on? Ta on vabakutseline. Keegi pole talle ülesannet andnud.”
„Jäta, Eva.”
See, et Gideon teema soiku tahtis jätta, häiris mind. „Ma tean, et sa keppisid teda.”
„Ei tea sa midagi. Parem keskendu sellele, et kohe hakkan sind keppima.”
Üks asi sai mulle selgeks. Lasksin Gideonist lahti ja tõmbusin eemale. „Sa valetasid.”
Ta ajas end püsti, nagu oleks kõrvakiilu saanud. „Ma pole sulle kunagi valetanud.”
„Sa ütlesid mulle, et pärast minuga kohtumist oled seksinud tihedamini kui viimasel kahel aastal kokku, aga dr. Petersenile, et seksisid kaks korda nädalas. Kumb siis õige on?”
Gideon keeras end selili ja vahtis lakke. „Kas me peame sellest praegu rääkima? Öösel?”
Tema kehakeel oli nii pingul ja kaitsev, et mu ärrituvus tema puiklemise pärast hakkas kiiresti kaduma. Ma ei tahtnud temaga kakelda, eriti mitte mineviku pärast. Olulised olid olevik ja tulevik. Pidin uskuma, et ta tahab olla truu.
„Ei, ei pea,” ütlesin vaikselt, keerasin end külili, sirutasin käe ja panin selle Gideoni rinnale. Päiksetõusu ajal pidime uuesti teesklema hakkama, et oleme lahus. Mul polnud aimugi, kui kaua peame teisi ninapidi vedama või millal saan Gideoniga jälle koos olla. „Tahtsin lihtsalt hoiatada, et ta kaevab midagi. Ole temaga ettevaatlik.”
„Dr. Petersen küsis seksuaalsuhete kohta, Eva,” ütles Gideon tuimalt, „ja see pole ilmtingimata keppimine, vähemalt mis minusse puutub. Ma mõistsin, et vahet nagunii ei arvestata, kui küsimusele vastasin. Las ma selgitan sulle nüüd: ma viisin naisi hotelli, aga ei keppinud neid alati. Kui seda tegin, oli see erand.”
Mõtlesin tema kepipesa peale: seksvidinatega varustatud sviit, reserveeritud ühes tema paljudest majutusasutustest. Ta oli sellest loobunud, jumal tänatud, aga ma ei unusta seda kunagi. „Võib-olla on parem, kui ma ei kuule enam edasi.”
„Sa ise avasid selle ukse,” nähvas Gideon. „Me läheme sellest läbi.”
Ma ohkasin. „Hea küll.”
„Oli aegu, kui ma ei suutnud iseendaga üksi olla, aga ei tahtnud ka kellegagi rääkida. Ma ei tahtnud isegi mõelda, rääkimata millegi tundmisest. Mul oli vaja tähelepanu kõrvale saada, et keskenduda kellelegi teisele, ja munni kasutamine tähendas juba liiga palju kaasamist. Kas sa saad sellest aru?“
Kahjuks sain, meenutades aegu, kui lihtsalt laskusin põlvili, et mõni kutt saaks mõneks ajaks mu aju välja lülitada. Sellistel suhetel polnud kunagi mingit pistmist eelmängu või seksiga.
„Nii et kas tema on siis see, keda sa keppisid või ei keppinud?” Vihkasin selle küsimuse