Ühte seotud. Sylvia Day
Читать онлайн книгу.
minu omade.” Aga me magasime ikka veel eraldi. „Ma tahan, et sa läheksid tagasi dr. Peterseni juurde,” ütlesin ma vaikselt.
„Ma käisin teisipäeval.”
„Tõesti?” Ma ei suutnud varjata oma üllatust, kui sain teada, et ta pidas kinni regulaarsest graafikust.
„Jah, käisin. Ma jätsin vaid ühe kohtumise vahele.”
Gideon riivas pöidlaga mu käeselga. „Nüüd oleme vaid mina ja sina,” ütles ta, just nagu mu mõtteid lugedes.
Tahtsin seda uskuda.
VEDASIN jalgu järel, kui tööle läksin, mis ei olnud hea enne ülejäänud päevaks. Vähemalt oli reede ja ma võisin nädalavahetusel venida nagu tigu. See võis ilmselt olla vajalik pühapäeva hommikul, kui laupäeva õhtul liiga raskelt pidutseda kavatsesin. Ma ei olnud tüdrukute õhtul kaua aega käinud ja tundsin vajadust hea kange joogi või paari järele.
Eelmise neljakümne kaheksa tunni jooksul olin saanud teada, et mu kutt oli tapnud mu vägistaja, üks mu eksidest lootis mind teki alla saada, üks Gideoni eksidest lootis teda ajakirjanduses mustata ja mu ema oli kiibistanud mind nagu neetud koera.
Tõesti, kui palju üks tüdruk suudab vastu võtta?
„Oled homseks valmis?” uuris Megumi pärast seda, kui oli mu klaasuksest sisse lasknud.
„Kurat, jah. Mu sõber Shawna messis mulle hommikul ja ta on käpp.“ Suutsin siira naeratuse näole võluda. „Ma korraldasin meile limusiini. Tead küll… üks neist, mis sind kõikidesse vippide paikadesse viib, turva kaasas. “
„Mida?” Megumi ei suutnud elevust varjata, kuid pidi ikkagi küsima: „Kui palju see maksab?”
„Ei midagi. See on teene sõbralt.”
„On ikka teene.” Tema naeratus tegi ka mind õnnelikuks. „See saab olema fantastiline! Lõunalauas pead mulle kõikidest detailidest rääkima.”
„Kuuled kõike. Eeldan, et sa jagad midagi ka oma eilsest lõunast.”
„Jutt segastest signaalidest, eks ole?” kaebles Megumi. „Ta ütleb, et meil on lihtsalt niisama lõbus, aga siis ilmub mulle äkki töö juurde. Mina ei läheks kunagi ühegi kuti kabinetti teda ootamatult lõunale kutsuma, kui me lihtsalt niisama jahmerdame.”
„Mehed,” pahandasin ma kaastundlikult, kuigi ise olin tänulik selle eest, kes oli minu oma.
Läksin oma laua taha ja valmistusin tööpäeva alustama. Kui nägin sahtlis raamitud fotosid Gideonist ja endast, olin rabatud vajadusest neid puudutada. Kümme minutit hiljem palusin Angusil tellida musti maagilisi roose Gideonile kabinetti saatmiseks koos kirjakesega:
Sa nõidusid mu ära. Mõtlen sinust ikka veel.
Mark tuli minu boksi just siis, kui sulgesin akna oma brauseris. Üks pilk tema näole ja ma võisin öelda, et ta ei ole kõige paremas tujus.
„Kohvi?“ küsisin ma.
Ta noogutas ja ma tõusin. Suundusime koos puhketuppa.
„Shawna oli eile õhtul meil,” alustas Mark. „Ta ütles, et lähete homme õhtul välja.”
„Jah. Kas see sobib sulle ikka veel?”
„Misasi sobib ikka veel?”
„Kui ma koos su tulevase sugulasega välja lähen,” suskasin ma.
„Oh… ikka. Muidugi. Minge aga.” Ta tõmbas rahutu käe üle oma lühikeste tumedate lokkide. „Leian, et see on lahe.”
„Väga hea.” Teadsin, et Markil on veel midagi mõttes, aga ei tahtnud peale pressida. „Peaks olema lõbus. Ma ootan seda väga.”
„Shawna samuti.” Mark võttis kaks lahustuva kohvi pakikest ja mina riiulilt kruusid. „Ta ootab ka väga, millal Doug tagasi jõuab. Ja küsib talt midagi.”
„Ohoo. See on küll lahe! Kaks pulma peres aasta jooksul. Kui te just pikka kihlust ei plaani…?”
Mark ulatas esimese kohvitassi mulle ja ma läksin külmkapi juurde koore järele.
„Seda ei juhtu, Eva.”
Marki hääletoonis oli nukrust ja kui ma tema poole vaatasin, oli ta pea langetanud.
Patsutasin teda õlale. „Kas sa tegid Stevenile ettepaneku?”
„Ei. Sel pole mõtet. Ta küsis Shawna käest, kas too plaanib kohe Dougiga lapsi saada, kuna ise õpib veel kaugõppes, ja kui Shawna ütles, et ei plaani, hakkas Steven pidama loengut sellest, kuidas abielu on paaridele, kes on pere jaoks valmis. Muidu on aga parem asjad lihtsad hoida. See on sama jama, mida ükskord talle ette söötsin.”
Ma möödusin temast ja tegin kohvi lahjemaks. „Mark, sa ei tea Steveni vastust enne, kui temalt küsid.”
„Ma kardan,” tunnistas Mark oma auravasse kruusi vaadates. „Ma tahan rohkem kui meil on, kuid ei taha ära rikkuda seda, mis meil juba on. Kui tema vastus on ei ja ta arvab, et me tahame suhtest erinevaid asju…”
„Asjad õigesse järjekorda, ülemus.”
„Mis siis, kui ma ei saa elada eitava vastusega?”
Ah… sellest ma saan aru. „Kas sa siis saad elada, kui sa ei tea kindlalt kumbagi varianti?”
Mark raputas pead.
„Siis pead talle rääkima kõigest sellest, millest mullegi,” ütlesin rangelt.
Mark väänutas suud. „Anna andeks, et selle kõigega sind koorman. Aga sa oskad mulle alati head nõu anda.”
„Sa tead, mida teha. Sul on vaja lihtsalt hoopi tagumikku, et seda teha. Mina olen alati valmis seda tegema.”
Marki nagu läks naeru täis. „Ärme töötame täna lahutusadvokaadi kampaania kallal.”
„Aga lennufirma?” pakkusin ma välja. „Mul on mõned mõtted.”
„Tore siis. Asume asja kallale.”
RABASIME kõvasti terve hommikupooliku ja meie edu innustas mind. Tahtsin hoida Marki hõivatuna, et ta ei saaks muretseda. Töö oli minu jaoks imerohi ja sai kiiresti selgeks, et see toimis ka tema juures.
Tõmbasime asjad lõunaks kokku ja ma läksin oma laua juurde, et tahvelarvuti ära panna, kui märkasin seal asutustevahelist ümbrikku. Pulss hüppas erutusest lakke ja käed värisesid kergelt, kui ma peenikese paela lahti harutasin ja kaardil välja lasksin libiseda.
Sa oled imeline. Sa teed unistused tõeks. X
Hoidsin kaardi rinna vastas, soovides, et paberitüki asemel oleks selle kirjutaja. Mõtlesin, kuidas meie voodile roosi õielehti puistata, kui lauatelefon helises. Ma ei olnud üldse üllatunud, kui kuulsin teises otsas ema kähedat sekspommi häält.
„Eva. Clancy rääkis minuga. Palun ära ole vihane! Sa pead aru saama…”
„Ma saan aru.” Avasin sahtli ja pistsin Gideoni saadetud armsa teate käekotti. „Nüüd kuula: sul pole enam võimalik Nathanit ettekäändeks tuua. Kui sul on veel lutikaid või jälgimisseadmeid või mida iganes minu asjade küljes, siis parem tunnista kohe praegu üles. Sest ma luban sulle, et kui veel midagi leian, on meie suhe pöördumatult kahjustatud.”
Ema ohkas. „Kas me saame, palun, omavahel rääkida? Ma viin Cary lõunale ja jään su korterisse, kuni sa koju jõuad.”
„Hea küll.” Pahameel, mis oli minus torklema hakanud, hajus sama kiiresti kui oli ilmunud. Mulle meeldis, et ema kohtles Caryt, nagu too oleks mu vend olnud. Ta pakkus Caryle emalikku armastust, mida too polnud kunagi tundnud. Ja nad olid mõlemad nii välimuse- ja moeteadlikud, et neil oli alati lõbus koos olla.
„Ma armastan sind, Eva. Rohkem kui midagi muud.”
Ma ohkasin. „Ma tean, ema. Mina armastan sind ka.”
Teine liin andis märku kõnest vastuvõtulauast, nii et jätsin emaga hüvasti ja vastasin telefonile.
„Hei.”