Platoni koopamüüt

      „Pärast seda nüüd,” ütlesin, „võrdle meie loomust harituse [paideia] ja harimatuse seisukohalt sellise kogemusseisundiga. Vaata näiteks inimesi, kelle elupaik on maa all midagi koopalaadset, millel on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa. Nad on seal lapseeast saadik, kehaliikmed ja kael ahelais, mistõttu nad on sama koha peal paigal ja vaatavad üksnes enda ette, sest ahela tõttu ei saa nad pead pöörata. Valguseks põleb neil tuli ülalpool eemal, nende selja taga; aga tule ja vangide vahel asetseb kõrgemal tee, piki teed, vaata, on ehitatud madal sein, nagu imetegijatel, kelle endi ees on sirm, mille kohal nad oma imesid näitavad.”

      „Ma näen,” ütles tema [Glaukon].

      „Vaata ka seda, kuidas inimesed kannavad piki sedasama madalat seina igatsugu esemeid, mis ulatuvad seinast kõrgemale, muu hulgas inimese ja teiste elusolendite kujusid, kivist ja puust ja igat liiki [teistest] materjalidest; ühed möödakandjatest eeldatavasti kõnelevad, teised aga vaikivad.”

      „Sa kõneled ebatavalisest võrdpildist,” ütles ta, „ja ebatavalistest vangidest.”

      „Meiesarnastest,” vastasin. „Sest esiteks, kas sa ehk arvad, et nad on endast ja teistest näinud midagi muud kui varje, mida heidab tuli nende vastas olevale koopaseinale?”

      „Kuidas nii,” ütles ta, „kui nende pead oleksid sunnitud kogu elu liikumatult olema?”

      „Ja kuidas on nende asjadega, mida mööda kantakse? Kas see pole sama?”

      „Kindlasti.”

      „Kui nad nüüd vestleksid üksteisega, kas sa ei usu, et nad arvavad, et nimetades seda, mida nad nägid, nimetavad nad mööduvaid [asju]?”

      „Paratamatult.”

      „Aga mis siis, kui vanglas kajaks vastasseinalt? Kui keegi möödujaist teeks häält, kas sa mõtled, et nad arvaksid, et miski muu teeb häält peale mööduva varju?”

      „Zeusi nimel, ma ei mõtle nii,” ütles tema.

      „Niisiis igal juhul,” vastasin, „ei saa sellised inimesed midagi muud tõeliseks pidada kui nende esemete varje.”

      „Täiesti vältimatult,” ütles tema.

      „Vaatle edasi,” kõnelesin, „nende vabanemist ja tervenemist ahelaist ja arutusest, mis loomu poolest nii läheks, kui neile juhtuks järgnev: kui keegi vabastataks ja oleks sunnitud otsekohe tõusma ja kaela pöörama ja kõndima ja vaatama valgusesse, ent kõike seda tehes tunneks valu ja ei suudaks sädeluste tõttu märgata neid, mille varje ta kord nägi, mis sa arvad, mida ta ütleks, kui keegi räägiks talle, et tollal nägi ta tühisusi, ent nüüd, olles ligemal olevale ja pöördunud rohkem oleva poole, näeb ta õigemini; ja siis, näidates talle iga möödujat, sunnib küsides vastama, mis see on? Ka sa ei arva, et ta on segaduses ja usub, et tollal nähtu on tõelisem kui nüüd näidatav?”

      „Küllap,” ütles tema.

      /-/

      „Niisiis