Jantsa kalaraamat. Jaan Tangsoo
Читать онлайн книгу.
nii ei ole lood mitte ainult kalapüügiga, vaid õigupoolest üldse kõigega. Kogemuslik side katkeb peaaegu iga põlvkonnavahetusega. Vähemalt enamiku inimeste jaoks, ning selle sideme katkemine tekitab iga põlvkonna jaoks tohutu ajakulu. Kõik teadmised ja oskused, mida võiksime targematelt lihtsalt üle võtta, tuleb avastada meil endil, ning see võtab kuratlikult palju aega. Teinekord kogu elu…
ISSANDA LOOMAAED ON KIRJU
Kalastajaid on mitut sorti. Neid kõiki ühe mõõdupuu järgi hinnata on võimatu. Selleks on nad liialt erinevad nii tõekspidamiste, mentaliteedi, arusaamade kui ka käitumise poolest. Nii et võib öelda: prioriteedid on perpendikulaarsed.
Missuguse ühise nimetaja alla saaks viia näiteks kahte inimest, kellest üks on väljas ainult saagi peal, kes ei vali saagi saamiseks vahendeid, teine aga käib kalavetel eelkõige seepärast, et see võimaldab tal olla looduse rüpes?
Nende ridade kirjapanija arust on põhimõtteliselt olemas kolme suuremat liiki kalal käivaid inimesi. Kõigepealt kalamees-loodusenautija, seejärel kalamees-ahnitseja ning lisaks veel üks iseäralik tegelane, kelle nimeks võiks ehk olla kalamees-liputaja – seda tüüpi kalastajad on Eestimaale tekkinud alles viimase paarikümne aasta jooksul. Varem neid nagu polnudki või vähemalt ei hakanud nad nii väga silma kui praegu. Aga võib-olla on asi ka selles, et kui olin palju noorem, ei pannud ma neid isevärki tegelasi lihtsalt tähele. Nad jäid mul nii-öelda kahe silma vahele.
Siinkohal tekib nüüd lugejal kaheldamatult küsimus, et kes on see kalal käiv inimene, keda ma kalamees-liputajaks nimetan? See on inimene, keda ei kisu veekogude äärde ei loodetav kalasaak ega ka võimalus looduses olla, vaid hoopis ülisuur tahtmine demonstreerida teistele kalameestele oma ülikallist ning tont teab kust maailma nurkadest kokku aetud kalapüügivarustust.
Tegelikult on niisugune kummaline inimtüüp siin maamunal peaaegu alati eksisteerinud. Näiteks viisteist või kakskümmend aastat tagasi hankisid paljud rippuvate õllekõhtudega vennikesed enestele tollal ülikalli Adidase või Nike’i dressi ja läksid siis sellega rahvarikastesse kohtadesse uhkeldama. Umbes sellises vaimus, et vaadake nüüd kõik, kes mina niisugune olen ja mida kõike ma endale lubada võin. Neid alaväärsuskompleksi all kannatavaid kloune hüüti rahvasuus dressinimesteks.
Tänapäeval, kus nii Adidase kui ka Nike’i dressid on kättesaadavad praktiliselt igaühele, on niisugune uhkeldamine mõtte kaotanud. Sellega, mis seljas kõikidel või vähemalt paljudel, pole ju mõtet laiutada. Niisiis on dressid uhkeldusobjektina vajunud ajaloo prügikasti, ent nende dresside sisu – homo sapiens Estoniae kõigi oma tõekspidamiste ja käitumistavadega – on jäänud. Paljud kunagistest dressinimestest käivad tänapäeval jõgede-järvede ääres või ka nende peal oma kalapüügiriistu, varustust, riietust ja paate demonstreerimas. Vaadake nüüd kõik, kes mina niisugune olen ja mida ma endale lubada saan!
„Tuhandekroonine spinning… hahahaaaa… Kes siis siukesega kala püüab… Neljakümnekroonine lant… Hahahaa… Oled sa hulluke või või kerjus?”
Mis aga puudutab kalapüüki kui harrastust, siis see on nende jaoks hirmkallite kalapüügiriistade demonstreerimisvõimaluse kõrval hoopis tähtsusetu asi.
Kui niisugune omast arust tähelepanuvääriv isand ostab näiteks paadi, siis ei lähtu ta selle valikul mitte otstarbekusest ja mugavusest, vaid hinnast. Täpselt niisamuti on ka kogu muu kalapüügivarustuse hankimisega. Tuhandekroonise õngeridva või spinningurulli poole ei hakka säherdune inimtüüp vaatamagi. Kui vidin maksab vähem kui kolm, neli või isegi viis tuhat krooni, ei tule talle mõttessegi seda osta. Ja õige kah, sest muidu… mine tea! Hakatakse veel lihtsurelikuks pidama.
Iseäranis huvitav on jälgida säherdusi inimesi kusagil veekogu ääres. Jõudnud kaaslastega jõe või järve äärde, ei hakka säherdune liputaja-kalamees teiste kombel kohta sisse söötma ega oma varustust kibekähku lahti pakkima, et õnged ruttu püügivalmis saada, vaid hakkab selle asemel teistele oma kallihinnalisi instrumente näitama. Ning seda tehes seletama, kui palju ta ühe või teise jubina eest on maksnud. Kui ta avab landikarbi, võib näha, et tema kunstkalad pole paigutatud erinevatesse lahtritsse mitte värvitooni või landi tüübi, vaid hoopis hinna järgi.
„Vaat need siin on kahesajakroonised… Aga nood jällegi kolmesajased… Kurat… siia on üks kaheksakümnene ka sekka sattunud… ”
Kui jälgida sihukest kalameest, selgub õige pea, et kalapüügist ei tea ta tegelikult tuhkagi. Ja ei tahagi teada. Ta mäletab täpselt ja kas või une pealt, et tema õngeritv maksab 856 eurot pluss 25 eurot saatekuludeks, aga mis vahe on väikesel latikal ja suurel nurul – tule taevas appi! Kust mina seda teadma peaksin… Kala on kala…
Niisuguste kalameeste lahutamatuks kaaslaseks on ka uhke mobiil, millega on vaja alalõpmata helistada. Eranditult tehakse seda teiste nina all ja teistele võimalikult lähedal – et kõik ikkagi näeksid. Mõnikord võtab taoline härrasmees üheainsa tunnikese jooksul kuus kõnet, kusjuures jutt on alati üks ja seesama:
„Tere… no mida sa teed… kuda siis läheb… mina vä?.. ah niisama… vahin siin jõe ääres… no tsauka… ma pärast kõllan uuesti…”.
Tõsi, mobiil on igavene uhke! Maksvat üle kolmekümne tonni, näitavat taevakanaleid ja puha, vaat et kuskile nupule vajutades veel tantsima ja trummi taguma ei hakka.
Niisiis ei ole säherduse isanda kalalkäimiste põhjuseks mitte kalapüük, vaid hoopistükkis oma kalastustarvete demonstreerimine. Seda viimast näitab ka fotode analüüs, mida säherdused liputajad Internetti üles on riputatud. Kalu ei leia nendelt piltidelt iial, niisamuti ka looduspilte ega ülesvõtteid kaaslastest.
Küll on need vennikesed üpriski usinad panema üles pilte oma õngeritvadest, spinningutest ja spinningurullidest, paatidest ning ka iseenestest, kui see „mina ise” on pugenud mingisse hirmkallisse spetskalastusülikonda, kusjuures ilmtingimata mainitakse piltide all olevais tekstides ära ka fotol kujutatu hind.
Iseloomulik on seegi, et tubli kolmandik või isegi pool nendest piltidest kujutab „kalamehe„ autot. Tema ise oma vähemalt poolemillise auto kõrval. Tema ise nõjatumas oma poolemillisele autole. Tema ise ronimas oma poolemillisesse autosse. Tema ise ronimas oma poolemillisest autost välja. Tema ise…
Hoopis teistsuguseid pilte panevad aga Internetti üles need spinningukütid ja õngitsejad, keda ma nimetan kalamees-ahnitsejateks. Siinkohal peab kohe mainima ära ka selle, et niisugune nimetus pole mõeldud halvustamiseks. Mitte sinnapoolegi. Kalamees-ahnitsejate hulka kuulun ajuti ka ise ja ma ei näe omaenese halvustamisel mõtet.
Selles, et ahnitsejad panevad üles hoopistükkis teistsuguseid pilte, pole ka midagi imelikku, sest võrreldes liputajatega kuuluvad nad teise inimtüüpi ja – liiki. Ühist on ahnitsejatel ja liputajatel vaid niipalju, et mõlemad käivad kahel jalal. Aga see on ka kõik. Ahnitsejaid ei huvita oma ülikalli või siis üliodava varustuse demonstreerimine iial.
Niisamuti ei poseeri ahnitsev kalamees iial oma kalli auto taustal. Ka ei paista ta tundvat eriti suurt huvi looduse vastu, kuigi see pole mingi reegel, või õieti on sel reeglil hulganisti erandeid.
Kuna niisuguste inimeste eesmärgiks – vähemalt kalal käies – on harilikult saak, siis näitavadki nad Internetti riputatud piltidel eelkõige kalu. Eeldatavalt muidugi suuri ja ilusaid, aga nende puudusel kõlbavad ka väikesed. Lühidalt öeldes on kalamees-ahnitseja näol tegemist tüübiga, kelle jaoks pole tähtis protsess, vaid tulemus. Enamjaolt on nad ülimalt praktilised inimesed, keda iseloomustavad lahtised käed ning oskus teha ise igasugu asju.
Nad hindavad üliväga oma aega ja peavad seda raisatuks, kui plaanitud aja jooksul pole jõutud silmanähtava tulemuseni. Seepärast ongi nii, et kalale minnes võivad nad teel näha kolme kitse, seitset põtra ja kas või jõehobu, aga kui nad pole püügipäeva kestel saanud kätte mõnda jurakat havi või mis tahes muud korralikku kala, siis on päev nende meelest täiesti lörri läinud ja raisatud.
Põhimõtteliselt jagunevad kalamehed-ahnitsejad meeldivateks ja ebameeldivateks. Meeldivad ahnepäitsud jälgivad vaatamata oma näilisele ahnusele raudselt kõikvõimalikke