1. PEATÜKK

      ÄRGE EALES LASKUGE KÕNELUSTESSE TUNDMATUTEGA

      Ühel tavatult lämbel kevadisel õhtutunnil tulid Moskvas Patriarhi tiikide juurde kaks kodanikku. Üks neist, umbes neljakümneaastane hallis suveülikonnas mees, oli väikest kasvu, tumedajuukseline, ümarik, palja pealaega, oma soliidset pikivaoga kaabut kandis ta käes, hoolikalt raseeritud näol olid tohutud mustade sarvraamidega prillid. Teine oli õlakas, ruugete salkus juustega noormees, kuklasse lükatud ruuduline soni peas. Tal oli seljas ruuduline särk, jalas kortsunud valged püksid ja mustad võimlemiskingad.

      Esimene neist polnud keegi muu kui Mihhail Aleksandrovitš Berlioz, paksu kirjandusajakirja toimetaja ja Moskva ühe suurima kirjandusliku assotsiatsiooni, mida lühendatult nimetati MASSOLIT-iks, juhatuse esimees, tema noor kaaslane aga oli poeet Ivan Nikolajevitš Ponõrev, kes avaldas oma luuletusi Bezdomnõi varjunime all.

      Jõudnud hiirekõrvus pärnade alla, tormasid kirjanikud kõigepealt kireva putka juurde, millel ilutses silt „Õlu ja karastusjoogid”.

      Jah, peab kohe mainima selle masendava maiõhtu esimest kummalist iseärasust. Ei putka juures ega kogu alleel, mis kulges paralleelselt Malaja Bronnaja tänavaga, polnud ühtegi inimest. Sellel lämbel õhtutunnil, kui palavus mattis hinge, kui päike oli Moskva tuliseks kütnud ja vajus nüüd kuivas vines kuhugi Sadovaja ringtee taha, sel õhtutunnil ei olnud keegi tulnud pärnade alla pargipingile istuma: alleel polnud inimhingegi.

      „Andke pudel narsaani,” palus Berlioz.

      „Narsaani ei ole,” vastas naine putkast miskipärast solvunult.

      „Kas õlut on?” uuris Bezdomnõi, endal hääl kähe.

      „Õlut tuuakse hiljem,” vastas naine.

      „Mida teil siis on?” küsis Berlioz.

      „Aprikoosijooki, aga see on soe,” ütles naine.

      „Andke siis sedagi, aga kähku!..”

      Aprikoosijook ajas jõudsasti kollast vahtu ja ümberringi lõi lõhnama nagu juuksuri juures. Literaadid kustutasid janu ja hakkasid kohe luksuma, maksid joogi eest ja istusid pingile, nägu tiigi ja selg Bronnaja tänava poole.

      Nüüd juhtus teine kummaline asi, aga sedapuhku ainult Berlioziga. Äkki lakkas ta luksumast, süda võpatas ja vajus hetkeks kuhugi, hakkas siis jälle lööma, kuid nüüd oli temasse nagu mingi nüri nõel torgatud. Pealegi haaras Berliozi täiesti põhjendamatu, kuid nii tugev hirmuhoog, et tal tuli tahtmine otsekohe Patriarhi tiikide juurest jalga lasta.

      Berlioz heitis piinatud pilgu ümberringi, mõistmata, mis teda oli kohutanud. Ta kahvatas, pühkis taskurätiga laupa ja mõtles: „Mis minuga lahti on? Niisugust asja pole kunagi varem juhtunud… süda jukerdab… olen üle töötanud… Ju vist on aeg kõik kuradile saata ja Kislovodskisse sõita…”

      Äkitselt tihenes põuane õhk tema ees ning sellest õhust tekkis ülikummalise väljanägemisega läbipaistev kodanik. Väikest pead kattis džokimüts, seljas oli tal kitsapoolne, samuti läbipaistev ruutus pintsak… Kodanik oli pikk, aga õlgadest kiitsakas, uskumatult kõhn ja ta näol, pange tähele, oli irvitav ilme.

      Berliozi elu oli kujunenud nii, et ta polnud harjunud ebatavaliste nähtustega. Ta läks näost veelgi valgemaks, vahtis, silmad punnis, ja mõtles meeltesegaduses: „Ei või olla!..”

      Kuid paraku oli ta olemas, see pikk mees, kes paistis läbi ja kõikus maad puudutamata tema ees vasakule ja paremale.

      Nüüd hakkas Berliozil nii jube, et ta sulges silmad. Ja kui ta nad uuesti avas, siis nägi ta, et kõik on lõppenud, kangastus kadunud, ruuduline isand haihtunud ja ka nüri nõel südamest läinud.

      „Ptüi, kurat!” ütles toimetaja. „Kas tead, Ivan, ma oleksin praegu äärepealt kuumarabanduse saanud! Nägin koguni midagi hallutsinatsioonitaolist…” Ta püüdis muiata, aga tema silmades vilkus veel ärevus ja käed värisesid. Kuid aegapidi ta rahunes, lehvitas endale taskurätiga tuult ja alustas päris reipalt: „Niisiis…”, jätkates vestlust, mille oli katkestanud aprikoosijook.

      Nagu hiljem selgus, vesteldi Jeesus Kristusest. Lugu oli selles, et toimetaja oli luuletajalt tellinud ajakirja järgmisesse numbrisse pika usuvastase poeemi. Ivan Nikolajevitš kirjutas poeemi valmis, ja isegi väga kiiresti, aga kahjuks ei jäänud toimetaja sellega sugugi rahule. Bezdomnõi oli oma poeemi peategelast, see on Jeesust, kujutanud väga mustades värvides, ja ometi oli toimetaja arvates vaja poeem põhjalikult ümber teha. Praegu pidas toimetaja autorile peaaegu loengut Jeesuse kohta, et rõhutada luuletaja põhilist viga.

      On raske öelda, millega Ivan Nikolajevitš alt läks, kas oli see tema ande liiga võimas kujutlusjõud või see, et asi, millest ta kavatses kirjutada, oli talle täiesti võõras, kuid Jeesus tuli tal välja nagu elav, kunagi olemas olnud, kuid loomult, tõsi küll, üsna ebameeldiv Jeesus.

      Berlioz aga tahtis luuletajale selgeks teha, et peamine pole see, milline Jeesus oli, kas ta oli hea või halb, vaid see, et Jeesust kui isikut pole maailmas üldsegi olemas olnud ja kõik jutud temast on lihtsalt väljamõeldised, kõige tavalisemad müüdid.

      Peab märkima, et toimetaja oli palju lugenud mees ja viitas oma kõnes väga asjatundlikult antiikajaloolastele, näiteks kuulsale Aleksandria Philonile ja hiilgava hariduse saanud Josephus Flaviusele, kes kumbki polnud kunagi poole sõnagagi maininud Jeesuse olemasolu. Soliidset eruditsiooni ilmutades teatas Mihhail Aleksandrovitš muu seas luuletajale ka seda, et see koht Tacituse „Annaalide” viieteistkümnenda raamatu 44. peatükis, kus räägitakse Jeesuse hukkamisest, on vaid hilisem võltsing ja juurdekirjutus.

      Luuletaja, kellele see kõik oli uudiseks, kuulas Mihhail Aleksandrovitši hoolega, tema vilkad rohelised silmad vaatasid toimetajale otse näkku ning ta ainult luksatas harva, kirudes sosinal aprikoosijooki.

      „Ei ole ühtegi idamaist religiooni,” seletas Berlioz, „kus poleks tegemist süütu neitsiga, kes toob ilmale jumala. Ja ka kristlased ei mõelnud välja midagi targemat ja lõid täpselt samuti oma Jeesuse, keda tegelikult pole kunagi elanud. Just seda ongi vaja rõhutada.”

      Berliozi hele tenorihääl kandus laiali mööda inimtühja alleed, ja mida kaugemale Mihhail Aleksandrovitš oma jutuga jõudis – ta oli aga juba sealmaal, kuhu võib kaelamurdmist kartmata tungida vaid väga haritud inimene –, seda rohkem huvitavat ja kasulikku sai luuletaja teada egiptuse Osirisest, õnnistusrikkast jumalast, Taeva ja Maa pojast, ning foiniikia jumalast Tammuzist ja Mardukist ja isegi vähem tuntud julmast jumalast Huitzilopochtlist, keda omal ajal olid väga austanud asteegid Mehhikos.

      Ning just siis, kui Mihhail Aleksandrovitš jutustas luuletajale, kuidas asteegid voolisid tainast Huitzilopochtli kujukest, ilmus alleele inimene.

      Hiljem, kui tõtt-öelda oli juba liiga hilja, esitasid mitmed asutused selle mehe isikukirjelduse. Nende kirjelduste võrdlemine paneb tahtmatult imestama. Nii oli esimeses öeldud, et see oli väikest kasvu mees, tal olid kuldhambad ning ta lonkas paremat jalga. Teises aga kirjutati, et see oli kohutavalt pikk mees, hambakroonid olid tal plaatinast ja ta lonkas vasakut jalga. Kolmas teatas lühidalt, et erilisi tundemärke ei olnud.

      Tuleb tunnistada, et ükski nendest kirjeldustest ei kõlba kuhugi.

      Kõigepealt: kirjeldatu ei longanud ei paremat ega vasakut jalga, polnud ei väike ega kohutavalt pikk, vaid lihtsalt pikka kasvu. Mis puutub hammastesse, siis vasakul olid tal plaatinast ja paremal kullast kroonid. Tal oli seljas kallis hall ülikond, jalas välismaised, ülikonnaga ühte värvi kingad. Hall barett oli uljalt ühele kõrvale lükatud, kaenla all oli kepp, mille must nupp kujutas puudli pead. Välimuse järgi võis teda pidada veidi üle neljakümne aasta vanaks. Suu oli kuidagi kõver. Habe korralikult aetud. Juuksed tumedad. Parem silm must ja vasak millegipärast roheline. Kulmud mustad, aga üks oli teisest kõrgem. Ühesõnaga – välismaalane.

      Möödudes pingist, millel istusid toimetaja ja poeet, heitis välismaalane neile silmanurgast pilgu, peatus siis ja istus äkki kõrvalpingile, paari sammu kaugusele