Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov
Читать онлайн книгу.
aga veelgi hullemini minna. Näiteks kavatseb inimene sõita Kislovodskisse,” siinkohal vaatas välismaalane silmi pilutades Berliozile otsa, „aga ei saa sellist, esimesel pilgul päris tavalist reisigi tehtud, sest äkki ta libastub asja ees, teist taga tänaval ja jääb trammi alla! Kas te tõesti tahate öelda, et inimene ise sättis kõik nii? Kas poleks õigem arvata, et teda juhib hoopis keegi teine?” Ja välismaalane naeris imelikult.
Berlioz kuulas pingsa tähelepanuga ebameeldivat juttu sarkoomist ja trammist ning teda hakkasid häirima piinavad mõtted. „Ta ei ole välismaalane! Ta ei ole välismaalane!” mõtles Berlioz. „Ta on hirmus pentsik tüüp… aga kes ta niisugune on?”
„Ma näen, te tahaksite suitsetada?” pöördus tundmatu ootamatult Bezdomnõi poole. „Millist suitsu te eelistate?”
„Kas teil on siis igasuguseid või?” küsis mornilt poeet, kellel olid paberossid otsa saanud.
„Milliseid te eelistate?” kordas tundmatu.
„„Meie Marki”,” vastas Bezdomnõi tigedalt.
Tundmatu võttis kähku taskust portsigari ja pakkus Bezdomnõile.
„„Meie Mark”.”
Ei toimetajat ega ka poeeti üllatanud niivõrd see, et portsigaris oli tõepoolest „Meie Mark”, kuivõrd portsigar ise. See oli hästi suur, tukatkullast, ning kaanel läigatas lahtitegemise hetkel sinise ja valge tulekeelena briljantkolmnurk.
Literaadid mõtlesid kumbki isemoodi – Berlioz arvas „Ei, ta on siiski välismaalane!” ja Bezdomnõi „Vaata kuradit! Mis sa kostad!”
Poeet ja portsigari omanik panid suitsu ette, Berlioz aga, kes ei olnud suitsetaja, keeldus tänades.
„Peab talle vastama,” otsustas Berlioz, „et jah, inimene on surelik, keegi ei vaidle ju vastu. Aga asi pole selles…”
Ent ta ei jõudnud neid sõnu veel öelda, kui välismaalane lausus:
„Jah, inimene on surelik, aga see ei ole veel nii hirmus.
Halb on see, et vahel tabab surm teda ootamatult, selles see nali ongi! Ja kas võib üldse keegi kindla peale öelda, mida ta teeb täna õhtul?”
„Absurdselt püstitatud küsimus…” mõtles Berlioz endamisi ja vaidles vastu:
„Noh, see on juba liialdus. Tänane õhtu on mul enam-vähem täpselt teada. Muidugi mõista, kui mulle Bronnaja tänaval katuselt kivi pähe kukub…”
„Asja ees, teist taga,” segas tundmatu enesekindlalt vahele, „ei kuku kivi kunagi ega kellelegi pähe. Muide, uskuge mind, teie ei pruugi kivi küll karta. Teid ootab teistsugune surm.”
„Võib-olla teate ka, missugune nimelt,” päris Berlioz täiesti loomuliku irooniaga, laskudes sellesse tõepoolest absurdsesse vestlusse, „ja ütlete mulle?”
„Meelsasti,” lausus tundmatu. Ta mõõtis pilguga Berliozi, nagu kavatseks talle ülikonda õmblema hakata, pomises läbi hammaste midagi nagu: „Üks, kaks… Merkuur teises kojas… kuu on loojunud… kuus – õnnetus… õhtu – seitse…” Ning teatas valjusti ja rõõmsalt: „Teil lõigatakse pea otsast!”
Bezdomnõi vahtis jultunud võõrale otsa, silmad metsikult ja tigedalt pungis, Berlioz aga küsis virilalt naeratades:
„Ja kes lõikab? Vaenlased? Intervendid?”
„Ei,” vastas vestluskaaslane, „vene naine, kommunistlik noor.”
„Hm…” urahtas tundmatu naljast ärritatud Berlioz, „vabandage, aga see on küll väheusutav.”
„Palun ka mind vabandada,” vastas välismaalane, „aga nii see on. Ah jaa, tahaksin teilt küsida, kui see saladus ei ole, mida te täna õhtul teete?”
„Saladus see ei ole. Lähen nüüd koju Sadovaja tänavasse, ja õhtul kell kümme on MASSOLIT-is koosolek, mida ma juhatan.”
„Ei, see on täiesti võimatu,” oli välismaalane kategooriline.
„Kuidas nii?”
„Aga sellepärast,” vastas välismaalane ja vaatas pilukil silmi taevasse, kus mustad linnud õhtujaheduse saabumist aimates joonistasid hääletuid poognaid, „et Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis selle ka maha pillata. Nii et koosolek jääb ära.”
On täiesti mõistetav, et pärnade alla sigines nüüd vaikus.
„Andke andeks,” lausus Berlioz lühikese pausi järel ja piilus jama ajava välismaalase poole, „mis on sellel pistmist päevalilleõliga… ja missugune Annuška?”
„Päevalilleõliga on sellel niipalju pistmist…” tegi äkki suu lahti Bezdomnõi, kes oli nähtavasti nõuks võtnud kutsumata vestluskaaslasele sõja kuulutada. „Kodanik, kas teil on kunagi olnud juhust viibida vaimuhaiglas?”
„Ivan!..” hüüatas Mihhail Aleksandrovitš vaikselt.
Kuid välismaalane ei olnud põrmugi solvunud, ta puhkes lustakalt naerma.
„On, ja isegi korduvalt!” hüüdis ta naerdes, kuid ei pööranud poeedilt pilku, milles polnud naeru varjugi. „Ma olen pea kõikjal olnud! Kahju ainult, et mul ei tulnud pähe professorilt küsida, mis asi on skisofreenia. Nii et küsige seda tema käest juba ise, Ivan Nikolajevitš!”
„Kust te minu nime teate?”
„Jumal hoidku, Ivan Nikolajevitš, kes siis teid ei tunne?” Välismaalane tõmbas taskust välja eilse „Literaturnaja Gazeta” ja Ivan Nikolajevitš nägi kohe esimesel leheküljel oma pilti ning selle all enda värsse. Veel eile oli see tema kuulsust ja populaarsust tõendav ajaleht luuletajale rõõmu valmistanud, nüüd aga tegi talle tuska.
„Vabandage,” ütles ta ja ta nägu värvus punaseks, „aga kas te ei ootaks natuke? Ma tahaksin sõbrale paar sõna öelda.”
„Oo, heameelega!” hüüdis tundmatu. „Siin pärnade all on nii hea olla, ja pealegi pole mul kuhugi kiiret.”
„Tead mis, Miša,” sosistas luuletaja, kui ta oli Berliozi kõrvale vedanud, „ta ei ole mingi välisturist, vaid spioon. See on vene emigrant, kes on kuidagiviisi siia pääsenud. Küsi talt dokumente, muidu laseb jalga…”
„Arvad või?” sosistas ehmunud Berlioz ja mõtles: „Tal on õigus!”
„Võid mind uskuda,” kähistas poeet talle kõrva sisse, „mängib lolli, et midagi välja uurida. Kuuled, kuidas ta vene keelt räägib.” Poeet piilus silmanurgast tundmatut – äkki paneb see plehku. „Lähme peame ta kinni, muidu laseb veel jalga…”
Ja luuletaja vedas Berliozi kättpidi pingi juurde.
Tundmatu ei istunud enam pingil, vaid seisis selle kõrval, käes õhuke tumehallide kaantega raamat, heast plingist paberist ümbrik ja visiitkaart.
„Vabandage, et ma vaidlustuhinas unustasin end tutvustada. Siin on minu visiitkaart, pass ja kutse tulla Moskvasse konsulteerima,” ütles tundmatu väärikalt ja vaatas teraselt mõlema literaadi otsa.
Viimastel oli väga piinlik. „Kurat, ära kuulis…” mõtles Berlioz ja andis viisaka käeliigutusega mõista, et dokumentide esitamiseks pole mingit vajadust. Kuni välismaalane neid toimetajale pakkus, jõudis luuletaja visiitkaardilt välja lugeda ladina tähtedega trükitud sõna „professor” ja perekonnanime esitähe „W”.
„Väga meeldiv,” pobises toimetaja kohmetult ja välismaalane pistis dokumendid taskusse.
Suhted olid seega jälle head ja kõik kolm istusid uuesti pingile.
„Olete meile konsultandiks kutsutud, professor?” küsis Berlioz.
„Jah, konsultandiks.”
„Kas te olete sakslane?” uuris Bezdomnõi.
„Ah et mina?” küsis professor üle ja jäi äkki mõttesse. „Jah, vist tõepoolest sakslane…” ütles ta.
„Te