Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov
Читать онлайн книгу.
oma punetavat, paistes ja muljutud kämmalt hõõruda.
Pilatus põrnitses altkulmu vangi ja tema silmad ei olnud enam hägused, neis sähvisid kõigile tuttavad sädemed.
„Ma ei küsinud su käest,” ütles Pilatus, „aga võib-olla oskad sa ka ladina keelt?”
„Oskan küll,” vastas vang.
Pilatuse kollakatele põskedele tõusis puna ja ta küsis ladina keeles:
„Kust sa teadsid, et ma tahtsin koera kutsuda?”
„See on väga lihtne,” vastas vang samuti ladina keeles. „Sa liigutasid kätt õhus,” vang kordas Pilatuse liigutust, „nagu tahaksid silitada, ja huuled…”
„Jah,” ütles Pilatus.
Nad vaikisid veidi, siis küsis Pilatus kreeka keeles:
„Niisiis, sa oled arst?”
„Ei, ei,” vastas vang varmalt, „usu mind, ma ei ole arst.”
„Hästi, olgu. Kui sa tahad seda saladuses pidada, siis pea. See ei puutu praegu asjasse. Sa siis kinnitad, et sa pole ässitanud rahvast templit lõhkuma… või põletama või mõnel muul moel hävitama?”
„Ei, hegemoon, ma kordan, et ma pole kedagi seesugustele tegudele ässitanud. Näen ma siis nõdrameelse moodi välja?”
„Ei, muidugi ei näe sa nõdrameelse moodi välja.” Prokuraatori vastus oli vaikne ja naeratus miskipärast hirmuäratav. „Aga vannu siis, et seda ei ole olnud.”
„Mille nimel pean ma vanduma?” küsis vang, kelle käed olid nüüd vabad, väga huvitatult.
„Kas või oma elu nimel,” vastas prokuraator, „selle nimel on praegu ülim aeg vanduda, sest ta ripub sul juuksekarva otsas, tea seda!”
„Ega sa ei arva viimati, hegemoon, et sina oled ta sinna riputanud?” küsis vang. „Kui sa seda arvad, siis eksid rängalt.”
Pilatus võpatas ja vastas läbi hammaste:
„Ma võin selle juuksekarva läbi lõigata.”
„Sa eksid selleski,” ütles vang rõõmsalt naeratades ja varjas käega silmi päikese eest. „Kas sa ei arva, et juuksekarva läbi lõigata võib ju vist ikka ainult see, kes ta üles riputas?”
„Nõndaks, nõndaks,” lausus Pilatus muiates, „nüüd ei kahtle ma enam selles, et Jeršalaimi päevavargad käisid sul karjakaupa kannul. Sest olgu riputamisega kuidas tahes, juuksekarva lõhki ajama oled sa igal juhul meister. Jah, sa võiksid mulle öelda, kas see on tõsi, et sa tulid Jeršalaimi ratsa eesli seljas läbi Susa värava ja et sind saatis pööblikari, kes karjus sulle tervitusi, nagu oleksid sa mõni prohvet?” Prokuraator osutas pärgamendile.
Vang vaatas prokuraatorile hämmastunult otsa.
„Mul pole üldse eeslit, hegemoon,” ütles ta. „See on küll tõsi, et ma tulin Jeršalaimi Susa värava kaudu, aga ma tulin jala ja mind saatis ainult Leevi Matteus, ja keegi ei karjunud mulle midagi, sest tollal ei tundnud mind Jeršalaimis keegi.”
„Tunned sa selliseid mehi,” jätkas Pilatus vangilt pilku pööramata, „nagu keegi Dismas, keegi Hestas ja veel kolmas – keegi Barabas?”
„Ei, ma ei tunne neid häid inimesi,” vastas vang.
„Tõsi?”
„Tõsi.”
„Ja ütle mulle nüüd, miks sa kasutad kogu aeg sõnu „head inimesed”? Nimetad sa kõiki nõnda?”
„Kõiki,” vastas vang. „Kurje inimesi pole olemas.”
„Seda kuulen ma esimest korda.” Pilatus muigas. „Võib küll olla, et ma ei tunne elu küllalt hästi! Te ei tarvitse enam midagi kirja panna,” ütles ta sekretärile, ehkki see niikuinii midagi enam üles ei tähendanud, ja jätkas kõnelust vangiga: „Oled sa seda lugenud mõnest kreeka raamatust?”
„Ei, see on minu enda mõte.”
„Ja sa kuulutadki seda?”
„Jah.”
„Aga näiteks tsentuurio Marcus, keda kutsutakse Rotitapjaks –, kas tema on hea inimene?”
„Jah,” vastas vang. „Tõsi küll, ta on õnnetu inimene. Sestsaadik kui head inimesed ta nii koledaks tegid, on tema meel kalk ja julm. Huvitav oleks teada, kes seda tegi.”
„Seda võin sulle meelsasti öelda,” vastas Pilatus, „sest nägin seda ise pealt. Head inimesed kargasid talle kallale nagu koerad karule. Germaanlased rippusid tal turjal ja käte-jalgade küljes. Jalaväemaniipul sattus rõngasse, ja kui ratsaväeturma – seda aga juhatasin mina – poleks tiivalt läbi murdnud, ei oleks sul, filosoof, tulnud kõnelda Rotitapjaga. See juhtus Idistaviso lahinguväljal, Neitsite orus.”
„Kui saaks temaga rääkida,” lausus vang äkki unistavalt, „siis muudaks ta meelt, ma olen kindel.”
„Arvan, et sa ei teeks just suurt rõõmu leegioni legaadile,” vastas Pilatus, „kui võtaksid ette rääkida mõne tema ohvitseri või sõduriga. Aga kõikide õnneks seda ei juhtugi, ja mina olen esimene, kes selle eest hea seisab.”
Sel hetkel lendas sammaskäiku noolkiire pääsuke, tegi ringi kullatud lae all, laskus madalamale, kitsa tiivaga peaaegu riivates nišis seisva vaskkuju nägu, ja kadus samba kapiteeli taha. Võibolla tuli ta mõttele sinna pesa teha.
Pääsukese lennu kestel võttis prokuraatori peas, mis oli nüüd selge ja vaevast vaba, lõpliku kuju lahendus. See oli järgmine: hegemoon uuris Ha-Notsriks kutsutud hulkuva filosoofi Ješua süüasja ega leidnud selles midagi kuritegelikku. Muu hulgas ei leidnud ta mingit seost Ješua tegude ja hiljuti Jeršalaimis aset leidnud korrarikkumiste vahel. Hulkuv filosoof osutus vaimuhaigeks, mistõttu prokuraator ei kinnita Väikese Sanhedriini surmaotsust Ha-Notsrile. Et aga Ha-Notsri meelemõistusetud utoopilised kõned võivad Jeršalaimis rahutusi põhjustada, saadab prokuraator Ješua Jeršalaimist välja ja määrab tema vangistuspaigaks Caesarea Vahemere ääres, see tähendab prokuraatori enda asupaiga.
Nüüd tuli see sekretärile dikteerida.
Pääsukese tiivad vihisesid üle prokuraatori pea, lind sööstis purskkaevust mööda ja lendas vabadusse. Prokuraator tõstis pilgu vangile ja nägi, et tolle kõrval on löönud sätendama tolmusammas.
„On see tema kohta kõik?” küsis Pilatus sekretärilt. „Kahjuks ei,” vastas sekretär prokuraatori üllatuseks ja ulatas talle teise pärgamendi.
„Mis seal veel on?” küsis Pilatus pahaselt.
Kui ta oli pärgamendi läbi lugenud, muutus tema näoilme veel rohkem. Kas oli see tume veri, mis valgus kaelale ja näkku, või juhtus midagi muud, kuid nahk kaotas kollaka jume ja näis kulukarva ning silmad vajusid auku.
Ja küllap oli selleski süüdi meelekohtadesse tulvanud veri, mis seal nüüd tagus, et prokuraatori silmanägemisega juhtus midagi. Talle viirastus, et vangi pea hajus kuhugi ja selle asemele tekkis teine – kiilaspea, mis kandis harvade sakkidega kuldset krooni. Otsaesisel oli ümmargune, naha hävitanud ja salviga võitud paise. Hambutu suu oli auku vajunud, tujukas alahuul töllakil. Pilatusele näis, nagu oleksid rõdu roosad sambad ja Jeršalaimi kauged, sealpool aeda terendavad katused kuhugi kadunud ja kõik ümberringi mattunud Caprea aedade tihedasse rohelusse. Ja kõrvakuulmisega toimus ka midagi kummalist: kuskilt eemalt kostis nagu pasunasignaal – mitte vali, kuid hoiatav, ja seejärel võis kuulda ninahäält, mis lausus ülbelt sõnu venitades: „Seadus valitseja solvamise kohta…”
Seosetud, katkendlikud, kummalised mõtted kihutasid peas tuhatnelja: „Ma olen kadunud!” Ja siis: „Oleme kadunud!..” Nende sekka vilksatas hoopis absurdne mõte mingist surematusest – ja see surematus tõi miskipärast kaasa ahistuse, mida oli võimatu taluda.
Tahtepingutusega peletas Pilatus nägemuse, tema pilk jõudis tagasi rõdule ja kohe nägi ta enda ees vangi silmi.
„Kuula mind,