Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov
Читать онлайн книгу.
te siin üldse teete?”
„Istuge ometi, Nikanor Ivanovitš,” hõiskas kodanik, laskmata end häirida, ja asus tugitooli pakkudes esimehe ümber sehkendama.
Raevunud Nikanor Ivanovitš põlgas tugitooli ära ja käratas:
„Kes te olete?”
„Mina, kas teate, olen tõlgiks välismaalase juures, kelle residents on selles korteris,” esitles end Korovjeviks nimetanu ning lõi viksimata ja peetud pruunide kingade kannad kokku.
Nikanor Ivanovitšil vajus koguni suu ammuli. See, et korterisse oli asunud mingi välismaalane ja pealegi veel koos tõlgiga, oli talle täielikuks üllatuseks ning ta nõudis seletust.
Tõlk oli lahkesti nõus seda andma. Varieteeteatri direktor Stepan Bogdanovitš Lihhodejev oli lahkelt pakkunud välismaalasest kunstnikule härra Wolandile oma korterit seniks, kuni viimane siin umbes nädala jooksul külalisetendusi annab, ning kirjutanud eile sellest Nikanor Ivanovitšile, paludes välismaalase ajutiselt sisse kirjutada, sest ta ise pidi vahepeal Jaltasse sõitma.
„Mitte midagi pole ta mulle kirjutanud,” oli esimees hämmastunud.
„Otsige oma portfell korralikult läbi, Nikanor Ivanovitš,” pani Korovjev mesimagusal häälel ette.
Nikanor Ivanovitš kehitas õlgu, tegi portfelli lahti ja leidis sealt Lihhodejevi kirja.
„Kuidas ma selle ometi ära unustasin?” pomises Nikanor Ivanovitš, vaadates avatud ümbrikku juhmi pilguga.
„Seda võib igaühega juhtuda, igaühega,” jahvatas Korovjev, „hajameelsus, hajameelsus, üleväsimus ja kõrge vererõhk, kallis sõber Nikanor Ivanovitš! Mina olen ka kohutavalt hajameelne! Teinekord, kui juhtume napsi võtma, jutustan teile mõned seigad oma eluloost, te naerate end ribadeks!”
„Millal siis Lihhodejev Jaltasse sõidab?”
„Juba sõitis, juba sõitis!” kilkas tõlk. „Tema juba põrutab, kas teate! Ta on juba kurat teab kus!” Tõlgi käed käisid ringi nagu tuuleveski tiivad.
Nikanor Ivanovitš ütles, et ta peab välismaalast isiklikult nägema, kuid tõlk vastas keeldumisega: ei olevat mitte kuidagi võimalik. Maag on hõivatud. Dresseerib kassi.
„Kui soovite, siis kassi võin näidata,” pakkus Korovjev.
Sellest ütles Nikanor Ivanovitš omakorda ära ja siis tegi tõlk esimehele ootamatu, kuid väga huvitava ettepaneku.
Kuna härra Woland ei taha mingi hinna eest elada hotellis ning peab lahedusest lugu, siis kas ei üüriks korteriühistu nädalaks ajaks, kuni kestavad Wolandi külalisetendused Moskvas, talle kogu korteri, see tähendab ka kadunu toad?”
„Temal, kadunukesel, on ju ükstapuha,” susistas Korovjev, „temal pole seda korterit enam millekski tarvis, eks ju, Nikanor Ivanovitš?”
Nikanor Ivanovitš vaidles veidi nõutult vastu, et välismaalased peavad elama „Metropolis” ja ülepea mitte erakorterites…
„Ma ju räägin teile – ta on kuradima tujukas!” sosistas Korovjev. „Ei taha ja kõik! Talle ei meeldi hotellis! Mul on siiamaani nendest välisturistidest!” kaebas Korovjev usaldavalt, tõmmates sõrmega üle oma soonilise kaela. „Uskuge, hinge söövad seest! Sõidavad siia… ja kas hakkavad spioneerima nagu viimased tõprad või ajavad oma tujudega hauda: see pole neile hea ja too ei kõlba!.. Aga teie ühistule, Nikanor Ivanovitš, oleks see väga kasulik, teeksite head äri. Kitsi ta ei ole.” Korovjev piilus ringi ja sosistas esimehele kõrva: „Miljonär!”
Tõlgi ettepanekus peitus päevselge praktiline tuum, ettepanek oli väga soliidne, kuid midagi kummaliselt ebasoliidset oli tõlgi rääkimisviisis, riietuses ja nendes jälkides, täiesti kohatutes näpitsprillides. Seepärast vaevas miski esimehe südant, kuid ometi otsustas ta ettepaneku vastu võtta. Asi seisis nimelt selles, et korteriühistu eelarves oli üsna suur puudujääk. Sügisel oli vaja keskkütte jaoks naftat osta, aga mille pagana eest? Välisturisti rahaga oleks ehk saanud olukorda päästa. Kuid asjalik ja ettevaatlik Nikanor Ivanovitš ütles, et kõigepealt peab ta selle küsimuse kooskõlastama „Inturisti” bürooga.
„Aga muidugi!” hüüdis Korovjev. „Kuidas siis teisiti! Tingimata tuleb kooskõlastada! Nikanor Ivanovitš, siin on telefon: helistage ja kooskõlastage kohe ära! Ja nõudke korralik summa,” lisas ta sosinal, vedades esimeest esikusse telefoni juurde, „kelle käest siis veel head üüri võtta kui mitte tema käest! Kui te teaksite, missugune villa tal Nizzas on! Kui te järgmisel suvel välismaale sõidate, minge tingimata vaatama – vapustav!”
„Inturisti” bürooga sai telefoni teel asja korda tavatult kiiresti, mis esimeest vägagi üllatas. Selgus, et seal juba teatakse härra Wolandi soovist asuda Lihhodejevi erakorterisse ja et selle vastu pole neil midagi.
„Suurepärane!” lõõritas Korovjev.
Tema vatramisest mõnevõrra uimane esimees teatas, et korteriühistu on nõus üürima korteri nr. 50 kunstnik Wolandile nädalaks ajaks hinnaga… Nikanor Ivanovitš takerdus hetkeks ja ütles:
„Hinnaga viissada rubla päev.”
Nüüd õnnestus Korovjevil esimeest täielikult vapustada. Tõlk vaatas magamistoa poole, kust kostsid raske kassi pehmed hüpped, pilgutas varga kombel silma ja sosistas:
„Nädala pealt teeb see siis kokku kolm ja pool tuhat?”
Nikanor Ivanovitš mõtles, et ta lisab: „Kas suur tükk suud lõhki ei aja, Nikanor Ivanovitš?”, ent Korovjev ütles hoopis:
„Kas see on siis raha? Küsige viis, küll ta maksab.”
Totralt naeratav Nikanor Ivanovitš sattus eneselegi märkamatult kadunu kirjutuslaua juurde, kus Korovjev imeosavalt ja imekiiresti viskas paberile lepingu kahes eksemplaris. Siis lipsas ta sellega magamistuppa ja tuli tagasi, mõlemal eksemplaril juba välismaalase hoogne allkiri. Ka esimees kirjutas lepingule alla. Siis palus Korovjev allkirja, et Nikanor Ivanovitš on kätte saanud viis…
„Sõnadega, sõnadega, Nikanor Ivanovitš!.. tuhat rubla…” Ning lugedes „Eins, zwei, drei!”, mis tõsise toimingu puhul tundus kohatu, pani ta esimehe ette viis pakki uusi paberrahasid.
Siis hakati raha üle lugema. Seda toimingut vürtsitas Korovjev naljade ja vanasõnadega, nagu „raha tahab lugemist”, „oma silm on kuningas” ja muude samas vaimus ütlemistega.
Kui esimees oli raha üle lugenud, sai ta Korovjevilt välismaalase passi ajutiselt sissekirjutamiseks, pani selle, lepingu ja raha portfelli, ja suutmata end tagasi hoida, palus häbelikult kontramarki…
„Aga muidugi!” üürgas Korovjev. „Mitu piletit teil vaja on, Nikanor Ivanovitš? Kaksteist? Viisteist?”
Hämmeldunud esimees seletas, et kontramarke on tal vaja ainult kaks: talle endale ja tema naisele Pelageja Antonovnale.
Samas haaras Korovjev taskust märkmiku ja kirjutas Nikanor Ivanovitšile uljalt välja tähekese kahe koha peale esimesse ritta. Siis surus tõlk selle tähekese vasaku käega osavalt Nikanor Ivanovitšile pihku, paremaga aga pistis esimehe teise kätte paksu krabiseva paki. Heitnud sellele pilgu, punastas Nikanor Ivanovitš juuksejuurteni ja tõrjus pakki tagasi.
„Meil pole see kombeks…” pomises ta.
„Seda ma ei taha kuuldagi,” sosistas Korovjev talle otse kõrva, „meil pole kombeks, aga välismaal on. Te ju solvate teda, Nikanor Ivanovitš, see on nii piinlik. Te nägite vaeva…”
„Selle eest karistatakse karmilt,” sosistas esimees vaevukuuldavalt ja piilus vargsi ringi.
„Aga kus tunnistajad on?” sosistas Korovjev talle teise kõrva. „Ma küsin teilt, kus nad on? Mis te nüüd!”
Hiljem väitis esimees, et siis oli juhtunud ime: rahapakk oli ise talle portfelli libisenud. Seejärel leidis esimees end trepikojast. Ta oli kuidagi jõuetu ja just nagu läbi pekstud. Peas mässasid igasugused mõtted. Küll keerles seal villa Nizzas ja dresseeritud kass, välgatas mõte, et tunnistajaid tõesti