Kõik me tunneme. Andreas Weber
Читать онлайн книгу.
William Blake, kui ütles, et kui suudaksime vaid vaadata piisavalt selgelt ning täpselt, siis tajuksime, et kõik asjad on lõpmatud.
Kull on noorukiks jäänud viiekümneaastane mees poisiliku naeratuse ja väsimatu irooniaga. Kohtusin temaga vanas ülikoolilinnas Tartus, mis kunagi kandis Dorpati nime. Meie kohtumise päeval oli tal plaanis sõita oma maamajja Lõuna-Eestis. Ta kutsus mind pikemalt mõtlemata endale järgnema, et nautida eestimaist üksindust. Teejuhiks andis ta mulle kaasa oma assistendi Riste, kes rääkis sõidu ajal eestlaste kirest kohe kevade puhkedes paljalt külmadesse veelompidesse karata. Nii algas mu seiklus, mis oli mind nüüdseks viinud kasetaigasse, keset musta eimiskit.
Kuid juba saabumine sellesse noorde Balti riiki paar päeva tagasi oli olnud paras piirikogemus. Lennujaamas seisid mõned roostes Vene lennukid. Pealinnast Tallinnast Tartusse viiv maantee kadus nöörsirge joonena süngete punakate kaskede vahele. Maastik pomises oma monotoonset mantrat ja hakkas mind süngesse lõpmatusse kaasa kiskuma. Lõhnas halutule ja lume järele. Maadligi vajunud, pleekinud sindlitest majad seisid külades just nagu ühes 19. sajandi vene talvemuinasjutus. Maailma avarus laius minu ees tumma ja kõledana.
Tartus, kuhu jõudsin pimedas, olid paljud tänavasildid veel kirillitsas. Tagahoovidest tuli mädanenud kartulite ja niiskuse lõhna. Kohtusin Kulliga ülikooli vanamoelise külalistemaja ees, mis oli üleni puust. Ta ronis koos minuga mööda nagisevat treppi mansardkorruse tuppa. Leppisime kokku, et kohtume järgmise päeva ennelõunal teadlase Karl Ernst von Baeri, Eesti kuulsaima õpetlase kunagises majas.
Von Baer etendab terviklikus eluteaduses umbes samasugust rolli nagu Darwin klassikalises bioloogias. Need kaks meest elasid ühel ja samal ajal ning olid omavahel koguni kirjavahetuses. „Kui 19. sajandil ei oleks kõik olnud nii sissevõetud vaba konkurentsi ideest,” arutles Kull paljuütlevalt, minuga mu toas jumalaga jättes, „võiks tänapäeval ka von Baer olla bioloogia võtmetegelane, mitte ainult Darwin. Bioloogia teemadeks oleks siis ehk terviklikkus ja sümbioos, mitte niivõrd konkurents.”
Üritasime veel lükata. Ristel kulus ärritavalt palju aega juhiistmele pugemiseks. Hingasin välja. Otsisin sõrmedega vähegi puhtamat kohta külmal plekil ja surusin end vastu seda. Mootor huilgas. Ei mingit liikumist. Auto oli maapinnas kinni nagu rändrahn, mis on maasse vajunud pärast viimast jääaega. Mootor möiratas veel korra. Rattad käisid pinnases ringi, pori rabises mulle vastu nägu. See kleepus mu juustesse, leotas läbi mu püksisääred. Kapotikaas libises mu käte alt ära ja ma kukkusin.
Ristet ajas see naerma. Siis ronis ta teiselt poolt välja, tegi pagasiluugi lahti ja heitis oma koti üle õla. „Tule,” ütles ta ja ulatas mulle käe. „Homme tuleb Kalevi meile appi.” Vaikus ümbritses mind ja sulges mu kõrvad nagu külm vedelik. Kased seisid liikumatult. Valgetes ridades astusid nad üksteise tagant välja, terve protsessioon oma siredas kiretuses. Aknaklaaside niiskusse moodustusid juba esimesed kristallid. Jätsime auto maha, selle nabanööri, mis ühendas meid tsivilisatsiooniga. Täiesti hääletult tõusis mu ees ühelt puult lendu suur händkakk, liugles piki rada minema ja sulas hämarusega ühte. Järgnesime linnule, asjade pimedamale poolele.
Nikerdustega kaunistatud puumaja, kus Karl Ernst von Baer veetis oma kuulsuse aastad bioloogia ordinaariusena, asub Tartu ülikooli kampuses. Oma elu lõpuks oli von Baer umbes nagu Põhjamaade Humboldt. Lisaks bioloogilisele uurimistööle oli ta tsaari teenistuses, kelle valduste hulka Eesti toona kuulus, teinud pikki ekspeditsioone Vene riigi tohututele aladele. Ta oli avastanud imetajate munaraku ja rajanud – nagu Darwin evolutsiooniõpetuse – samuti oma distsipliini: arengubioloogia. Baerile ei olnudki niivõrd oluline, kuidas olid eri liigid tekkinud. Teda huvitas märksa rohkem see, kuidas embrüonaalse arengu käigus kujuneb välja iga indiviidi organism. Baer ei olnud nõus Darwini ideega liikidevahelisest võistlemisest: baltlase jaoks moodustas loodus harmoonilise terviku, umbes nagu organism oma paljude erinevate rakkude ja kudedega.
Sel külmal hommikul, mil ma Kulliga uuesti kokku sain, sirutasid kampuse sasitud pärnad oma musti lehvikuid kõleda taeva poole. Puud ääristasid mahajäetud liivaseid teeradu kahkjate muruplatside vahel. Suvel oleks siin kindlasti mõnus oma laiskade kaaslastega seminaridest kõrvale hiilides rohus hullata. Soojadel öödel oli see kahtlemata ideaalne koht romantilisteks kohtumisteks. Nüüd karjusid puuokstes ainult hakid. Hooned, millest ma mööda ruttasin, nägid välja nii, nagu ei oleks neid enam ammu kasutatud. Kusagil nende fassaadide taga oli loodusuurija Friedrich Burdach barokses anatoomia auditooriumis aastal 1800 esimest korda kasutanud sõna „bioloogia” ja andnud niimoodi lausa möödaminnes nime distsipliinile, millest tänapäeval on saanud meie ajastu juhtiv teadus.
Istusime Kulliga aadlisoost loodusuurija kunagises raamatukogus. Professor püüdis mulle selgitada põhimõttelist erinevust kahe eluõpetuse, mehaanilise ja tervikliku vahel, millest terviklik eluõpetus oli Eestis nii imepäraselt säilinud. Sada viiskümmend aastat tagasi oli lõpptulemus, kumb neist kahest ülekaalu saavutab, olnud veel lahtine. Kas tulnuks keskenduda sellele, millised jõud organismis viivad sinnamaani, et algest tekivad mõne olendi vormid? See oli Karl Ernst von Baeri tee. Või pidanuks kõik mängu panema, et mõista, millised seadused mõjutavad asjaolu, et välja on arenenud nii suur valik erinevaid vorme? See oli küsimus, mis pani väsimatult tööle Charles Darwini – ja millele leitud vastus jättis paljudeks aastakümneteks varju von Baeri konkureeriva bioloogia. Elusolendid on kellavärgid, oli teise küsimuse vastus. Olendi vormid on eranditult tänu võlgu efektiivsusele. Olendi tarbimisväärtus seisneb selles, kui palju tal on järeltulijaid. Kõik muu on teisejärguline.
Kuivõrd mõjutasid nende kahe erineva mehe mõtteid ainuüksi ajastust tingitud olud, nende teineteise jaoks nii võõrad kultuurid? Darwin oli urbanistliku tsivilisatsiooni õpetlane. Ta kuulus keskklassi, kes peab midagi saavutama, et end elus maksma panna. Tema eeslinnavilla ees hõljus kollane udu, mis oli pärit tolle aja maailma suurimast tööstuslinnast kõigi tema slummide ja nälgivate töötute massidega, kes konkureerisid omavahel kõige odavama orjatöö nimel. Tema ajastu üks olulisemaid teoseid oli Thomas Malthuse „An Essay on the Principle of Population”. See väidab, et inimpopulatsioon kasvab paratamatult, et konkurentsivõitlus muutub seepärast üha halastamatumaks ja et võita saab vaid kõige tugevam.
Kui Darwin laseb hobuse ette rakendada ja linna sõidab, siis täpselt seda ta näebki. Ta vaatab vallandunud tööstuskapitalismi tagajärgi ja teeb nende põhjal järeldusi kogu looduse kohta. Seevastu Karl Ernst von Baeri kodumaa on avaruse riik. Siin hõivab inimene kaduvväikese koha, nii tohutud on vahemaad asulate vahel. Vahepeal on mets, talvel puude tummad siluetid lõputus korduses, nagu vaikiv ookean, mis on loomade päralt. Vaikus, mida vaid vahel harva katkestab ahmi hingeldamine, merikotka kriiskamine, põdrapulli pasundamine. „Elusolendid on looduse mõtted,” on öelnud Karl Ernst von Baer – aristokraat, kes võis oma ideedele ruttamata anduda ega pidanud iga hinna eest võitma.
Sellegipoolest: Darwin näis – ja näib tänini – olevat leidnud põhimõtte, kuidas organismide täielik mitmekesisus tekkis. Talle kuulub austus selle eest, et ta üldse surus läbi selle arusaama, et liigid arenevad vähehaaval ega tule Maale valmiskujul taevase Looja joonestuslaualt. Miljonid fossiilid annavad tunnistust sellest, et see muutumine toimub pidevalt. Mehhanismi, mille Darwin võttis sellise järkjärgulise evolutsiooni aluseks, peavad paljud evolutsiooniteadlased tänapäeval küll liiga ühekülgseks. Darwin tõi oma selektsioonipõhimõttega elavad kehad selle kreedo võimu alla, mis toona teaduses valitses: seaduse pime mõju, mis üksikutele toimijatele mõjub nagu raskusjõud liivaterale. Elusolenditest said niimoodi liikumatud aatomid bioloogilises mehaanikas. Kui Darwin leiutas reegli, mille järgi kõige paremini kohastunud isendil on kõige rohkem järeltulijaid ja seega armutu valiku puhul suurimad šansid, näis, et inglane on leidnud lausa retsepti kehade konstrueerimiseks. Ta viis lõpule katse seletada elavat maailma hiiglasliku masinavärgina, mida juhivad välised seadused. Sest juba sajandeid enne seda olid teadlased veendunud, et kehad kujutavad endast nutikaid mehhanisme ja ei midagi muud kui vaid seda. Toona jõuti sellise mehaanika järeleaimamisel isegi mehaanilise haneni, mis rauast muna munes. Kuid vähemalt liikide disainimiseks läks tarvis loojat, kui ka muidu kordas maailm nagu mehaaniline klaver kogu aeg üht ja sama viisi. Tänu Darwinile osutus liikide tekke seletus – parimate valik – mehhanismiks, ja veel kõikidest rafineerituimaks. Kas Jumal oli