Meesteta suvi. Siri Hustvedt
Читать онлайн книгу.
ta ühe kollase nööbi poole. „Vaat see. Siis tõmba.”
Lükkasin nööbi august läbi ja tõmbasin. Roosikangas andis teed teistmoodi vaatele. Pilt mu süles oli järjekordne tikand, aga selles domineeris hiiglaslik hallikassinine tolmuimeja, millel oli isegi Electroluxi silt küljes. See kolakas polnud mitte maas, vaid õhus, lendav masinavärk, mida juhtis ebaproportsionaalselt väike, enamjaolt paljas naine – tal olid ainult kõrge kontsaga kingad jalas –, kes hõljus selle kõrval sinitaevas ja suunas pikka toru. Majapidamisseade tegeles all oleva miniatuurse linnakese sisseimemisega. Uurisin tillukese mehe kaht jalga, mis tolmuimeja toru otsast välja turritasid, ja teise, õhuvoolust ülespoole kistud mehe juukseid, kelle suu oli õudusest pärani. Lehmad, sead ja kanad, kirik ja kool olid kõik maast lahti rebitud ning näljane voolik pidi neid peatselt seedima hakkama. Abigail oli vaakumkatastroofi stseeni kallal kõvasti vaeva näinud; iga kogu ja hoone olid tillukeste täpsete pistetega edasi antud. Siis nägin kohe tolmuimeja otsiku suudmes võdisemas miniatuurset silti BONDEN. Mõtlesin tundidepikkusele tööle ja mõnule, mis pidi olema Abigaili edasi innustanud, salamõnule, sellisele, mida oli riivanud viha või kättemaks või vähemasti lust hävingu aseainest. Selle „aluka” loomisele oli kulunud palju päevi, ehk isegi kuid.
Mu kurgust kostis vaikne hääl, aga Abigail vist ei kuulnud seda. Vaatasin tema poole, noogutasin, naeratasin tunnustavalt ja ütlesin, kandes hoolt, et mitte röökida: „Kihvt.”
Abigail naasis aeglaselt diivanile. Ootasin ära kolksud ja sammud ning seejärel laskumisrituaali, mis algas kõnniraami pigistamisega kahte rusikasse ja päädis õõtsuva potsatusega istmepadjale. „Viiekümne seitsmendal tegin,” ütles Abigail. „Praegu käib üle jõu. Sõrmed keelduvad koostööst, töö on liiga peen.”
„Sa pidid selle ära peitma?”
Ta noogutas ja naeratas siis. „Olin tookord maruvihane. See tegi enesetunde paremaks.”
Abigail ei täpsustanud ja mina tundsin end liiga autsaiderina, et peale käia. Istusime mõnda aega kõnelemata koos. Vaatasin, kuidas vana Luik väga viksilt oma küpsist mugis, pühkides tikitud salvrätikuga üliettevaatlikult ära mõned kröömikesed, mis olid suunurka pidama jäänud. Mõne minuti pärast ütlesin, et pean minema, ja kui ta kõnniraami poole küünitas, ütlesin, et ta ei pea mu uksele saatmise pärast muretsema. Ja siis kummardusin imetlushoos Abigaili kohale, leidsin ta põse ja suudlesin seda soojalt.
Mida me tegelikult inimestest teame, mõtlesin ma. Mida me, pagana päralt, ükskõik kellest teame?
Mu seitse tüdrukut ilmusid juba nädalase kursuse järel oma teismelisegarderoobi ja kiiksude tagant välja ning avastasin, et tunnen nende vastu huvi. Ashley ja Alice, kaks A-ga tüdrukut, olid sõbrad. Mõlemad olid arukad, olid lugenud raamatuid, isegi mõningaid luuletajaid, ja võistlesid tunnis mu tähelepanu pärast. Ent Ashley oli tasakaalukas, mis Alice’ile omane polnud. Alice oli sissepoole pööratud. Paar korda nokkis ta tunnis luuletuse kallal töötades hajameelselt nina. Ta kaldus romantismiaegsete ülespuhutud kujundite poole – nõmmed, metsikud pisarad ja raevutsev rind –, mis andis aimu sukeldumisest Brontë sõsaratesse, kuid kõlas pahatihti lihtsalt tobedalt, kui ta luges oma loomingut ette tundelisel toonil, mis pani tema kaaslased piinlikkusest väänlema. Kuid pretensioonikusele vaatamata kirjutas Alice grammatiliselt õigesti ja hulga elutargemalt kui ükski teine tüdruk ning tuli lagedale paari reaga, mis mulle tõeliselt meeldisid: Vaikus on hea naaber ja Vaatasin oma morni mina minema kõndimas. Ashley aga tajus tugevalt, mis teistele peale läheks. Talle meeldisid riimid, räppmuusika mõju, ja ta avaldas sõpradele oma väledusega muljet, klapitades kokku näiteks sõnad kett ja internet ning kuus ja juurdlus. Õpikojapoliitika oli sel tüdrukul täiesti käpas ning ta jagas oma kaaslastele lahketes doosides kiitust, tröösti ja taktitundelist kriitikat. Emma minetas osa oma ujedusest, lükkas juuksed kõrvale ning ilmutas huumorimeelt: „Vikerkaart ära küll luuletusse pane. Ära riimi mind sõnaga sind, aga kõlbavad nii hind kui rind.” Paari tunni järel oli Peyton niivõrd lõõgastunud, et sättis oma pikkade jalgade mahutamiseks paika lisatooli. Peytoni keha oli teiste tüdrukute kehadest maha jäänud nagu Alice’ilgi. Murdeea hormoonipalang ei ilmutanud tema isiku külastamisest märkigi, ja ehkki olen kindel, et see pani teda muretsema, mõtlesin tahes-tahtmata, et selles valdkonnas on mahajäämusel omad eelised. Vähemasti lugesin seda välja muruplekkidest tema lühikestel pükstel ning tõsiasjast, et tema luuletustesse pugesid alailma sisse hobused, mitte poisid. Jessie nägi juba väikese naise moodi välja, aga tajusin, et temas käib sisemine võitlus. Küps keha pidi olema kiiresti tulnud. Seda rõõmsalt tervitav leer lõi end lille ja eritas muskuselõhna, sellal kui teine leer kandis avaraid T-särke, varjamaks külluslikke rindu, mis paistsid nädal nädalalt aina suuremaks kasvavat. Kui Jessie siseelus ka midagi muud aset leidis, jäi see klišeede taha varjatuks. Selliste fraaside nagu „Sa lihtsalt pead endasse uskuma” ja „Ära lase millelgi oma tuju rikkuda” krigisev lollus ilmus lakkamatult uuesti välja ning mõistsin peagi, et need polnud mitte lihtsalt laisad väljendid, vaid dogma dikteeringud. Ning Jessie poleks vastu hakkamata lasknud neid endal käest kiskuda. Tema esimeste jõupingutuste järel olin leebelt välja pakkunud, et ta võiks oma sõnastust uuesti kaaluda, ning näinud, kuidas ta ilme sulgus. „Aga see on ju tõsi,” lausus ta monotoonsel häälel. Andsin alla. Mis tähtsust sel on, küsisin endalt. Ilmselt on tal neid lööklauseid oma sõja lõpetamiseks vaja. Nikki ja Joan jäid omaette tiimiks, ehkki hakkasin mõistma, et Nikki on neist kahest see domineerivam. Ühel päeval saabusid mõlemad kriitja näo, paksu silmalaineri ja musta huulepulgaga, eksperiment, mida otsustasin mitte märkama teha. Ent halloween’ilik väljanägemine ei avaldanud nende olemusele mõju, mõlemad jäid sädistajateks. Nende närvlikule vastastikusele itsitamisele suutis konkurentsi pakkuda vaid ülevoolav rõõm peeruluuletuste üle, mis oli enamjaolt nakkav, ning nad reageerisid soojalt mu lühiloengule ekskremendiviidetest kirjanduses. Rabelais. Swift. Beckett.
Ma ei kannatanud luulu all, et tean, mis nende seitsme elus parajasti toimub. Pärast tundi ilmusid äkitselt nende kätte telefonid ning ma vaatasin, kuidas tüdrukute pöidlad klõpsisid kibekiirelt tekstisõnumeid, millest pooled tundusid olevat suunatud ruumi teises otsas olevatele sõpradele. Pärast teisipäevast tundi leidsin eest Ashley e-maili.
Kallis proua Fredricksen!
Tahtsin teile öelda kui lahe see kursus on. Mu ema ütles et see hakkab mulle meeldima aga ma ei uskunud teda. Tal oli õigus. Te olete teistest õpetajatest erinev, nagu sõber. Ei, nagu INGEL. Ma saan palju targemaks. Ma vist pidin seda lihtsalt ütlema. Ja teil on veel ilusad juuksed kah.
Teie väga truu õpilane Ashley
Ning siis teine sõnum minu jaoks tundmatult aadressilt.
Ma tean sinust kõike. Sa oled segane, hull, napakas.
Härra Eikeegi
Tundsin, nagu oleks mulle vastu vahtimist antud. Mulle meenus Vaimse Tervise Üleriigilise Liidu silt haiglaosakonna väikese raamatukogu seinal: VÕITLUS VAIMUHAIGUSE STIGMA VASTU. Stigmatos, terava instrumendiga märgitud, haava märk. Millalgi palju hiljem, võib-olla viieteistkümnendal sajandil, omandas see ka häbimärgi tähenduse. Kristuse haavad ning pühakud ja hüsteerikud, kelle kätest-jalgadest verd tilkus. Stigmad. Murdsin pead, kes küll peaks tahtma mind anonüümselt kimbutada – ja mis eesmärgil? Neid inimesi, kes teadsid, et mind oli haiglasse viidud, oli ilmselt küllaga, aga ma ei suutnud välja mõelda, kes võiks tahta mulle sellist kirjakest saata. Katsusin meelde tuletada, kas olin mõnele teisele patsiendile oma meiliaadressi andnud, näiteks Lauriele, kurvale-kurvale Lauriele, kes oli, päevik vastu rindu surutud, tuhvlite lohinal ringi uidanud ja vaikseid oigeid kuuldavale toonud. See oli võimalik, kuid ebatõenäoline.
Kui ma tol ööl voodis lamasin, häirituna tavalistest tormidest – Stefani kiri: On liiga raske; Paus, kes laboris mu kätt surub ja naeratab; mälestus Borisest voodis ja tema keha uneraskusest, siis tema leinalooris nägu, kui ta oma otsusega lagedale tuleb, ja Daisy, pisarad voolamas, tema võdisevate hingetõmmete ja ninaluristuste kõla; ta nuuksub selle pärast, et ta isa jättis ema maha, ja ma mõtlen omaenda mõistatusliku isa kirele kellegi teise vastu –, tuli sõna hull tagasi ning ma lükkasin