Elutöö. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
mõõtmatult rohkem ruumi mängimiseks – lagedale õuealale liitus elumaja taga tihe noor männik väikeste liivapaljandikega, kuhu sai rajada mängumajasid ja – aedu. Kogu krunti ümbritses kindel plankaed ja vanematel polnud karta, et lapsed omapead kuskile hulkuma pääseksid.
Sõda veeres üle Tallinna kiiresti ning laskmised ja tulekahjud, mis see pealinnas kaasa tõi, läksid Nõmmest puutumatult mööda. Toomas Tauber käis endist viisi trükikojas tööl, kuigi elektrirongid olid Venemaale viidud ja seetõttu tuli nüüd rongi palju pikemalt oodata. Aga siis, kui väike Rita oli juba paar kuud koolis käinud ja selle elumuutusega harjunud, otsustas ka Valve tööle minna.
“Toiduainetekauplusse, siiasamasse tänavanurgale! Lühike maa käia, aga mis peaasi – ikkagi sõjaaeg, saab toiduainetele lähemale,” põhjendas ta oma valikut ja ka Toomal polnud selle vastu midagi. Tema elas täiesti omaette elu, milles kõik jaotus kindlatesse lahtritesse. Kõige suurem ja tähtsam lahter oli töö trükikojas “Meie Maa”, see oli peaasi. Siis tulid harrastused – raamatud, kalapüük, malemäng, kui vend Peeter külla juhtus tulema, ja bridzh, kui õnnestus neli mängukätt kokku saada. Nende järel tulid koduga vältimatult seotud asjad, peamiselt küttepuude hankimine ja talviti ahju kütmine. Alles siis mahtus mehe mõtteringi pere elukorralduses kaasarääkimine – selle oli Valve nagunii enda peale võtnud ja Tooma ülesandeks jäi enamasti vaid naise otsuste heakskiitmine. Valve oli otsustanud, et Rita peab õppima klaverimängu, ja majja osteti klaver; Valve oli otsustanud, et mööbel tubades tuleb ümber paigutada, ja mehe ülesandeks jäi vaid diivani teisest otsast kinni võtmine. Nüüd oli Valve otsustanud tööle minna ja mees ei osanud selle peale muud kui õlgu kehitada, ise küll sisimas mööndes, et see otsus võib olla praktiline ja vajalik.
Nii hakkaski Valve Tauber töötama poes müüjana, ja nii imelik, kui see ka ei tundu, olid tollal müüja kõige tähtsamaks töövahendiks käärid. Sest kääridega tulid toidutšekkidest eraldada need kupongid, mis mingi kauba ostmist võimaldasid. Paraku jäi kaupa poes järjest vähemaks ja piimaosakonnas töötava Valve peamiseks ülesandeks sai mõõdukulbiga piima ammutamine ostja nõusse ning toidutšekkidelt vastavate kupongide lõikumine. Ning juba esimestest tööpäevadest sai talle selgeks – vanasõna, mis ütleb, et jagajale jäävad näpud, ei pruugi alati tõele vastata. Suurtest nõudest piima ammutamisel ja selle mõõtmisel tekkis peaaegu alati ülejääk, mille tõttu oli võimalik õhtul kodu poole astuda isikliku kolmeliitrise piimanõuga, mis oli kallist vedelikku ääreni täis. Kuna iga müüja vastutas oma osakonna kaubavarude eest, oli teinekord võimalik piima ka vahetada mõne muu kauba, näiteks manna vastu, mida toidutšekkide alusel vägagi napilt jagati, mannapuder oli aga toit, mida Rita hea meelega sõi. Tollal kauplustes töötavate müüjate õnneks olid kaubad pakkimata ning kõiki neid tuli müümisel kaaluda ja mõõta – kaalumise ja mõõtmise täpsus aga oleneb paljugi inimesest, kes sellega tegeleb. Ning kui kaalujal või mõõtjal on enda huvid mängus, on teada, kelle poole mõõduviga kaldub.
Toidu poolest kasinatel sõjapäevadel sai Toomas Tauberi kalapüügiharrastus sootuks uue kaalu. Varem oli mehe poolt koju toodavate, sageli vaid väikesemõõduliste kaladega mässamine Valve meelest vaid tüütu lisatöö, aga üldise toidupuuduse taustal said need kalakesed söögilaual hoopis märgatavama osa. Jäi üle ainult kahetseda, et nädalas on vaid üks pühapäev, mil Toomal oli võimalik oma lahutamatule kalaretkele minna.
Sõjaaeg pani inimesed paljuski teisiti mõtlema ja tegutsema. Linna äärerajoonidesse, seni veel asustamata aladele, anti linnaelanikele peenramaad, mida nood siis õhtuti ja pühapäeviti usinasti üles harima asusid, et toidulauale lisa saada. Ka Valve Tauber käis linnavalitsuses, pani end järjekorda ja talle eraldati Tondi lähedal tühermaal paarisajaruutmeetrine maatükk, mida ta sedamaid üles kaevama asus. Maa oli korralik, muld must ja savikas, ainult võimatuseni orasrohtu täis kasvanud. Alguses oli Valve lootnud, et Toomas talle uudismaa harimisel appi tuleb, aga kui mees tema ettepanekule sõnagi ei vastanud ja pühapäevahommikul jällegi oma lahutamatu õngeritvade pundi jalgrattaraamile köitis ning minekule asutas, teadis Valve, et peenramaa jääb tema eralõbuks. Ta võttis Rita käekõrvale ja koos kõndisid nad läbi Nõmme tänavate, läbi Rahumäe surnuaia ja sealt mööda munakividega sillutatud teekest Tondile, kus vana mõisaallee ääres paikneski nende peenramaa. Valve lõi labida mulda ja kamandas Rita umbrohujuuri välja korjama. Töö arenes visalt, aga tagajärg oli ilus, ühtlaselt sõmer ja must mullapind, mis lausa ahvatles peenraid tegema.
Sellest põllumaast saigi üks nendest allikatest, mis Tauberite perele nii sõjapäevadel kui sõjajärgsetel aastatel elatislisa andsid. Sealt sai kogu aastaks porgandid, kaalikad ja kapsad, sai ka värskeid kartuleid, mis suve lõpul head võtta olid. Oli peenra jagu maasikaidki, istutatud peamiselt Rita jaoks, kuid sellel peenral hakkas käima ka kutsumata kostilisi – peenrad asusid otse tee ääres ja punased marjad ahvatlesid möödakäijaid.
Sõda sai mööda, aga Tauberite pere elus see palju ei muutnud. Toomas käis endiselt tööl trükikojas, mis oli vahetanud küll nime, kuid sisuliselt siiski samaks jäänud. Tõsi küll, nüüd trükiti “Punatähe” trükikojas rohkesti poliitilist kirjandust – Kommunistliku Partei ajalugu, suurte riigijuhtide teoseid ja muud taolist, kuid ka need raamatud tahtsid kaunilt köita ning Toomas Tauber rakendas kõiki oma teadmisi ja oskusi, et seda teoks teha. Valve elu oli veelgi vähem muutunud – tema mõõtis endiselt oma nurgapoes piima ostjate mannergutesse ja lõikas toidutšekkide kuponge. Rita oli lõpetanud viienda klassi, oli tublisti sirgunud ja oskas noodi järgi klaveril üht-teist mängida. Beethoveni “Elisele” tuli teinekord päris veatult välja ja Valve Tauber oli tütrega rahul. Aga mida aasta edasi, seda enam hakkas teda vaevama küsimus – kas see ongi kõik? Kas see ongi elu, mis on ainukordne ja väärib elamist, nii et hiljem ei tuleks tunnet, et midagi on tegemata jäetud?
Nõukogude kord tugevdas haaret – natsionaliseeriti kõik elumajad, kus lisaks peremehe elamisele ka üürikortereid leidus. Üürnikele tähendas see küll esialgu ainult seda, et üüri tuli hakata maksma majavalitsusse ja mõni väiksem viga maja juures, mille kõrvaldamiseks varem piisas vaid majaperemehele mainimisest, jäi nüüd pikaks ajaks või koguni kõrvaldamata. Heal juhul jäeti endised majaomanikud pärast seda rahule ja lubati neil senises korteris edasi elada, kuid oli ka neid, kes sundkorras oma eluruumidest välja tõsteti ja kusagile mujale väiksemasse korterisse pidid kolima. Niisugune saatus sai osaks ka sellele majavaldusele, kus elasid Tauberid – lahke ja toimekas peremees pidi loobuma nii oma majadest kui ka korterist ja sellesse asus Venemaalt saabunud perekond Rumjantsev. Räägiti, et perekonnapea kui suur spetsialist oli toodud siia mingisugust tähtsat tehast ehitama, ja see võis ka tõsi olla, sest õige pea tekkis tulnukate peresse auto. Tegemist oli küll päevinäinud Saksa trofeemasinaga, kuid see liikus ja igal hommikul põristas Vassili Ivanovitš sellega tööle, jättes värava enda järel pärani lahti. Algul hakkas selline lohakus teisi majaelanikke häirima ja nad püüdsid käia väravat sulgemas, kuid pärast seda, kui Rumjantsevitele küttepuid toodi ja soldatimundris autojuht suurt veoautot hoovi tagurdades ühe väravaposti maha ajas, polnud värava sulgemine enam võimalik ja probleem oli hoobilt lahendatud. Valve Tauber käis asja küll majavalitsuses kurtmas, kuid sealne insener kirjutas tema jutu vaid üles ja lubas arvesse võtta. Mõni aeg hiljem aga kadusid raudtorudest kokku keevitatud ja kenasti punaseks värvitud hooviväravad sootuks – küllap oli neid kuskile mujale rohkem vaja ja see, et nüüd mõni hulkuv koer tühjast väravaaugust sisse eksis, polnud tegelikult ju mingi globaalne probleem.
Ritast ja Marest olid saanud lahutamatud sõbrannad ja senikaua, kui neil oli ühine koolitee, üritasid nad seda igal võimalusel koos kõndida. Aga kui Marel sai läbi seitsmes klass, mis Rital alles ees seisis, tähendas see paratamatult ka omavaheliste suhete muutumist.
“Mina lähen Tallinna kooli, õpetajate seminari. Hakkan samuti õpetajaks, nii nagu minu ema!” teatas ta Ritale.
“Eks mina pean ühe aasta veel siin käima, siis näeb…” ei osanud Rita sedamaid seisukohta võtta.
“Nojah, eks sina hakkad siis samamoodi poes piima mõõtma nagu sinu emagi,” üritas Mare vaimukas olla, aga tema vaimukustesse tikkus alati sisse mingi oga või okas, mis teist torkas. Nad olid oma arust küll head sõbrannad, kuid tihti hakkas kaasa