Zadig ehk Saatus. Voltaire
Читать онлайн книгу.
ja lõbud. Hommikuti oli ta raamatukogu kõigile teadusmeestele avatud, õhtuti oli ta laud hea seltskonna päralt; aga ta tõdes peagi, kui ohtlikud on teadusmehed. Tõusis suur vaidlus ühe Zarathustra käsu üle, mis keelas grüpside25 söömise.
„Kuidas saab grüpsi söömist keelata, kui seda looma olemaski ei ole?“ ütlesid ühed.
„Ta peab olemas olema,“ ütlesid teised, „sest Zarathustra ei taha, et teda süüakse.“
Zadig tahtis neid lepitada ja ütles: „Kui grüpsid on olemas, ei maksa neid süüa; kui neid ei ole olemas, saame me neid veel vähem süüa, ja sellega oleme kõik Zarathustra meele järele.“
Üks teadusmees, kes oli kirjutanud kolmteist köidet grüpsi omaduste kohta ja oli pealegi kuulus teurg26, ruttas Zadigi süüdistama peamaag Yebori27 ees, kes oli kõige lollim kaldealane ja järelikult ka kõige suurem fanaatik. See mees oleks lasknud Zadigi päikese ülimaks ülistuseks teibasse ajada ja oleks seejärel seda rahulolevamal toonil valjusti Zarathustra palveraamatut lugenud. Zadigi sõber Cador – üks sõber on rohkem väärt kui sada preestrit – läks vana Yebori juurde ja ütles talle:
„Elagu päike ja grüpsid! Hoiduge Zadigi karistamast; ta on pühak; tal on oma linnuõues grüpsid ja ta ei söö neid. Tema süüdistaja aga on ketser, kes julgeb väita, et küülikutel on harali varbad ja et nad ei ole roojased.“
„Ohoo!“ ütles Yebor kiilaspead vangutades. „Zadig tuleb teibasse ajada, sest ta julges halvasti mõelda grüpsidest, ja teine sellepärast, et ta rääkis halvasti küülikutest.“
Cador summutas asja ühe kojanäitsiku abiga, kellele ta oli lapse teinud ja kellel oli maagide kolleegiumis suur mõju. Kedagi ei aetud teibasse; paljud doktorid tõstsid selle peale nurinat ja nägid selles Babüloni allakäigu märki. Zadig hüüatas:
„Millest sõltub õnn! Kõik kiusavad mind siin ilmas taga, isegi olevused, keda üldse olemas ei ole.“
Ta vandus teadusmehi maa põhja ja tahtis end edaspidi ainult heale seltskonnale pühendada.
Zadig kutsus enda poole Babüloni parima kasvatusega mehed ja võluvaimad daamid; ta korraldas peenelt valmistatud õhtusööke, millele sageli eelnesid kontserdid ja mida hingestas meeldiv vestlus – Zadig oli osanud põlustada tahtmise paista vaimukana, mis on kõige kindlam viis seda mitte olla ja mis võib ka kõige säravama seltskonna rikkuda. Oma sõpru ega roogasid ei valinud ta edevusest; kõiges eelistas ta olla ja mitte näida ning saavutas sellega tõelise lugupidamise, millele ta üldse ei pretendeerinud.
Tema maja vastas elas Arimaze, inimene, kelle nurjatu hing peegeldus tema tahumatust näost. Ta oli sapihaigusest piinatud ja kõrkusest puhevil; kõige krooniks oli ta veel tüütu teravmeelitseja. Kuna tal ei olnud kunagi õnnestunud seltskonnas edu saavutada, maksis ta kätte laimamisega. Ehkki ta oli väga rikas, ei suutnud ta enda ümber lipitsejaid koguda. Tõldade mürin, mis õhtuti Zadigi juurest kostus, häiris teda; Zadigi ülistamise kumu vihastas teda veelgi enam. Ta läks aeg-ajalt Zadigi poole ja istus lauda, ilma et teda oleks palutud; ta rikkus kogu seltskonna rõõmu otsekui harpüiad28, kelle kohta väidetakse, et liha nende puudutusest mädanema läheb. Ühel päeval tekkis Arimaze’il tahtmine korraldada pidu daami auks, kes selle asemel et tema poole tulla, läks Zadigi juurde õhtust sööma. Ühel teisel päeval ajasid Arimaze ja Zadig palees juttu, kui üks minister nende juurde astus ja Zadigi õhtus- tama kutsus, Arimaze’i aga ei kutsunud. Kõige lepitamatuma viha allikal ei ole tihtipeale mõjuvat põhjust. See mees, keda Babülonis Kadedaks kutsuti, tahtis hukutada Zadigi, sest teda nimetati Õnnelikuks. Võimalus halba teha esineb sada korda päeva jooksul, ja head teha üks kord aastas, ütleb Zarathustra.
Kade läks Zadigi poole, kes jalutas aias kahe sõbra ja daamiga, kellele Zadig ütles hulganisti armastusväärseid meelitusi, ilma muu kavatsuseta, kui neid öelda. Vestlus keerles sõja ümber, mille kuningas oli õnnelikult lõpetanud oma vasalli, Hürkaania valitseja vastu. Zadig, kes oli selles lühiajalises sõjas vaprust üles näidanud, ülistas hoolega kuningat ja veelgi rohkem daami. Ta võttis taskust märkmikulehe ja kirjutas sellele siinsamas tehtud neli värsirida ning andis need lugeda kaunile daamile. Sõbrad palusid, et ta värsse ka neile näitaks; tagasihoidlikkusest või õigemini loomupärasest enesearmastusest Zadig ei teinud seda. Ta teadis, et juhuluuletus on hea vaid sellele, kelle auks ta on tehtud; ta rebis kirjutatud lehekese pooleks ja viskas mõlemad pooled roosipõõsasse, kust neid tagajärjetult otsiti. Vihma hakkas tibutama; kõik läksid majja tagasi. Kade jäi aeda ja otsis nii kaua, kuni leidis lehekese ühe poole üles. Leht oli niiviisi pooleks läinud, et igal poolikul real oli omaette tähendus ja see moodustas isegi värsi, kuigi oli märksa lühema pikkusega, aga veelgi kummalisema juhuse tõttu oli neil lühikestel värssidel tähendus, mis sisaldas kohutavat laimu kuninga vastu. Sealt võis lugeda:
Täis roimi ilgeid, pahu
Monarhi vürstlik nimbus
Kesk avalikku rahu
Vaid temaga me kimbus.
Kade oli esimest korda elus õnnelik. Sellega, mis tal nüüd käes oli, võis ta hukutada tubli ja armastusväärse mehe. Täis õelat rõõmu, toimetas ta Zadigi kirjutatud satiiri kuninga kätte; Zadig pandi vangi – tema, ta kaks sõpra ja daam. Kohtuprotsess oli peagi peetud, ilma et teda oleks suvatsetud ära kuulata. Kui Zadig tuli kohtuotsust vastu võtma, oli Kade tema teel ja ütles valju häälega, et tema värsid pole midagi väärt. Zadig ei pidanud ennast heaks luuletajaks, aga ta oli ahastuses, et teda mõisteti süüdi majesteedi solvamises ja et ta pidi nägema, kuidas hoiti vangis kaunist daami ja kahte sõpra kuriteo eest, mida ta ei olnud korda saatnud. Zadigil ei lubatud rääkida, sest märkmikuleht rääkis tema eest. Selline oli Babüloni seadus. Nii viidi ta hukkamisele läbi uudishimuliku rahvasumma, kelle hulgas ükski ei söandanud talle kaasa tunda ja kes kõik ruttasid uurima tema nägu, et näha, kas ta sureb vapralt. Üksnes ta sugulased olid kurvad, sest nad ei pärinud midagi. Kolm neljandikku tema varandusest konfiskeeriti kuninga heaks ja ülejäänud Kadeda kasuks.
Sellal kui Zadig surma vastu valmistus, lendas kuninga papagoi rõdult minema ja istus Zadigi aias roosipõõsale. Tuulehoog oli kõrval kasvava puu otsast ühe virsiku sinna kandnud; see oli kukkunud märkmikulehele ja selle külge kleepunud. Lind haaras virsiku ja märkmikulehe ja viis need monarhi põlvedele. Valitseja luges huviga sõnu, mis paistsid olevat ilma tähenduseta ja näisid olevat mingid värsilõpud. Ta armastas luulet, ja valitsejast, kes armastab värsse, võib alati head loota; juhtum papagoiga pani kuninga mõtlema. Kuningannale meenusid sõnad, mis olid kirjutatud Zadigi märkmikulehele, ja ta laskis selle kohale tuua.
Kaks paberitükki pandi kõrvu ja nad sobisid täpselt kokku; nüüd võis lugeda värsse sellisena, nagu Zadig nad teinud oli.
Täis roimi ilgeid, pahu, õel kui auku kaevab,
Monarhi vürstlik nimbus hoiab kurjad vaos.
Kesk avalikku rahu ainult arm meid vaevab.
Vaid temaga me kimbus, temast tekib kaos.
Kuningas käskis Zadigi kohe enda ette tuua ja tema kaks sõpra ja kauni daami vangist lahti lasta. Zadig heitis kuninga ja kuninganna jalge ette silmili maha; väga alandlikult palus ta neilt vabandust, et oli halbu värsse teinud; tema kõne oli nii meeldivalt vaimukas ja arukas, et kuningas ja kuninganna tahtsid teda veelgi näha. Zadig tuli taas ja meeldis üha enam. Talle anti kogu Kadeda varandus, kes oli teda ülekohtuselt süüdistanud; aga Zadig andis kõik tagasi ja Kadeda hinge liigutas vaid mõnu, et ta polnud oma varandusest ilma jäänud. Päev-päevalt hakkas kuningas Zadigi rohkem hindama. Ta kutsus teda kõikidest oma lõbustustest osa võtma ja küsis tema käest nõu kõigis oma asjaajamistes. Kuninganna vaatas teda nüüdsest peale heatahtlikul pilgul, mis võis saada ohtlikuks kuningannale endale, tema üllale abikaasale, Zadigile ja kuningriigile. Zadig hakkas uskuma, et õnnelik olla ei olegi raske.
SUUREMEELSED
Jõudis kätte
grüps – antiikaja mütoloogias loom tiivulise lõvi keha ja kotka peaga, kel olid hobuse kõrvad ja laka asemel kalauimedest hari
kel on võime jumalaid ja deemoneid mõjustada inimese huvides.
Boyer’ anagramm; piiskop Jean-François Boyer oli Voltaire’i äge vastane ja tema akadeemiasse valimise vastu.
harpüiad (röövimishimulised) – kreeka mütoloogias tuulevaimud, pooleldi naistena, pooleldi röövlindudena kujutatud õudsed inimesi haaravad olendid, kes roojastasid kõike, mida puudutasid.