Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
oskas viinaga ümber käia.
Jevgeni Lavrentjevitš Morozovile hakkas Tammede peres meeldima. Senised kordoniülemad olid ettekirjutuse järgi talitanud ja püüdnud kohalikega seltsimist vältida, Morozov niisugustest piirangutest ei hoolinud ja temal näis olevat üldse rohkem aega kui eelkäijatel. Siberlasest jahimehena oli ta harjunud palju jalgsi kõndima; üsna tihti nimetas ta valveohvitserile, et läheb piirkonda üle vaatama, ning jalutas kilomeetrite viisi piki patrulli poolt rannale tallatud jalgrada. Kahemehelised patrullid käisid iga nelja tunni tagant kogu ranna läbi ja uurisid hoolikalt rehitsetud liivariba, et kas pole näha jälgi, mis viitaksid sissetungile. Kui palju Morozov nendel käikudel liivariba või muid märke jälgis ja kui palju lihtsalt looduses viibimist nautis, seda teadis ainult tema ise. Ülemana oli tal õigus oma tegemisi ise määrata, aga igaks juhuks seisatas ta vahetevahel teeraja kõrval kulgeva sideliiniposti juures, võttis taskust telefonitoru, torkas pistiku postile monteeritud pesasse ning kontrollis, kas teda pole keegi taga otsinud.
Nendel käikudel hakkas aina tihedamini juhtuma, et Morozov nagu kogemata Tammede maja juurde sattus ja sisse põikas. Esimest korda sündis see väikese kõhkluse järel, oli ju tööaeg ja Mihkel, keda major venepäraselt Mihhailiks nimetas, veskis tööl.
„Zdravstvuite, Olga Martovna…”
„Oi, teie olete, tere… Mihkel pole veel tulnud, ega tema enne kella viit…” Naine sattus segadusse. Ülem oleks ju pidanud nende elurütmi teadma.
„Ma tean, tean… Juhtusin mööda minema, janu tuli peale! Äkki saaks stakantšik vodõ, klaasikese vett?” Morozov seisatas ukseavas ja naeratas. Veskimehel oli tõesti kena naine, just niisugune, nagu naine olema peab – parajalt perenaiselik, parajalt emalik-hoolitsev, parajalt ilus ja vormikas.
„Istuge siis… Vett? Aga äkki õunamahla? Meil on keldris veel eelmisest suvest…” Olga vaatas küsivalt mehele ja Jevgeni Lavrentjevitšile tundus, et naine tõmbus tema poole vaadates näost roosakaks.
„Hea meelega istun! Jalad ongi väsinud, ma tegin oma seitsmekilomeetrise ringi… Peab ju olema kursis, mis piirkonnas toimub!”
„Kas vett või mahla?” kordas perenaine.
„Vesi on hea küll…” Morozov oleks peaaegu välja öelnud, et tal polegi janu. Et ta tahtis lihtsalt veskimehe naist kohata ja mõne sõna juttu puhuda. Mitte sugugi tagamõttega, oh ei, lihtsalt niisama, nagu tuttava, pealegi sümpaatse inimesega.
Olga valas veeklaasi täis ja ulatas majorile, kes oli köögis laua taga istet võtnud. Mees jõi pikkamisi, üle klaasi naist jälgides, ja Olga Tammel hakkas korraga tema pilgust ebamugav. Naisel tekkis tunne, et ta tahaks selle pilgu eest põgeneda, lausa olematusse kaduda… Miks küll pidi see mees tulema siis, kui Mihklit kodus ei olnud?
„Aitäh! Hea vesi on teil.” Morozov pani klaasi lauale. Ta oleks tahtnud hoopis midagi muud öelda, midagi südamlikku ja ilmselt keelatut… Midagi sellist, mis võiks olla esimeseks astmeks sellel trepil, mis võib taevasse viia, aga ka põrgusse suunata.
Ta on sinu sõbra naine… manitses sisehääl, millega mees oleks sedamaid tahtnud vaidlusse asuda.
Sõbra…? Jahikaaslase, vähemalt esialgu võiks Mihhaili vaid niiviisi nimetada. Sõpruseks on ju palju rohkem vaja, puud soola koos ära süüa…
Ta on teise mehe naine, sa ei tohi teda niimoodi vaadata!
Teise mehe, jah… Aga ta ei ole õnnelik, tal on kurvad silmad. Ma tahaksin, et need ei oleks kurvad. Tahaksin talle öelda, et ta on rohkemat väärt! Aga jaa-jaa-jaa, ma tean, ma ei tohi, tean!
Olgat valdas kimbatustunne. Kordoniülem oli oma veeklaasi tühjaks joonud, aga istus endiselt laua taga ja tundus olevat mõttesse vajunud.
„Kas… veel vett?”
„Ei-ei, küllalt, aitab…” Morozov raputas pead, aga ei kiirustanud edasi minema. Oli hoopis imelikult vaikseks muutunud.
„Kas teil on… mingi mure?”
„Mure? Miks te seda arvate?” Mees vaatas küsijat veidi ebalevalt.
„Olete nii… imelik!”
„Elu on üldse imelik! Ma olin ka justkui perekonnainimene, oli maja, oli kodu, nüüd pole enam midagi! Nüüd ma olen – kodutu.” Major tõusis nagu peljates, et sedasi istudes võib ta liiga palju öelda. Libistas siis pilgu üle naise, soovis lühidalt kõike head ja läks. Ning Olga jäi talle pikalt järele vaatama, nagu oleks midagi enneolematut kohanud ja tahaks seda endale pikaks ajaks mällu jätta.
7
Kolhoos „Tõusev Koit” kiratses mis ta kiratses, aga kuskilt polnud kuulda, et keegi kolhoosnikest oleks nälga surnud. Oma põllulapike ja lehmakönt aitasid hinge sees pidada, kolhoosist normipäeva kohta saadavad kaks kilo vilja ja kuuskümmend kopikat sularaha olid elu seespidamiseks rohkem sümboolse väärtusega. Rahapalga oli kolhoosi juhatus määranud leiva hinna järgi – kandiline vormileivapäts maksis poes rubla kakskümmend, seega pidi tööinimesele poolest leivast päevas jätkuma. Kui peres oli leivasööjaid rohkem kui leivateenijaid, olenes nende ninaesine vaid lisateenistusest, kas siis piimarahast või mõnes peres, kus rohkem kanu peeti, ka kanamunade müügist. Nii piima kui ka kanamune ostsid piirivalveohvitseride naised heal meelel ning võimalus oma saadusi kohapeal müüa oli omamoodi õnnistus; kaupa pakkuvaid piimanõu või munakorviga endisi talumemmesid oli kordoni ohvitserimajade juures üsna tihti liikumas näha.
Härmale sobitatud piimafarmi töölistel oli elu sellevõrra lahedam, et nemad ei pidanud endale lehma muretsema. Vähemalt mitte senikaua, kuni igale kolhoosilehmale pole piimamõõturit külge monteeritud, oli Valdur öelnud. Muude toiduainete poolest olid Helgi ja Valdur teistega üsna võrdses seisus, pidasid siga ja kuut kana, kes koos pererahvaga Härma aiamaal siblisid. Aiamaal tegutsemine aga oli üks tegevusi, mis mehe poolt Variharaka pereks ristitud kolmikliidus alailma pahandusi tekitas, sest mees pidas nii kolhoosi- kui ka kodutöödes kinni oma põhimõttest – liigutada end vaid tõeliselt hädalise vajaduse puhul. Seda paremini oli Valdur hakanud Peetriga läbi saama, sest mehemõõtu sirgunud poiss sai tema eest nii ühel kui teisel rindel mõndagi ära teha. Isegi Helgi pani imeks, et enamasti omapead kasvanud poisist loodrit ei tulnud; ilmselt mängisid siin oma osa need aastad, mil Peeter oli Härma vanade poole hoidnud ja nende antud ülesandeid rõõmuga täitnud. Aga võib-olla oli oma osa ka pärilikkusel – ega asjata öelda, et eri rahvustest vanemate järeltulijad võivad olla eriti töökad ja andekad. Niiviisi vähemalt lootis Helgi, kes ainsana teadis Peetri päritolu: just töökus pidi olema see, mis inimese saatuse määrab. Andekusele ei osanud naine sedavõrd rõhku panna ega selle võimalikke ilminguid poja juures otsida, sest tema pidas end lihtsaks inimeseks, kellele on suured ja kõrged eesmärgid võõrad. Siiski, kui levis kuuldus, et Tamme Oskar on linna kooli läinud, oli Helgi peas vilksatanud mõte, et võib-olla peaks ka Peeter linnas mõne ameti õppima, et kolhoosist minema saada. Lõpuks otsustas ta siiski, et see oleks temale kui poisi ainukesele ülalpidajale liiga keeruline ja vaevarikas. Vaevalt hingitsev kolhoosielu oli liiga keerukas, et endale veel lisamuresid kaela võtta; abiks tuli asjaolu, et Peeter huvitus igasugustest masinatest ja oli juba seitsmendas klassis käies öelnud, et temast saab traktorist. Lubas masina-traktorijaama tööle minna ja mööda põlde ringi kütta nii et sinine suits taga… Helgi haaraski sellest kinni ja lohutas end, et siis oleks poisil kindel amet eluajaks käes.
Nõnda juhtuski, et passiealiseks saades pandi Peeter Variku nimi traktoristide kursusele kirja. Valdur sellesse küll poolehoiuga ei suhtunud ja põhjus oli teada: kui poiss traktoristiks saab ja hoopiski minema läheb, hakkab tema kodutöödes paratamatult rohkem vatti saama. Helgi ja Peeter olid aga ühel nõul ja kolmas, mitteametlik pereliige pidi alla andma.
Siis tuli kolhoosi „Tõusev Koit” unisesse ja perspektiivita vaikellu muutus: esimees Roomet Põiklik kutsuti koos ametivendadega rajooni põllumajandusvalitsusse, kus neile kõrgel parteilisel tasemel selgeks tehti, et väikesed kolhoosid peavad suuremateks ühinema. Kuskil kantseleilaual sündinud projektis olidki need juba gruppidesse jagatud, ühinemiseks oli vaja vaid formaalset üldkoosoleku otsust. „Tõusev Koit” oli endale