e-armastus. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
lepitust otsima.
„Ma saan ju aru, et sul on siin praegu lihtsalt igav… Aga tead, mis ma mõtlesin – ostame arvuti, selle hinnast käib me raha praegu küll üle! Ja seda riistapuud on ka edaspidi meile mõlemale vaja.” Siiamaani oli Kaarel oma vajalikud dokumenditrükkimised ja arvutiseansid kontori arvutil pidanud, Sental polnud sedagi võimalust.
„Arvuti, jah… See on küll hea mõte! Siis me hakkame elama peaaegu nagu linnas, internetist saab kõik kätte mis vaja, sealt saab isegi riideid ja mööblit tellida!” rõõmustas naine. „Ja siis ma saan oma kooliõdedega suhelda, ei saa arugi, et ma olen kuskile mahajäetud ääremaale asumisele saadetud!”
See viimane pidi olema nali, aga riivas Kaarlit jällegi üsna valusasti. Tema oli hingelt maainimeseks jäänud, aga Sentale oli ülikoolis õppides linnaelu rohkem meeldima hakanud. Mees küll suutis äsja saadud häiresignaalid esialgu enda teada jätta, aga ebakõla jäi ohumärgina meelde ja pani mõtlema, et võib-olla Senta algne vaimustus nende uuest kodust polnudki siiras. Siia kiilus sedamaid kahtlus, et võib-olla on Senta iseloom tema eest seni varju jäänud, aga selle mõtte tõrjus Kaarel armunu enesekindlusega siiski tagasi. Kaarel oli oma naisesse liiga kiindunud, et suutnuks tema olemust kriitiliselt analüüsida, veel vähem midagi ümber hindama hakata.
Senta Raus oli küll sünnipäralt maatüdruk, aga õpingutega kaasnenud teadmine, et on suutnud vaid omal jõul nii kõrgele tõusta, oli talle tubli portsjoni eneseteadvust ja väärikust lisanud. Õpingute kõrvalt giidina töötamine oli seda tunnet veelgi kasvatanud. Ometi oli Kaarel oma optimismi ja rõõmsameelsusega teda sedavõrd köitnud, et noor naine suutis harjunuks saanud linnakeskkonnast loobuda ja jällegi maale minna. Paraku oli maaelu lihtne reaalsus nii mõnedki Senta ootused ja illusioonid pea olematuks kärpinud.
„Olgu, aga see kõik on ajutine!” oli ta end korduvalt lohutanud, jättes seejuures konkreetselt mõtlemata, mis tema niisugust väidet toetas. Igaüks suhtub maailma oma nägemise järgi ja küllap Senta arvas, et Kaarel peatselt maaelust tüdineb ja hakkab linna järele igatsema.
Suvel venisid Kaarli tööpäevad määramatult pikaks – tagaselja mõisnikuks sõimatud Saarvald oli kohusetundliku agronoomi oma paremaks käeks ülendanud ja see tõi lisaks põhiametile kaasa pikki sõite, et Sinimetsa suurtalu asju mitmel pool ajada.
„Mina olen nüüd mõisavalitseja nagu Toots!” muigas mees ise ja vastupidiselt ootusele ei märganudki Senta tema ütlemises halvustust või kahetsust.
„Mis elu see on – sa oled päevad otsa rakkes! Isegi pühapäeval!”
„Eks maaelu ongi niisugune! Ega talumees saa oma loomi pühapäeviti söömata ja joomata jätta,” seletas Kaarel.
„Sina pole ju taluomanik, sina oled agronoom ja vili oskab minu arust puhkepäevadel ka omapead kasvada,” püüdis Senta vaielda, aga see jutt mehele ei meeldinud.
„Ega see ametinimetus midagi tähenda, tegelikult on vana Saarvald mulle päris suured õigused andnud! Ja lubas aasta lõpul prisket preemiat maksta, siis saame isegi auto osta!”
See suvi näis Sentale enneolematult pikk. Kaarel oli varavalgest hilisõhtuni ära ning naine tundis end üksiku ja mahajäetuna. Õhtulgi, kui mees pikast tööpäevast väsinuna koju jõudis, ei suutnud Senta rõõmsat nägu näidata, vaid tervitas teda etteheitega:
„Tuli ikka lõpuks meelde, et kuskil on sul kodu ja naine…”
Väsinud inimeste vahel on tülid kerged tulema ja Rauside abielupaar polnud selles sugugi erandlik. Algul püüdis mees küll halva mängu juurde head nägu teha, aga lõpuks väsis temagi.
„Mida sa minust tahad? Ma teen ju tööd, saa ükskord aru – tööd!”
Novembrikuus sünnitas Senta Raus tütre ja näis, et sellega olid noore pere omavahelised lahkhelid lahendatud. Lapse sünd tõi peresse jälle rahu, Kaarel hoolitses nii naise kui ka oma tillukese järeltulija eest lausa ennastsalgavalt. Tihti oli mees isegi öösiti esimene, kes lapse nutule reageeris, pabermähkmeid vahetas või lutipudelit soojendas, et imikule juua anda.
Kevade poole aga hakkasid Kaarli tööpäevad jälle määramatult pikaks venima. Veel abitu tüdrukutirtsu eest hoolitsemine jäi ainult Senta hooleks ja ta tundis end peaaegu nagu hüljatud üksikema, kes on sunnitud ennast täiesti ja ainult lapsele pühendama. Ta püüdis küll rahulduda ennastsalgava emarolliga, aga iga sundseis tekitab pikapeale stressi ja selleni jõudes hakkavad ka kõikvõimalikud pisiasjad ärritama. Kõigepealt kirus Senta igapäevaseid olmeprobleeme, mis üksikjuhuna poleks isegi tähelepanu väärinud, aga järjest kordudes teda aina rohkem häirima hakkasid. Lapsevankrit ei saanud alla trepikotta jätta, sest naabrite kass oskas selles mugava magamiskoha leida ja sinna hulganisti karvu poetada. Kassi vastu ei aidanud isegi vankri katmine riide või kilega, leidlik loom oskas katte kõrvale kraapida ja sooja pessa ronida. Seega pidi Senta vankri iga jalutuskäigu järel üles kolmandale korrusele tarima ja korteri kitsasse esikusse mahutama; enne seda tuli vankri porised rattad puhtaks pühkida ja sellest hoolimata trepile tekkinud jäljed kaltsuga üle käia, kuigi remontimata trepikoda vaid haruharva kasiti ning see haises vängelt kassikuse järele.
Omamoodi häda oli ka naabritega. Nii nagu tilk tõrva võib terve potitäie mett ära rikkuda, nii elutses otse seina taga kunagi sovhoosis traktoristiametit pidanud pensionär Kustas Lamm. Kainelt polnud meest ollagi, aga vähemalt paar korda nädalas tuli ta kuskilt sõprade seltsist suure lauluga ja alati hilisõhtul, kui oli juba magamisaeg. Vähe sellest, sedamaid läks seina taga lahti lärmakas tüli: seal sõimeldi, paugutati uksi ja loobiti asju, ning see võis kesta terve tunni või rohkemgi. Kaarel oli mõnikord käinud naaberkorteri uksele prõmmimas ja öörahu nõudnud, selleks korraks tülitsejad ka vaigistanud, kuid Kustas Lammi eluviisi see ei muutnud.
Seevastu tekkis Sental üsna hea läbisaamine vastaskorteris elutseva seitsmekümnese Martaga, aga see tõi jälle teistmoodi häda kaela – jutukas Marta hakkas iga jumala päev külas käima. Tuli nagu omainimene kunagi, istutas end kööki taburetile ja kukkus maast, ilmast ja kohalikest oludest vadistama. Rääkis üksipulgi ja väsimata kogu küla elanikest, nende perekondadest ja elukommetest, ning Senta oskas ainult noogutada ja järele kiita. Lootus, et see jutuvada varsti lõpeb ja naaber koju läheb, oli aga petlik, sest kui jutt tõesti otsa sai, ei mõelnudki Marta lahkuda, vaid lihtsalt istus, naeratas omaette ja vaikis. Ilmselt otsis ka tema seltskonda, tal oli kodus lihtsalt igav ja südamepõhjas ei tahtnud mutike ju halba. Kuidas sa hakkad talle ütlema, et võõra silma all ei ole kõiki kodutoimetusi sugugi mugav sooritada…? Aga isegi niisugune tõrjemeetod tuli ära õppida ja mõne aja pärast oskas Senta talle juba ebalemata öelda:
„Marta, ole kena, mine nüüd koju! Meil lapsega hakkab lõunauinaku aeg.” Ja Marta tõusiski, ikka endiselt naeratades, ja läks. Solvumata.
2
Ühes pealinna koolis algklasside õpetajana töötav Karmen Salundi oli viimasel ajal hakanud kummalist rahutust tundma. Naine püüdis tagajärjetult selle põhjust leida, ja see, et ta seda ei suutnud, tegi ta veelgi närvilisemaks. Ometi oli ta enda arvates alati olnud tasakaalukas, vanustki juba omajagu, sest neljakümne kaheksas sünnipäev koputas uksele; nüüd aga püüdis ta järjekindlalt analüüsida, milles asi. Mõtles nii ja naa ega leidnudki rahutuse põhjust – tervise üle ei saanud kaevata, keha tundis end kõigiti normaalselt, hambad ei valutanud ja isegi vererõhk oli täiesti normis. Ka koduses elus polnud midagi muutunud, seal sujus kõik nii nagu ikka – ja ometi andis mingi rahutukstegev sisetunne häiresignaali, et kõik siiski ei ole korras.
Mis see ometi on – mingi läheneva õnnetuse eelaimus? Või mingi ebamaine signaal, et tema seni kõigiti korralikku, peaaegu laitmatult kulgenud elu võib tabada mõni ootamatu muutus või koguni õnnetus …
Ka igapäevases õpetajatöös tikkusid Karmeni mõtted hajevile kiskuma, kui õpilased omapead töötasid ja hetkel juhendamist ei vajanud. Mõtted liikusid oma rada, et ikka ja jälle jõuda küsimuseni: mis mul viga on? On see mõni salalik tervisehäire? Aga kuskilt ei valuta, silmad näevad, kõrvad kuulevad, kõht käib läbi nagu alati… Lihtsalt närvid, aga millest?
Karmen