Hingevõlg. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
vist ei teagi, et ma olen seitsmendat kuud rase? Ei märkagi, et ma olen keskpaigast ümmargune nagu maakera?”
„See… see on ju abielunaise loomulik olek, mis sellest häbeneda?” oli Ronald abitult seletada püüdnud, aga asjata.
„Loll!” Sellesse ühesilbilisse sõnasse oli Marju koondanud kogu nördimuse, mida ta sel hetkel Ronaldi vastu tundis. Korter oli neil siis väike, vaid kahetoaline, varjuda sai ainult magamistuppa, aga lõpuks oli Marju ikkagi soostunud külalisega lauda istuma ja pärast sellega isegi rahul olnud.
„Täitsa tore poiss see Madis! Teda võiksid mõnikord veelgi külla kutsuda!”
Jah, huvitav, kuidas mõned asjad läbi aastakümnete meelde jäävad… Aga see mees, kes praegu siin sanatooriumitoas laua ääres istus, polnud enam sugugi tolle Madise moodi, aastad olid oma töö teinud ja tema välimust armutult töödelnud. Kunagiste tumedate juuste asemel ümbritses pead hõredavõitu hall juuksepärg, milles polnud endistest lokkidest enam palju järel. Kulmud, mis omal ajal tumeda sirge joonega tema nägu ilustasid, olid nüüd halliks pleekinud ja tumedate prilliraamide taha varjunud, ning varem hele näonahk kuidagi laiguliseks, isegi tähniliseks tõmbunud. Lisaks ilutses põsel üsna kopsakas ümar moodustis, mingi vanadusvistrik, mis sinna kuidagi ei sobinud.
3
Juba esimesel õhtul pärast Ronaldi ärasõitu hakkas Marju Sarrik esialgu tekkinud vabanemistunde kõrval tundma ka isemoodi, tasapisi aina enam nakitsevat muret. Kui tervelt kolmveerand oma elueast ollakse teisega seotud, vormib see koos elanud inimesed teineteisele sobivaks, jätab mõlemasse sedavõrd reljeefsed jäljed, et neist ka kõige parema tahtmise juures enam lahti ei saa. Aastakümnetega kujunenud harjumused suunavad inimese tegevust ka siis, kui selleks hetkel põhjust ei ole. Järgmisel hommikul kaerahelbeputru keetes oli Marju täiesti mehaaniliselt lisanud kastrulisse tavapärase portsu helbeid ja taipas alles sööma hakates, et sööjaks oli seekord vaid tema üksi. Hajameelsuse põhjus oli aga selge – tema murelikud mõtted kargasid ikka ja jälle Pärnusse Ronaldi juurde: kuidas tal seal on, kas mees taipab õigel ajal sokke vahetada või basseini minnes vannilina kaasa võtta? Kuidas Ronald üldse senitundmatus olukorras hakkama saab, kui mind kõrval ei ole? Mehed muutuvad ju vanas eas jälle lasteks, keda peab alatasa õpetama ja suunama, neile lakkamatult üht-teist vajalikku meelde tuletama, ja mis parata – jätkuvalt peab ka nende tervise järele valvama. Marju mõtteviis ei erinenud seega millegipoolest tuhandete teiste samaealiste abielunaiste omast, kes end vaieldamatult oma meestest kui mitte just otseselt targemaks, siis vähemalt hoolivamaks peavad.
Jah, sõber Madis oli küll ärasõidul lubanud Ronaldi järele valvata, aga küllap see lubadus oli rohkem mokaotsast, vaid minu rahustamiseks antud, mõtles Marju murelikult. Ja mis see Madiski suudab, ise peaaegu sama vana kui Ronald, vaid neli-viis aastat noorem. Aga ikkagi palju tublim, seda on ta eluaeg olnud! Ja mitte ainult seda…
Marju ohkas ja tundis, et siit edasi ta ei tahaks mõelda. Ronaldil on Madisega muidugi hea olla: esiteks saavad nad hästi läbi, teiseks on Madis selles sanatooriumis enne mitu korda käinud, tunneb sealset olukorda ja kombeid, aga eks tema käis seal oma kadunud Leiliga, ja siis oli muidugi naine see, kes teda õpetas, et mis, millal ja kuidas, tõmbas Marju oma mõttelõngale sõlme peale.
Marju Sarrik oli oma eluga, aga mis veelgi tähtsam – abieluga, mis talle enam-vähem rahulikku äraelamist oli võimaldanud, igati rahul. Vähemalt sedavõrd, kui üks üle seitsmekümnene naisolevus olla saab, sest keegi vist ei naudi vananemist. See on paratamatu allamäge minek ja selle taandarenguga leppida polegi nii lihtne. Kuigipalju lohutas Marjut vaid asjaolu, et nad mõlemad Ronaldiga olid oma eale vaatamata veel täiesti teovõimelised; sellinegi seis näis aga üha erandlikum olevat, sest viimasel ajal oli nende tutvusring aina kiiremini hõrenema hakanud. Kaugemad sugulased, endised töökaaslased, nii mõnedki majanaabrid – üha sagedamini tuli äsja lahkunuile lillekesi viia. Sarrikud ise olid siiani suuremate haiguste ja õnnetusteta hakkama saanud, peaasi, et olid kahekesi, ja juba see on selles vanuses õnn. Vananedes muutub abielu järjest vajalikumaks; pere on kui hoone, mis elanikke külma, aga ka võõraste sekkumise eest varjab. Õige abielu tekitab samamoodi turvalisuse kui kindlalt püsiv ja kõigiti mugav elumaja.
Marju oli oma pika abielu jooksul omandanud lisaks turvatundele ka teadmise, et abielus on kummagi osapoole rahuloluks vaja tingimata järgida mitmeid reegleid, millest kinnipidamine polegi alati lihtne. Sest abielu on kõigepealt ikkagi kompromisside, aga ka enesevalitsemise kunst, ja selle püsimiseks vajalikud kirjutamata kokkulepped tuleb sõlmida sageli pigem iseenda ego kui oma elukaaslasega. Õnneks oli Marju Sarrik juba nende ühise elu algul avastanud põhitõe, et abielus peab rohkem rõõmu tundma andmisest kui saamisest. See tõde imbus temasse täiesti iseenesest koos tundega, mida isegi veel tänapäeval nimetatakse ammugi vanamoodsaks tunnistatud sõnaga – armastus. See tunne oli aastakümnete jooksul küll mitmeid metamorfoose läbi teinud, kuskile tagaplaanile nihkunud, aga ta oli senini olemas.
Nooruses olid nad Ronaldiga oma erinevusi, aga ka tormakust palju teravamalt üle elanud, siis sündis nende vahel alatasa pahandusi ja vastastikku turritamist; ajapikku aga süvenes naises veendumus, et ta on endale hea mehe saanud. Just Ronald oli see, kes oli esimesena jõudnud sõnatule arusaamisele, et neid ühendavad jõud on erimeelsustest kõrgelt üle ja küllap see aitaski nende algse armastuse külge tugeva kokkukuuluvustunde kasvatada. Ronald oli tasakaalukas ja vahel isegi liiga sõnakuulelik abikaasa, kes oli nõus igasuguse initsiatiivi täielikult Marjule loovutama. Ronaldi poolest oleks tubakas ja õlu võinud müügilt kaduda, tema neid ei tarbinud ja oskas rahaga mõistlikult ümber käia. Mida peaks üks naine veel tahtma?
Mis aga Marjule eriti tähtis tundus – erinevalt paljudest tuttavatest ei tundnud tema mees nõrkust ka kangema alkoholi vastu. Ronald polnud küll mingi karskusejünger, aga oskas kinni pidada põhimõttest, et viina võetakse vaid siis, kui see on sobiv või kombetäiteks vajalik, aga alati nii vähe kui võimalik. Ning Marju võis vaid kaastundega vaadata suures kortermajas elavaid sookaaslasi, kes mõnikord oma tugevalt nokastanud mehi käevangus koju talutasid või pidid alatasa skandaale korraldama.
Oma abielu jooksul olid Marju ja Ronald teineteisest ka lahus olnud. Noores põlves juhtus seda rohkem, siis oli mehel algul elektrifirmas vahetustega töö, mis tähendas, et iga neljanda öö pidi Marju nende laias abieluvoodis üksinda veetma; seejärel läks Ronald tööle projekteerimisettevõttesse, ja seal saadeti teda aeg-ajalt töölähetustesse, mis kestsid mõnikord mitu päeva. Kunagi oli Ronald isegi kaks nädalat järjest Moskvas mingitel täienduskursustel viibinud, aga siis polnud Marjul aega üksindust tunda, siis olid lapsed väikesed – Neeme ja Ursula. Nüüd on poeg Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud. Neeme kolis kogu perega Soome – väidab küll siiamaani, et ajutiselt –, aga Marju peab leppima vaid aeg-ajalt tema telefonist kostva häälega ja pelgama, et see ajutine olek tema eluajal ei lõpe. Ursula aga süvenes teadusesse ja uurib Tartu ülikooli laboris mingit geenivärki. Pärast pensionile jäämist on tulnud nii Ronaldil kui Marjul aeg-ajalt mõningaid päevi haiglas veeta, küll uuringutel, aga ka ravil viibida. Kojupääsemine tekitas siis mõlemas alati rahuldustunde: seekord anti meile veel aega koos olla…
Nüüd aga oli sõber ja ammune töökaaslane Madis teinud Ronaldile isemoodi ettepaneku koos sanatooriumi minna, ja Marju ei leidnud põhjust, et seda maha laita. Kui Ronald tahab minna, mingu! Ilmselt on see tema tervisele kasulik, mees kurdabki alatasa radikuliidi ja põlvede üle, mis trepil kõndides mõnikord valu teevad.
Nii oligi Marju pikalt järele kaalumata nõus olnud, aga ta lohutas ennast mõttega, et see tähendas temapoolset hoolivust või isegi hoolitsust, kuigi mõte iseenesest ei tulnud temalt. Aga hiljem hakkas ta ikkagi kahetsema, et oli niisama lihtsalt ja vabatahtlikult ennast sellest minekust kõrvale jätnud – oleks ju kõigiti õige ja vajalik olnud öelda: tore, mina tulen ka ja Madis võib endale seal omaette toa võtta! Sest sanatooriumis on igal vanuril lootust oma tervisele kuigivõrd abi saada. Pealegi oleks vist ka pere rahakott niisuguse ühise mineku välja kannatanud. Aga siis oli juba hilja midagi muuta, see oleks meestele temast ebajärjekindla ja isegi veidra mulje jätnud, nagu oleks ta tahtnud nende sealseid tegemisi kontrollima hakata.
Pettumuse asemel elas Marju veelgi rohkem