Kaldaliiva. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
minu eelnevad otsused tühistanud. Mandaga võrreldes oli Asta ikka oma, lähedane, isegi sobiv naine ning elu temaga tundus sel hetkel vägagi hea ja turvalisena.
6
Eneseimetlus on vastik ja ülimalt egotsentriline iseloomujoon. Ja ikkagi ei suuda ma Kaldaliivale tagasi mõeldes jätta hindamata seda tunnet, mis mind tolle mahajäetud maja ümberehitamisel valdas. Ma tundsin niisugust töörõõmu, mis võitis nii väsimuse kui ka Astaga alatasa tekkivad vastuolud. Ärkasin hommikuti rõõmustades, et ees on pikk ja töölusti täis päev, ja lõpetasin õhtuhämarikus, mõtted juba järgmise päeva tööde-tegemiste juures. Suvise ametipuhkuse ajal sai Kaldaliiva alati midagi uut ja püsivat, oli selleks siis piirdeaed ümber poolehektarilise krundi, korralik klaasidega kasvuhoone või sauna laiendus, et selle ihuharimisasutuse juurde ka korralik puhkeruum ehitada.
Tõsi, tol ajal olin noorem kui praegu ja pidingi rohkem jõudma. Kui Kaldaliiva ostsime, olin nelikümmend kuus. Paras meheiga, et teada ja osata – mida ning mismoodi teha. Niiviisi omapead töötades leidsin ja arendasin endas selliseid oskusi, mille olemasolust ma seni isegi teadlik ei olnud, ja tänasin õnne, et ei ole kobakäpaks sündinud. Viie aasta möödudes, kui Kaldaliiva oli juba kaugelt nähtava uue ilme saanud, võisin mitte ilma sisemise uhkuseta tõdeda, et ainus töö, kus olin võõrast abi vajanud, oli naabrimehe Västriku Elmari tehtud katusehari.
Öeldakse, et süües kasvab isu, ja see kaheldava väärtusega vanasõna pidas Kaldaliival tõesti paika. Algul oli minu ettekujutus suvekodust piirdunud vaid kohaga, kus oleksid suviseks äraelamiseks minimaalsed võimalused, ja sedasama arvas ka Asta. Mõnevõrra primitiivne eluviis ja mugavuste puudumine tundus meile kui põlistele linnainimestele algul isegi romantilisena, kuid kas kahjuks või õnneks ei jätkunud sellist suhtumist kauaks. Töö käigus sai Kaldaliivast meile Astaga tõeline kodu, ja paratamatult hakkasime seal tundma vajadust ka põhiliste mugavuste järele, millega olime linnas harjunud. Lisaks sellele tekkis juba esimesel suvel uusi ja linnainimesele seni tundmatuid probleeme, näiteks õuel kasvava rohu niitmine. Asta ei saanud vikatiga hakkama, ja pean tunnistama, et ka minu niidetud maalapp ei olnud isegi kaugelt vaadates muru moodi. Muruniitja oli tollastes tingimustes imemasin, mida lihtsurelikele vist ei müüdudki; jäi üle vaid see riistapuu ise konstrueerida ja töö juures valmis meisterdada. Tundsin rõõmu, et töötasin metallitehases, kus taoliseks tegevuseks olid peaaegu ideaalsed tingimused. Muruniitja ei jäänud kaugeltki ainsaks masinaks, mille Kaldaliiva jaoks valmistasin; järgmine oli kreissaag, millega küttepuid parajaks saagida, ja siis, pärast pikka nuputamist sündis minu käe all kõigepealt joonestuslaual ja seejärel juba metallis tõeline minitraktor, sest Kaldaliival oli tööjärg jõudnud peenra- ja kartulimaa ülesharimiseni.
Asta laskis mul rahus toimetada. Ilmselt oli ka tema aru saanud, et mu senised tegemised on parasjagu vilja kandnud – Kaldaliiva köögis tuli vesi juba kraanist ja läks valamust oma teed, saunas oli võimalik dušši võtta ning ka kasvuhoones piisas tomatite kastmiseks vaid kraani keeramisest. Kunagisest laudast oli saanud ruumikas tuba, mille laiast aknast võis imetleda vaadet merele ja mille kahe poolega klaasuks avanes otse õuele. Selliseks oli nüüd saanud Kaldaliiva, koht, mida ma endiselt paradiisiks pidasin.
Vahepealsed aastad olid meie pere elus paljugi muutnud ja ka mitmeid üleelamisi kaasa toonud. Muutused olid kõigepealt seotud Leaga, kes oli tõesti lausa põikpäiselt oma saatust määrama asunud. Majavalitsuses töötamise periood lõppes tal ühtäkki, kuskil jaanipäeva paiku. Siis tuli ta nädalalõpul koju ja teatas lühidalt:
„Ma võtsin lõpparve. Lähen sügisel edasi õppima.”
Aasta tagasi oleks niisugune avaldus mind hingepõhjani rõõmustanud. Vahepealse ajaga olin targemaks saanud ja ettevaatlikumaks muutunud.
„Ja-ah? Kuhu sa siis plaanid – ülikooli?”
„Ei, sinna ma sisse ei saa. Aga eriala on vaja! Ma lähen Salupere tehnikumi, seal avatakse sekretäride kursus,” ütles ta kindlalt, vähimagi kõhkluseta. Nii, nagu oleks see otsus juba aastaid tagasi tehtud ja nüüd ammuoodatud aeg kätte jõudmas.
„Noh, seda võiks ju veel arutada! Võibolla leiaks mõne sulle sobivama eriala. Kui juba õppima minna, peaks enne kaaluma,” arvasin tagasihoidlikult. Lead sekretäriametis oli raske ette kujutada, ta oli minu arvates selleks liiga püsimatu.
„Nii! See on täpselt sinu moodi – kui ma olen lõpuks otsuse teinud, hakkad sina seda maha laitma. Seda oli arvata!”
„Oota-oota,” katsusin tema ägedust vaigistada. „Sa läksid ju majavalitsusse asjaajajakski sellepärast, et saaksid ringi liikuda. Kuidas sa nüüd kujutled ennast sekretärina, kes peab kaheksa tundi paigal istuma ja kuskile ei pääse?”
„Sina ei saa aru, et tähtis on saada eriala! Sellega võib igasuguseid ameteid pidada, ega ma pruugi sekretäriks hakata,” selgitas Lea nüüd nagu lapsele.
„Oled sa ema arvamist küsinud?”
„Ei ole. Ega seegi minu otsust ei muuda, arvaku mis tahes.”
„Põikpea oled sa küll… Ja kaua see kursus seal kestab?”
„Kaks aastat. Stippi pidi ka saama, aga see on väike. Eks sinul tuleb ikka mind toetada, et tütar päris nälga ei jääks.” Lea üritas heatahtlikult muiata, aga millegipärast kukkus see küllaltki virilalt välja, ja sellega meie tookordne jutuajamine ka lõppes.
Mul oli jälle mõtlemisainet. Ühest küljest tunnetasin mingit tagasilangust, sest vahepeal iseseisvaks hakanud tütar oli minu ülapidamisele naasnud, saanud jälle sõltuvaks, nagu ta oli olnud kooliajal. Teiselt poolt aga leevendas seda tunnet isalik rahuldus teadmisest, et Lea on õppimisvajadust hindama hakanud, ja sellest jälle toitu saanud lootus, et niiviisi võib ta veel kaugele jõuda. Paratamatult lükkus nüüd umbmäärasesse tulevikku kõik see, mida olin enda edaspidise elukäigu kohta kavandanud, aga seegi tõi omamoodi kergendustunde, et nende eneselõikumisena tunduvate otsuste elluviimiseni on veel aega. Ma olen üsna konservatiivse iseloomuga, mulle ei meeldi elumuutused ja kohanen nendega päris suure vaevaga. Sellepärast pole ma oma elus vahetanud ka töökohti, ja küllap sellepärast olid eriti vaevarikkad ka need mõtted, mida ma meie abielu lõpetamise kohta olin heietanud.
Salupere tehnikum asus kaugel, Kivilast oli sinna sada kuuskümmend kilomeetrit, ja kodus käima pääses Lea sealt harva. Otsustasime, et vahetevahel tütart vaatama sõita pole meile just suur lisakoormus, ning nii me ka tegime. Aga kui detsembri algul Saluperesse jõudsime, ootas meid halb üllatus.
„Lea Kummel? Tema enam siin ei ela,” vangutati ühiselamus pead.
„Ei ela? Kuidas?” kohkusin. „Kus ta siis elab?”
„Ma ei tea. Ta võttis koolist paberid välja ja sõitis ära.”
„Kuulge, see ei ole võimalik!” sekkus nüüd ka Asta jutusse. „Meie oleme tema vanemad, me peaksime ikka teadma, kui niiviisi… Midagi siin ei klapi!”
„Ma ei tea muud, kui et Lea Kummel sõitis tõesti ära, ja kui ma õigesti mäletan, siis Saaremaale. Ütles, et abiellub.” Komandant laiutas käsi ja mina arvasin tema näol muigekurdu nägevat. Oli ka, mille üle muiata – vanemad ei tea oma tütre tegudest midagi!
„Saaremaale? Seal pole meil ühtegi tuttavat! Ei ole ju võimalik, et ta üksi sõitis…” Ka Asta näis kõnevõime kaotavat ning vaatas hämmingus vaheldumisi minu ja komandandi otsa.
„Ega ta üksi ei sõitnudki! Ikka koos oma tulevase mehega, tema on Saaremaalt pärit. Töötas siin sovhoosi töökojas. Eks nad pidudel tuttavaks said ja… Mis seal ikka, noorte inimeste asi.”
„Siis te teate selle poisi nime? Vähemalt niigi palju!” küsisin. Tundus, et enam pole salata midagi, meie peresidemed või õigemini nende nõrkus oli juba armetult alasti kistud.
„Nime, jah… Mis sest salata, mees võttis sovhoosist lõpparve, siia ta enam tagasi ei tule. Raigo Roosmets on ta nimi. Aga kust Saaremaa kandist ta pärit on, seda ma küll ei tea. Ainult et… aga mis see minu asi rääkida!” Komandant jättis jutu pooleli ja tegi suu kriipsuks. Aga tema silmist nägin, et ta tahaks veel jätkata.
„Rääkige