Sammu võrra maas. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
olen vahel isegi seda kaalunud,” ütles ta siis. „Rasketel aegadel. Jumal ise teab, et neid on mul ette tulnud. Aga ma pole ilmaski mõelnud, et Karl võiks ennast ära tappa.”
„Sest tal polnud põhjust?”
„Õnnetu ta nüüd vaevalt oli.”
„Millal sa temaga viimati rääkisid?”
„Ta helistas mulle pühapäeval.”
„Kuidas ta tundus?”
„Tavaline.”
„Miks ta helistas?”
„Meil oli kombeks korra nädalas helistada. Kui tema ei helistanud, siis helistasin mina. Vahel käis ta minu juures õhtust söömas. Vahel mina tema juures. Võib-olla mäletad, et mu mees on harva kodus. Ta töötab õlitankeril. Ja lapsed on suured.”
„Kas Svedberg tegi süüa?”
„Miks ta ei oleks pidanud?”
„Ma ei kujuta teda köögis ette.”
„Ta oskas hästi süüa teha. Eriti kala.”
Wallander pöördus endise küsimuse juurde tagasi.
„Niisiis ta helistas pühapäeval. Neljandal augustil. Ja kõik oli tavaline.”
„Jah.”
„Millest te rääkisite?”
„Lobisesime niisama. Aga ma mäletan, et ta kurtis väsimuse üle. Ütles, et on üle töötanud.”
Wallander jäi mõtlikuks.
„Kas ta nii ütleski? Et on üle töötanud?”
„Jah.”
„Aga ta tuli just puhkuselt?”
„Ma mäletan väga selgesti.”
Wallander mõtles natuke, enne kui jätkas.
„Kas sa tead, mida ta puhkuse ajal tegi?”
„Küllap sa tead, et talle ei meeldinud Ystadist ära käia? Tavaliselt oli ta kodus. Vahel tegi väikese reisi Poola.”
„Aga mida ta kodus tegi? Istus nelja seina vahel?”
„Tegeles oma huvialadega.”
„Nagu näiteks?”
Naine vangutas pead.
„Kas sa siis ei teagi? Tal oli elus kaks kirge: taevatähed ja Ameerika indiaanlaste ajalugu.”
„Indiaanlastest olen ma kuulnud. Ja et ta käis vahel Falsterbos linde vaatlemas. Aga tähtedest ma ei teadnud.”
„Tal on väga hea teleskoop.”
Wallanderile ei meenunud, et ta oleks Svedbergi korteris teleskoopi näinud.
„Kus ta seda hoidis?”
„Töötoas.”
„Nii et sellega ta oma puhkust sisustaski? Vaatas tähti? Luges indiaanlaste kohta?”
„Ma arvan küll. Aga see suvi oli teistsugune.”
„Mis mõttes?”
„Tavaliselt me saime ikka suvel kokku. Tihedamini kui muidu. Aga sel suvel polnud tal aega. Ta ütles mitu korda ära, kui ma teda õhtusöögile kutsusin.”
„Miks ta ära ütles?”
Ylva Brink kõhkles.
„Jäi mulje, et tal on tegemist.”
Wallander aimas instinktiivselt, et nüüd hakkavad nad millelegi olulisele lähenema.
„Ta ei öelnud, millega ta tegeles?”
„Ei.”
„Aga sa imestasid?”
„Mitte eriti.”
„Märkasid sa tema juures mingit muutust? Oli ta kuidagi teistsugune? Paistis tal muresid olevat?”
„Ta oli täiesti tavaline. Lihtsalt tal polnud aega.”
„Millal sa seda tähele panid? Millal ta seda esimest korda ütles?”
Naine mõtles järele.
„Kohe pärast jaanipäeva. Umbes siis, kui ta puhkusele läks.”
Õde ilmus jälle uksele. Ylva Brink tõusis.
„Ma tulen kohe tagasi.”
Wallander otsis tualeti üles. Ta jõi kaks klaasitäit vett ja käis pissil. Ylva Brink ootas teda juba, kui ta naasis.
„Ma hakkan minema,” ütles Wallander. „Ülejäänud küsimustega pole kiiret.”
„Ma võin ise Sturele helistada,” ütles Ylva Brink. „Me peame matustest rääkima.”
„Oleks hea, kui helistad hiljemalt paari tunni jooksul,” ütles Wallander. „Kell üksteist saab ajakirjandus asjast teada.”
„Ma ei suuda ikka uskuda,” ütles naine.
Korraga tulid tal pisarad silma. Wallander tundis, et on ise samuti nutma puhkemas. Nad istusid vaikides ja võitlesid oma tunnetega. Wallander püüdis keskenduda seinakella sekundiosutile.
„Üks küsimus veel,” sõnas ta siis. „Svedberg oli vanapoiss. Ma pole kunagi kuulnud, et ta elus oleks olnud mõni naine.”
„Ei olnudki,” vastas Ylva Brink.
„Äkki sel suvel juhtus hoopis midagi sellist.”
„Et ta kohtas mõnd naist?”
„Jah.”
„Et sellepärast oli ta nii üle töötanud?”
Wallander mõistis olukorra absurdsust.
„Ma pean küsima,” ütles ta jälle. „Muidu ei jõua me kuhugi.”
Naine saatis ta klaasusteni.
„Te peate süüdlase kätte saama,” ütles ta, pigistades Wallanderi käsivart.
„Politseiniku tapmine on saatuslik samm,” vastas Wallander. „See on nagu kirjutamata garantii, et me süüdlase tabame.”
Nad surusid hüvastijätuks kätt.
„Ma helistan Sturele,” ütles Ylva Brink. „Hiljemalt kell kuus.”
Ukse vahel tuli Wallanderile veel üks küsimus pähe. Üks olulisemaid.
„On sul aimu, kas Svedberg hoidis kodus suuremat summat raha?”
Naine vaatas talle imestunult otsa.
„Kust ta selle raha oleks pidanud võtma? Ta kurtis ikka, et palk on liiga väike.”
„Ongi.”
„Tead, mis ämmaemandad teenivad?”
„Ei?”
„Ma parem ei ütle. Me ei võistle ju, kellel on suurem palk, vaid kellel on väiksem palk.”
Haiglast välja astudes tõmbas Wallander sügavalt hinge. Linnud siristasid, kell polnud veel neligi. Puhus nõrk tuul. Õhk oli endiselt soe. Ta hakkas aeglaselt mööda Stora Norregatanit tagasi minema.
Üks küsimus tükkis teiste seast esile.
Miks oli Svedberg üle töötanud? Ta oli ju just puhkuselt tulnud.
Kas sellel võis midagi mõrvaga pistmist olla?
Wallander jäi keset kitsast kõnniteed seisma. Läks mõtetes tagasi sellesse hetke, kui ta ukse vahelt seda õudset vaatepilti oli silmanud. Martinsson oli seisnud tema selja taga. Wallander oli näinud surnud meest ja relva. Kuid peaaegu kohe oli tal tekkinud tunne, et miski ei klapi.
Mis see ometi oli? Ta pingutas, aga asjatult.
Kannatust, mõtles ta. Ma olen väsinud. Öö oli pikk. Ja see pole veel läbi.
Ta hakkas jälle astuma. Mõtles, millal ta ükskord