Peremehed. Jaan Tangsoo
Читать онлайн книгу.
otsmise trepikoja teisel korrusel paikneb kommuun. Kolmetoaline korter kus valitseb vabaduse, vendluse ja võrdsuse printsiip. Täielik võrdsus – kõik viis kaabakat, kes seal korteris pesitsevad, elavad just nagu kommunismis: riided on ühised, lauanõud on ühised, kui kuskilt saadakse mingisugust raha, siis klapitakse see ühiselt ja ka jook juuakse ära ühiselt. Ühine on ka lirva, kes sinna tont teab kust või mis ajendeil sattunud. Eile magas ühe venna koikus, täna teise ja homme juba kolmanda omas. Karl Marx võiks põrgus, kuhu ta loodetavasti on sattunud, heameelest käsi hõõruda. Tõenäoliselt hõõrubki. Võib olla trambib vaimustusest kapjugi vastu maad.
Üheskoos sõimatakse ka riiki ja valitsust. President on värdjas, peaminister viimane jobu, ministrid tuleks kõik seina äärde panna ja Riigikogu täies koosseisus seakarja saata. Aga vaat vanasti oli hea. Oi! Ei maksa üldse kõneldagi. Head peeti müüdi, ja see hea peet oli odav. Lükkas nagu buldooseriga.
Kommuunis käib pidev pidu. Jauramine ja lõugamine, uksed pauguvad ja pudelid kõlisevad. Aeg-ajalt võetakse ka mõni lauluviis üles. Harilikult juhtub see kahe-kolme paiku öösel.
Tööl ei käi keegi ja ka tööd ei tee keegi – kes on invaliid, kes on pensionär, kes elatub abirahadest. Päevast päeva, nädalast nädalasse ja kuust kuusse. Naabrid on päris hädas, aga midagi pole teha – kuna korteriomanik tasub kommunaalarveid korralikult, ei ole tema väljatõstmiseks mitte mingisugust ajendit.
Ühel ilusal ööl lendab selles korteris samakaaparaat vastu taevast. Igavese mürakaga – latakas on nagu suurtükipauk ja kuna too tehnikaime on seisnud kandva seina najal, siis on kadunud ka sein. Varing. Laepaneelid – st ülemise korteri põrand – on lääbakil, vaat et paneelid veel selga ei kuku.
Kes on selles süüdi?
Süüdi on kogu majaühistu, kõik selle maja korteriomanikud, kõik neli trepikojatäit rahvast, sest raha, mida seal korteris kapitaalremondi tegemiseks korjama hakatakse, võetakse kõikidelt majaelanikelt, kõikidest korteritest. Lähtutakse solidaarsusprintsiibist, mis tähendab seda, et maksma peavad ka maja teises otsas elavad pensionärid ja invaliidid. Maksavadki. Hambad ristis, aga midagi pole teha, sest mine tea – äkki käib juba homme või ülehomme täpselt samasugune latakas naaberkorteris või korrus allpool olevas ja vaat kui hea, kui siis kogu majatäis rahvast hädalistele appi tõttab. Igaks juhuks tuleb oma tengelpungarauad avali lüüa ja sealt viimane sent välja õngitseda. See, et endale ei jätku pärast isegi söögiraha, ei puutu asjasse.
Sest õhku lennanud kommuuni laepaneelid on ripakil ja neid tuleb kuidagi toestama hakata. Vastasel juhul võivad need alla variseda, selle tulemusena puruneb ka nende peal olev kandev sein, mis jällegi omakorda toetab katusepaneele. Ilma viivitamatu remondita võib kokku variseda kogu trepikoda. Kui see aga juhtub, või varing haarata kogu korterelamu. Vaat kui veel maja kokku ei varise.
Niisiis on remont möödapääsmatu, aga süüdlastel pole selle teostamiseks muidugi raha. Nemad on töötud, nemad on invaliidid ja nemad elavad tänu valitsuse inimvaenulikule sisepoliitikale niigi sotsiaaltoetustest. Nii peavadki teised majaelanikud kogu remondisumma kinni tampima. Vastasel juhul võib nende kodu kokku variseda.
Aga mis kommuuni endasse puutub, siis seal käib möll edasi, vaatamata ripakil laepaneelidele. Kes siis harjumuspärasest eluviisist loobuda tahaks. Ning peamine – milleks? Mõne päeva eest saabusid arvetele pensionid ja invatoetused, juba on tiritud kohale 18 pudelit viina ja 34 suurt kaheliitrist õllepudelit ja see kõik tuleb ju ometigi ära rüübata.
Ja mis puudutab laepaneele, siis tühja sellest varisemisohtlikust olukorrast – küll majarahvas neile ükskord toed alla sätib. Sest ega kaaselanikud ei saa ju ometigi hakata riskima sellega, et kogu hoone kokku variseb.
Hea on elada ühiskodus.
Sellesama maja teises otsas elab vanamoor. Mitte küll päris rauk, aga umbes nii seitsmekümnene. Või siis vähemalt selle ringis. Pluss miinus viis aastat. Riiki koormav element ühesõnaga. Pensionär. Üks neist kolmesajast tuhandest, kes ühe kõrgele valitu sõnutsi söövat kahjuks ära suure osa meie iga-aastasest riigieelarvest. Kõrgele valitul on nimi ka, aga seda ma siia kirja ei pane. Milleks lollile nimi? Seda on talle samapalju vaja nagu koerale mobiiltelefoni. Tolle indiviidi larhv kõneleb enese eest juba piisavalt ilma nimetagi. Füsiognoomia ja meelelaadi täielik kooskõla. Ühesõnaga – harmoonia.
Otsmises trepikojas, neljandal korrusel, parempoolne korteriuks – selle taga vanamoor elabki. Kolmetoalises korteris. Linda olevat tema nimi ja ta olla vähe napakas. Mitte küll päris segi, aga natuke teistmoodi kui teised inimesed. Kohutavalt inimpelglik. Ei tahtvat inimestega eriti lävida. Isegi väljas käivat harva. Ainult paar-kolm korda nädalas. Ning kui, siis õhtupimeduses või varahommikul, mil rahvast vähe liikumas.
Tema inimpelglikkusel on ka põhjus. Nimelt on ta sihukese näoga, et tule jumal appi. Nägu on sedavõrd moondunud, et seda on võimatu kirjeldada. Mõlemaid põski katavad risti-rästi armid. Keegi oleks moori molust nagu suurtükimürsuga läbi põrutanud. Kõne on tal ka ainult mingi arusaamatu mögin. Temast arusaamiseks tuleb kuulajal palju vaeva näha, aga kes tänapäeval teist inimest ikka nii väga kuulata viitsib. Kõik tahavad ise jahuda, ainult omaenese häält kuulata.
Jumal seda teab, mis temaga juhtunud või millal? Nähtavasti ikkagi küllaltki ammu, sest armid tema näol paistavad olevat aastakümnete tagused.
Tema moondunud välimus on ka tõenäoliselt põhjuseks, miks teda põrunuks peetakse. Nii oli kombeks selles riigis, kust me tuleme, ja vanadele penidele juba uusi kombeid ei õpeta. Nimelt valitses nõukaaegses inimteadvuses millegipärast arusaam, et inimese füüsilise puudega pidi kaasnema vaimne. Kui inimene oli ratastoolis või lombakas, siis pidi tal ilmtingimata ka mõistus sassis olema.
Ümberkaudsetes majades elavad ligimesed on moorile ka hüüdnime pannud. Selles pole midagi imelikku, sest hüüdnimesid pannakse inimestele ikka. Harilikult väljendavad need inimese eripära või mingeid kindlaid omadusi, mis seda indiviidi teistest eristavad. Pikakasvulisi hüütakse pikkadeks, lühikesi jupatseiks, alalõpmata linna vahel töllerdajaid linnapeadeks, lobisemishimulisi vanamutikesi kas õhtulehtedeks või rahva häälteks ja nii edasi.
Hüüdnimi, mille all seda moori tuntakse, on miss Morda.
Teatakse sedagi, et abielus pole see naisterahvas kunagi olnud. Nii et talle hüüdnimeks pandud miss Morda sobib nagu rusikas silmaauku. Vähemalt mõnede arust.
Otsesõnu ja näkku teda muidugi sedasi ei hüüta. Küll aga selja taga. Avalikult teevad seda niinimetatud asotsiaalid, aga seda hüüdnime teavad kõik. Kui keegi vaikselt seda nime mainib, ilmub mõistev naeratus ka kõige intelligentsemate ja vaoshoitumate inimeste näole – selge pilt. Toosama värdjas.
Oma korteris ei ela Linda mitte üksi, vaid koos õetütrega. Sugulane on tema hooldajaks või umbes sedasi. Üpriski kena naisterahvas. Umbes neljakümnene ja tema nimi on Luule. Ametlikult on ta vallaline, aga ometi elab ta visiitabielu kõrvalmajas elava mehega. Mehe nimi on Rein.
Sessamas majas, kus Luule, elab ka Reinu isa. Seesama, keda nii teised inimesed kui ka tema poeg vanameheks hüüavad. Tal on kahetoaline korter, aga elab ta vaid ühes toas. Tuba on küllaltki suur – kakskümmend ruutmeetrit – ja ristkülikukujuline. Ukse vastasseinas on aken. Selle all on kirjutuslaud, mille ees seisab narmendava riidepõhjaga tool, millest on näha, et sellel on niheldud lausa lugematuid tunde. Seina ääres seisab vanaaegne puhvetkapp, siis on toas veel kušett ja kušeti ees pikk madal lauake, niinimetatud diivanilaud. Nurgas seisab nahkne tumba, mille kõrval madal televiisorilaud ühes telekaga, ja ongi kõik. Rohkem toas mööblit ei ole. Ega sinna midagi rohkem ei mahukski.
Ei oleks lihtsalt ruumi. Mitte karvavõrdki, sest kogu ülejäänud ruumi on vallutanud lugematud raamatud. Üldse jääb tuppa astudes mulje, nagu polekski tegemist mitte inimese eluaseme, vaid hoopis mingi raamatulaoga kusagil raamatukogu tagaruumis, kuhu on kogutud niisugused teosed, mis on kas avariiulitelt välja praagitud või alles ootavad sinna asetamist.
Kokku näib siin olevat tuhandeid köiteid. Neid on sedavõrd palju, et diivanil lebav vanamees ei paista nende tagant õieti väljagi. Näib, nagu püüaks