Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat. Charles Stross
Читать онлайн книгу.
neid – või siiski, üks meestest tundus ähmaselt tuttavana. FBI, mõistis Mike sisse ronides ja Pete’i kõrvale istudes. „Kuhu me läheme?” küsis ta, kui uks sulgus.
„Küsimused hiljem,” ütles juhi kõrval istuv naine. Oli üsna kindel, et see hallis kostüümis naine nalja ei mõista, Mike’i jaoks seostus ta siseauditite ja ühendkomiteedega. Ta tahtis juba uuesti küsida, ent märkas Pete’i põgusat pearaputust. Oh, mõtles ta ning oli vait, kui sõiduk kiirteele pööras. Ma võin vihjest aru saada küll.
Kui Mike umbes kahekümne minuti pärast taipas, et nad liiguvad lennujaama poole, ajas ta end istmel sirgu, et toimuvat jälgida. Ning kui nad keerasid suurest liiklusvoost kõrvale, Logani lennujaama ootesaalide poole, siis aga sõitsid valvuriputka ja tõkkepuuga väravasse, näis uni kaduvat.
„Mis see on?” küsis ta Pete’ilt sosinal.
Sõiduk peaaegu ei peatunudki; juht oleks nagu võlujõudu kasutanud, igatahes pääsesid nad kiiresti läbi tervest reast valvepostidest ja jõudsid ootesaalide lennuvälja-poolsesse külge.
„Kuule, mina ka ei tea,” sosistas Pete. „Tony ütles, et ma nendega kaasa läheksin.” Ta tundus murelikuna.
„Enam pole kaua jäänud,” ütles juhi kõrval istuv naine vabandavalt. Nad möödusid firmajuhtide reaktiivide reast ja jäid pidama suure, õhujõudude halli värvi Gulfstreami kõrval. „Hästi, vahetame transporti,” hõikas nende karjane. „Kõik välja!”
„Vau.” Mike tõstis pilgu reaktiivlennukile. „Nad mõtlevad seda tõsiselt.”
„Kes nad siis ka poleks,” ütles Pete pingsalt. „Millegipärast tundub mulle, et me pole enam Kansases, Toto.”
Trapi otsas kontrollis lennuväevormis mees veel kord nende dokumente, uurides ühtlasi, kas näod vastavad tema käes olevatele fotodele. Mike ronis ettevaatlikult pardale. Valitsuse väikelennuk polnud kaugeltki nii luksuslik kui need, mida filmides näha võis, aga see polnud mingi üllatus – see oli ju töölennuk, mida kasutati väikeste meeskondade transportimiseks. Mike istus akna alla, kinnitas rihmad ja lasi seljatoe alla, lennuväelane sulges ukse, kontrollis, et kõigi rihmad oleksid kinni, ning lipsas piloodikabiini, et seal midagi vaikselt arutada. Lennuk hakkas veerema, nii kõva lärmi tegevas lennukis polnud Mike enne viibinud. Paari minuti pärast olid nad maast lahti, tõusid järsult õhtutaevasse. Kokkuvõttes oli telefonile vastamisest möödunud veidi üle tunni.
Rihmade kinnitamist nõudev tuli jõudis vaevu kustuda, kui naine oli juba jalul, pööras selja kabiini poole ja jäi Mike’i ja Pete’i ette seisma. (Mõned mehed pidid kaela välja sirutama, et teda näha.)
„Hästi, teid huvitab, kuhu ja miks te teel olete,” ütles ta asjalikult. „Me lendame väikesele Marylandi lennuväljale. Sealt viiakse teid ühte Fort Meade’i turvalisse büroosse, kus me ootame teist lennukitäit agente, kes saabuvad vasakult kaldalt. Kehakinnitus saab olema,” lisas ta kuivalt, „kuid ma ei saa teile öelda, miks teid sellel nõupidamisel vajatakse, sest võõrustajad pole seda mulle teatanud.”
Üks reisijatest, keskkaalu poksija kehaehitusega must mees, kortsutas kulmu. „Kas te võite meile öelda, kes te olete?” küsis ta madala häälega. „Või on see samuti salastatud?”
„Muidugi võin. Ma olen agent Judith Herz. FBI, Bostoni peakorter, ANSIR-i koordinaator. Kui te tahate endid tutvustada, siis olge head.”
„Ma olen Bob Patterson,” lausus must mees hetkelise pausi järel. „Ma töötan energiaosakonnas,” lisas ta tooniga, mis pidi tähendama: ja rohkem ei saa ma teile öelda.
„Rich Wall, FBI.” Kõhetu mees pruunide lokkis juuste ja hoolitsetud kitsehabemega saatis Herzile lühikese särava naeratuse. Salaagent? mõtles Mike. Või spetsialist? Igatahes ei näinud ta välja nagu eriagent, puudusid kaitsevärvi püksid ja ninaneet.
„Mike Fleming ja Pete Garfinkle, narkopolitsei Bostoni osakonna eriagendid,” esitles Mike.
Kõik pöördusid viimase reisija, turris habeme ja punetava näoga, kalasabamustrilist ülikonda kandva tüseda keskealise mehe poole. „Hei, ärge nüüd kõik mind vahtige!” protesteeris too. „Nimi on Frank Milford, ma olen maakonna maamõõduosakonnast.” Ta kortsutas murelikult kulmu. „Mis asi see üldse on? Siin peab olema mingi viga. Ma ei kuulu…”
„Saame näha,” ütles Herz. Mike heitis talle terava pilgu. Viis erineva taustaga võmmi ja tonti ning maamõõtja? Mis kuradi asi siin toimub? „Ma olen kindel, et kõik saab selgeks, kui me kohale jõuame.”
Lennujaamas oli neil vastas minibuss ja selle väga napi jutuga juht. Algul tundus, nagu sõidaksid nad Baltimore’i, kuid siis pöörasid nad märgistamata kõrvalteele, mis lookles metsaste astangute vahel, seejärel aga slaalomirajana ümber hiiglaslike kiviplokkide, okastraataedade ja jälgimiskaameramastide kadalipu. Nad peatusid vahimaja ees, kõrge aed ümbritses nii suurt maavaldust, et Mike ei suutnud seda hoomata. Mingi kohaliku politseiüksuse – Mike polnud sellest kunagi kuulnudki – mehed kontrollisid nende dokumente, võrdlesid varem ette valmistatud nimekirjaga ja ulatasid siis punase servaga rinnamärgid tähtedega PV. Siis sõitis minibuss edasi. Maa-ala oli nii suur, et seal olid teeviidad – ning veel kolm kontrollposti, kus peatuda ja dokumente näidata, enne kui nad peatusid tohutu musta klaaskuubiku ees. „Järgnege mulle ja tehke täpselt nii, nagu ma ütlen,” hoiatas autojuht. Sissepääs oli omaette hoone oma turvaliste pöördväravate ja valvuritega, kes jälgisid läbitungimatu pilguga, kuidas Mike sammus koos oma ajutiste kaaslastega mööda koridori ning jõudis suurde siseõue, mille tähtsaimaks osaks oli must marmorplaat kuldsest kolmnurgast ümbritsetud vapiga.
„Ma olen sellest kohast lugenud,” pomises Pete pisut aukartliku tooniga.
„Nii et mis sa arvad, millal nad tantsutüdrukud välja toovad?” küsis Mike vastuseks.
„Millal…” Liftiuksed avanesid ja sulgusid. Pete märkas Herzi pilku ja surus suu kinni.
„Reegel number üks: küsimusi ei esitata,” ütles Herz, kui oli kindel, et Pete teda jälgib. Pöördus siis Mike’i poole. „Jah?”
„Reegel number kaks: omavahel ei sõdita.” Mike tõstis käed rinnale risti ja püüdis näida enesekindlana. Sa töötasid aastaid siseministeeriumi alluvuses, kasisid avalikkuse talle, siis aga saatis keegi sulle järsku auto järele ja sõidutas palee sissekäigu juurde…
„Omavahel ei sõdita.” Herz noogutas talle väsinud irooniaga. Äkitselt hakkas Mike aru saama.
„Kelle reeglite järgi me mängime?” küsis ta.
„Tõenäoliselt nende tüüpide, NSA. Vähemalt esialgu.” Ta pilk vilksatas laenurka, kui lift kaheksandal korrusel peatus. „Ma kinnitan, et see on mulle niisama uus kui teilegi.”
Nende saatja juhatas neid mööda vaipadega kaetud, helisid summutavat koridori, tulekindlatest ustest läbi vastuvõturuumi.
„Oodake siin,” ütles ta ning jättis nad siis sekretäri ja turvamehe valvsate pilkude alla. Suured raamitud fotod seintel panid Mike’i silmi pilgutama. Mida nad teevad, püüavad kasvatada maailma suurimat murumuna? Näis, et kõiki hooneid ümbritsevad okastraataiad, katustest tõusevad aga esile suured valged kuplid.
Keegi pistis pea nurga tagant välja. „Siiapoole, palun.” Herz juhtis rühma ukseni, millel oli teabeküllane silt 2b8020; nad sisenesid ükshaaval. Ukse taga pani déjà vu Mike’i silmi pilgutama, see oli minevikupilt filmist „Doktor Strangelove”. Ruumi lähemas otsas oli sõõrikukujuline nõupidamislaud, mida ümbritsesid roosad toolid, kaugemas otsas oli järjestikku trepina tõusvatele platvormidele moodustatud midagi loengusaali taolist. Selle ees seinal olid suured ekraanid multimeedia tarbeks.
„Palun, kui te võtaksite auditooriumis istet,” hõikas kohalik ametnik.
„Film, mida te näete, on salastatud. Te ei tohi teha märkmeid ega rääkida sellest väljaspool siinset rühma. Pärast filmi vaatamist teavitab teid toimuvast üks siinsetest ohvitseridest ning viib läbi