Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
kõigepealt, siis Luthar…”
„Mina jään valvesse,” mühatas Ferro.
„Ära muretse. Sa saad praegu magada. Ma ajan su pärast üles.”
„Ma ei maga.”
Roosa jäi talle otsa vahtima. „Mis, mitte kunagi või?”
„Mitte sageli.”
„Võib-olla see seletabki tema tuju,” heitis Pikk-koib vaikselt.
Kindlasti tahtis ta seda ainult endamisi poriseda, kuid Ferro kuulis teda. „Minu tuju on minu enda asi, narr.”
Navigaator ei öelnud rohkem midagi, vaid mässis end teki sisse ja heitis tule äärde pikali.
„Tahad esimesena valvata?” küsis Üheksasõrm. „Olgu pealegi, aga ärata mind paari tunni pärast üles. Me kõik peaksime kordamööda valvama.”
Aeglaselt, vaikselt, kogu aeg võpatades kartusest, et teeb häält, varastas Ferro vankrist asju. Kuivatatud liha. Kuiva leiba. Veepudeli. Sellest jätkub talle mitmeks päevaks. Ta pistis kõik lõuendist kotti.
Üks hobustest kohkus ja norsatas, kui Ferro temast mööda hiilis. Ferro põrnitses hobust. Ta oskas ratsutada. Ta oskas hästi ratsutada, kuid ta ei tahtnud hobustega tegemist teha. Igavesed suured ja tobedad loomad. Halva haisuga. Nad liiguvad kiiresti, aga neil on vaja liiga palju toitu ja vett. Nad on mitme miili kaugusele näha ja kuulda. Neist jäävad maha suured jäljed, mida mööda on kerge minna. Ratsutamine teeb inimese nõrgaks. Kui hobusele lootma jääd ja siis on sul vaja joosta, avastad sa, et joosta enam ei suudagi.
Ferro oli õppinud lootma ainult iseendale.
Ta pani koti ühele õlale, nooletupe ja vibu teisele. Ta vaatas veel viimast korda magavaid kogusid, tumedaid mütakaid tule ümber. Luthar oli teki lõuani tõmmanud, tema sileda naha ja täidlaste huultega nägu oli hõõguvate süte poole pööratud. Bayaz oli Ferro poole seljaga, kuid Ferro nägi tuhmi tulevalgust tema kiilalt pealaelt peegeldumas, nägi üht kõrva ja kuulis tema aeglast rütmilist hingamist. Pikk-koib oli teki lausa üle pea tõmmanud, kuid teisel pool paistsid teki alt tema paljad jalad, peenikesed ja kondised, kõõlused tungisid esile nagu puujuured porist. Quai silmad olid imenatuke paokil, tulevalgus kiiskas kitsal ribal silmamunast. Nii jäi mulje, nagu jälgiks ta Ferrot, kuid tema rind tõusis ja langes aeglaselt ning suu oli lõdvalt lahti, nii et oli selge, et ta magab sügavalt ja näeb und.
Ferro kortsutas kulmu. Ainult neli? Kus suur roosa on? Üheksasõrme tekk vedeles tühjalt teisel pool lõket – tumedad voldid ja heledad voldid, aga inimest nende sees ei olnud. Siis kuulis Ferro tema häält.
„Lähed juba?”
Üheksasõrm oli tema selja taga. See oli üllatus, et suur roosa oskas tema selja taha hiilida, kui ta toitu varastas. Ta paistis liiga suur, liiga aeglane ja liiga lärmakas, et kellelegi märkamatult ligi hiilida. Ferro vandus endamisi. Ta oleks pidanud teadma, et seda, kuidas miski paistab, ei tohi uskuda.
Ta pöördus aeglaselt ringi, Üheksasõrmega vastamisi, ja astus sammu hobuste poole. Üheksasõrm tuli järele, hoides samale kaugusele. Ferro nägi tulevalguse peegeldust tema silmanurkades, armilist tüükas põsekaart, kõvera nina ähmast siluetti ja paari rasvast juuksesalku, mis hõljusid tuules mehe pea kohal ja olid mustast maast tema selja taga veel natuke mustemad.
„Ma ei taha sinuga võidelda, roosa. Ma olen näinud, kuidas sa võitled.” Ferro oli näinud, kuidas Üheksasõrm tappis mõne hetkega viis meest, nii et isegi Ferro oli imestunud. Seintelt vastu kajav naer, Üheksasõrme moondunud, näljane nägu, mis pooleldi lõrises, pooleldi naeratas, täis verd ja sülge ja hullumeelsust, lõhutud surnukehad, mis olid kivipõrandal laiali nagu nartsud – see kõik oli Ferrol endiselt teravalt meeles. Muidugi ei saa öelda, et ta oleks kartnud, sest Ferro Maljinn ei teadnud, mis on hirm.
Aga ta teadis, millal tuleb ettevaatlik olla.
„Mina ei taha sinuga samuti võidelda,” ütles mees, „aga kui Bayaz avastab hommikul, et sind pole, saadab ta minu sind taga ajama. Ma olen näinud, kuidas sa jooksed, nii et parema meelega ma võitleksin sinuga, kui ajaksin sind taga. Nii oleks mul vähemalt mingi võimalus.”
Põhjalane oli Ferrost tugevam ja Ferro teadis seda. Ta oli juba peaaegu paranenud ja liikus vabalt. Ferro kahetses, et oli tema haavu ravinud. Teiste aitamine on alati viga. Põhjalasega võidelda oleks väga ohtlik. Ferro oli küll sitkem kui teised, aga tal polnud vähimatki tahtmist lasta oma nägu sodiks tampida, nagu Üheksasõrm selle suure mehekolakaga, Kivilõhkujaga, oli teinud. Tal polnud tahtmist lasta end mõõgaga läbi torgata, oma põlvi puruks lüüa või pead pooleldi otsast kiskuda.
Ükski nendest võimalustest ei ahvatlenud teda vähimalgi määral.
Aga ta oli mehele liiga lähedal, et vibuga lasta, ja kui ta jooksu pistaks, ajaks põhjalane teised üles – ja neil on hobused. Kaklus ajaks ilmselt teised niikuinii üles, aga kui Ferrol õnnestuks kiiresti korralik hoop anda, võiks tal õnnestuda üldises segaduses kaduda. See polnud küll kaugeltki ideaalne, aga mis tal muud üle jäi? Ta võttis aeglaselt koti õlalt ja pani maha, siis tegi ta sama vibu ja nooletupega. Ta asetas käe mõõgapärale, kobas pimeduses sõrmedega käepidet ja mees tegi sama.
„Olgu siis pealegi, roosa. Hakkame pihta.”
„Võib-olla on teine võimalus ka.”
Ferro vaatas põhjalast umbusklikult, ta oli riugasteks valmis. „Mis võimalus?”
„Jää praegu meiega. Oota paar päeva. Kui sa selle aja peale meelt ei muuda, noh… siis ma aitan sul pakkida. Sa võid mind usaldada.” Usaldus on lollpeade jaoks. See on sõna, mida kasutavad need, kes tahavad sind reeta. Kui mees kas või tolli võrra lähemale tuleb, tõmbab Ferro mõõga ja lööb tal pea otsast. Ta oli valmis.
Aga roosa ei tulnud lähemale ega läinud ka kaugemale. Ta seisis paigal, suur vaikiv kogu pimeduses. Ferro kortsutas kulmu ja silitas sõrmeotstega ikka veel oma kaarja mõõga pära. „Miks ma peaksin sind usaldama?”
Suur roosa kehitas õlgu. „Miks ei peaks? Linnas aitasin mina sind ja sina aitasid mind. Ilma teineteiseta oleksime mõlemad praegu võib-olla surnud.” See oli vist õige küll, roosa oli tõesti Ferrole appi tulnud. Tema oli roosat muidugi rohkem aidanud, aga ikkagi… „Mingil ajal pead sa ju paigale jääma. Selline ongi usaldus, varem või hiljem pead sa lihtsalt kedagi usaldama, ilma mingi nähtava põhjuseta.”
„Miks?”
„Muidu oled lõpuks samasugune kui meie, ja kes tahaks sihuke olla?”
„Hah.”
„Teeme kaupa. Hoolitse sina minu eest ja mina hoolitsen sinu eest.” Mees koputas endale aeglaselt pöidlaga vastu rinda. „Mina jään sinuga.” Ta osutas Ferrole. „Ja sina jää minuga. Mis sa ütled?”
Ferro mõtles järele. Põgenemine oli andnud talle vabaduse, kuid midagi muud eriti mitte. Mitu kohutavat aastat põgenedes oli ta lõpuks vaenlastest ümber piiratuna kõrbe servale jõudnud. Ta oli Yulwei juurest põgenenud ja Sööjad oleksid ta peaaegu kinni võtnud. Pealegi, kuhu tal praegu põgeneda oleks? Kas ta põgeneks üle mere Kantasse? Võib-olla on suurel roosal õigus. Võib-olla on tõesti aeg põgenemine lõpetada.
Vähemalt nii kauaks, kuni tal õnnestub märkamatult minema pääseda.
Ta võttis sõrmed mõõgapäralt ja pani käed aeglaselt vaheliti ning mees tegi sama. Nii seisid nad pika viivu ja vaatasid teineteist vaikides läbi hämaruse. „Olgu pealegi, roosa,” urises Ferro lõpuks. „Ma jään, nagu sa ütlesid, ja siis vaatame. Aga ma ei luba midagi, kurat võtaks, said aru?”
„Ma ei palunudki lubadusi. Nüüd on minu kord valvata. Sina puhka.”
„Mul pole mingit puhkamist vaja, ma ju ütlesin.”
„Kuidas tahad, mina igatahes istun maha.”
„Olgu siis.”
Suur roosa hakkas aeglaselt laskuma ja Ferro tegi sama. Lõpuks istusid nad ristisjalu sealsamas, kus olid seisnud, näoga teineteise