Politseiniku tütar. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
puhises ta õhtusöögilauas. „Miks sa ei võinud kultuurilehte minna? Miks sa meile ei öelnud, et tahad ajakirjanikuks hakata? Endlil on ju tutvusi.”
Eva palus Nemolt avanssi ja leidis magalarajoonis üürikorteri. Ta oli nüüd täisealine ega pidanud enam tädi kuulama. Hommikul oli ta esimesena toimetuses ja lahkus sealt siis, kui viimane küljendaja oli oma arvuti välja lülitanud. Isa, ema ning kollane maja meenusid talle üha harvem.
Mõnikord saatis üks või teine vendadest Eva tööaadressile e-kirja, tavaliselt lühikese õnnitluse sünnipäevaks või jõuludeks. Ta sai teada, et ka vennad lahkusid lapsepõlvekodust: üks läks Inglismaale õnne otsima, teine Tartusse ülikooli. Paar korda said nad kokku ja käisid koos puhkusereisil. Lõpuks unustas Eva kirjadele vastata ja vennad omakorda unustasid tema sünnipäeva. Evale see sobis.
Paar korda nägi Eva unes, et seisab rannal, aga loojuva päikese asemel lõõmab silmapiiril tulekahju. Ta teab, et kollane maja põleb ning seal on lõksus tema ema ja isa. Neile on vaja abi kutsuda, aga ta ei suuda telefonis hädaabinumbrit valida. Kogu aeg läheb valesti. Ta ei suuda ka pead eemale pöörata, vaid seisab ja vahib otse tulle nagu Loti naine, kes keelust hoolimata vaatas tagasi ja tardus soolasambaks.
Ärgates käis ta alati rõdul suitsetamas, tegi siis kannutäie kanget kohvi, pani teleri mängima ja vaatas seriaale, kuni väljas valgeks läks.
Torm oli tõusmas, aga selle kiuste heitis Eva sandaalid jalast ja pistis valusad pahkluud jahedasse vette. Ta ei riskinud kaugemale minna, ta mäletas astmeid. Kord ammu oli Marta hoiatanud, et siin võib olla ka maailmasõjaaegseid pommiauke. Meri oli siinkandis salalik.
Vastutuult koju jalutades jõudis Eva Marta tareni. Kahes aknas põles tuli. Eva vaatas kella: pool kolm. Ta otsustas, et magab end välja ja läheb õhtul Martale külla. Neil oli üks jutt pooleli.
Kodus mässis ta end uuesti pleedi sisse ja kuigi tugev tuul maja vanu aknaid lõgistas, tundus tuba talle palju soojem. Ta vajus nii sügavasse unne, et ei kuulnud allkorruse põranda naginat. Ta ei kuulnud väikese valge koera haukumist.
NELI
Kui ta soojas päikeselaigus ärkas, kuulis ta kiledat haukumist kohe. Eva läks õue. Trepil vedeles öises tormis rebenenud vahtraoks. Ta heitis selle kõrvale ja otsustas muruniitja hankida. Kindlasti kellelgi on. Siis meenus talle, et kõik majapidamised peale Marta oma asuvad liiga kaugel ja tal ei ole niiduki vedamiseks transpordivahendit. Ta kahetses, et ei olnud buumiajal, kui palgad olid veel kõrged, taibanud autot liisida.
Väike valge koer oli rihmapidi väravaposti külge seotud, nina ees joogikausike. Evat märgates kukkus peni veel raevukamalt haukuma. Eva vabastas koera rihma otsast, too järgnes talle tuppa ning keris end kaltsuvaibal kerra, nagu poleks tal teist kodu iial olnudki. Evale ei meeldinud väikesed koerad ega nende kime hääl. Aga ta aimas, et koer kuulub nüüd talle.
Sisetunne tõmbas Evat postkasti juurde, mis oli tegelikult jämedale vaiale kinnitatud plekist piimanõu. Selle kaas oli irvakil. Eva mälu ütles, et eelmisel päeval see nii ei olnud. Eva lükkas käe jahedusse ja seal see oligi – valge ümbrik, selle sees kaustikust rebitud jooneline paberileht. Viimane oli hariliku pliiatsiga servast servani ilusa selge käekirjaga täis kirjutatud.
Kulla Eva!
Loodan, et arvasin õigesti ja see, kes tuli tagasi, oled sina. Sinu vennad ei tundunud mulle seda tüüpi. Sina olid tõsine ja järjekindel.
Olingi kartnud, et ühel päeval sa tuled ja tahad jätkata sealt, kus meie jutt pooleli jäi. Aga mul on tunne, et me ei jõua enam rääkida.
Mulle jäi mulje, et sulle meeldivad koerad. Väike Bella on harjunud õhtuti jalutamas käima. Ta on vähenõudlik, hea loom. Te hakkate kenasti läbi saama.
Helista palun valla sotsiaalosakonda, las nemad kannavad ülejäänu eest hoolt. Kedagi teist mul ei ole. Nendega on sel teemal räägitud. Vali number ja palu minna Marta juurde. Rohkem pole vaja muretseda. Nad on minu tervisega kursis ja mõistavad. Kui sa ise seda soovid, võiksid senikaua minu juures ööbida. Varuvõti on pojengipeenras klaaskuuli all. Mul ei ole sugulasi ja seal ei tülita sind keegi. Arvan, et sul on raske oma kodus keskenduda ülesandele, mille sa endale nähtavasti oled võtnud. Seal ei ole turvaline.
Ilmateade ütleb, et paari nädala pärast läheb külmemaks ja su majal on mõned aknad katki. Pealekauba pole sul elektrit. Mul läheb süda raskeks mõeldes, et oled seal öösiti üksipäini. Kohas, kus pole soojust ega valgust. Mäletad, mida sulle selle maja kohta rääkisin? Sealt ei leia kodusoojust.
Kahju, et me ei jõudnud enam kohtuda. Oleksin tahtnud öelda, et ma poleks pidanud sulle kunagi sellest kõigest rääkima. Olin isekas. Loodan, et sa ei pea minu rumala vea eest liiga kallist hinda maksma.
Ole mõistlik, Eva. Ära ole minevikus nii kinni, nagu mina olen olnud. Kõik, mis oli kunagi, ei loe täna enam midagi. Homme tuleb alati. Eile ei tule enam kunagi. Mina eksisin selle vastu, proovisin eilset tagasi tuua.
Aga kui sa siiski otsustad: kõik, mis minevikku puudutab, on nüüd pööningul. Mine vaata, sa näed seda. Sa mõistad, et ma valetasin sulle. Teadsin tegelikult rohkem. Palun selle eest vabandust.
Teadsin juba mõnda aega, et mulle pole enam palju aega jäänud, ja lootsin, et on kergem minna, kui sulle vähemalt osaliselt selle loo ära räägin. Aga ei läinud nii, mul ei hakanud kergem. Mõtlen sellele päevale väga raske südamega.
Kahetsen väga ja loodan, et leiame mõlemad oma rahu.
Heade soovidega
Marta
Eva oli kavatsenud täna vanaeidele külla minna, aga mõistis nüüd, et on hiljaks jäänud. Talle meenus öösel Marta akendest paistnud tuli ning teda piinas süütunne. Äkki oli vanal naisel juba siis halb?
Ta pistis kirja taskusse ja läks tuppa mobiili võtma, et helistada sotsiaaltöötajale, kelle telefoninumbri oli Marta paberi ülaserva märkinud.
Kõne tehtud, istus ta trepil ja jälgis maanteed – ta tahtis asjas kindel olla. Poole tunni pärast ilmuski kõigepealt tolmuviirg ning selle järel tume kaubik, mis keeras Marta hoovi. Eva tundis kergendust. Ta läks tuppa ja vaatas elutoas arvustavalt ringi. Kas ta suudaks siin elada? Ta oli kartnud, et maja muudab valusad mälestused eredamaks, aga seda polnud juhtunud. Kõik oli siin tuttav: tumedaks peitsitud puidust massiivsed raamaturiiulid, pikk ja robustne tammepuust laud ja kirsipunasest sametist nurgadiivan. Isegi nipsasjakesed ja televiisor olid alles. Eva puudutas ühte riiulit ja tema peast vilksas läbi küsimus, kas siin ei peaks rohkem tolmu olema.
Läppunud õhk kinnitas, et maja on kaua tühjana seisnud, ning Eva lükkas kõik aknad pärani. Siiski kripeldas tunne, et õhk peaks olema veelgi läppunum. Maja oli ikkagi liiga elus.
Minevik ei häirinud Evat, ta oli selles juba liiga kaua elanud. Teda segas olevik. Midagi oli selle majaga valesti, Martal oli õigus olnud. Ta oli kirjutanud „pole turvaline”.
Kümme aastat tagasi, kui nad ühel harval korral kõik koos olid, arutasid Eva, Andreas ja Tom, kas maja tuleks lõpuks maha müüa. Nad ei jõudnud kokkuleppele. Vendade meelest oleks maja tulnud enne üles vuntsida ja hind võimalikult kõrgele kruvida. Evale aga ei andnud rahu mõte, et talle peab jääma võimalus siia igal ajal tagasi tulla. Nad olid natuke vaielnud ja varsti käega löönud. Müük oleks tähendanud, et majaga peab aktiivselt tegelema, aga neist kellelgi ei olnud isu tulla siia tolmu üles keerutama.
VIIS
„Armini plika on jälle tagasi. Keegi oli teda poes näinud,” ütles pensionil politseinik Taavet Marmor oma naisele Anjale, kes istus küdeva pliidi ääres ja kooris täiuslikult ümmargust kartulit. Kunagi oli ka Anja ise olnud täiuslikult ümmargune, täpselt sealt, kust Taavetile meeldis. Aastad olid naise figuuri muutnud, kõik ümarused olid nüüd vales kohas. Anja põskedelt olid kadunud lohukesed, mis olid varem talle rõõmsa ilme andnud isegi siis, kui ta oli kurb. Kui Taavet veel politseinikuna töötas, olid kolleegid teda kadestanud, sest just niisugust naist tahtnuks igaüks neist pärast rasket tööpäeva kodus näha – kedagi, kes on alati heas tujus ega