Abistav mõõk. Ann Leckie
Читать онлайн книгу.
ja umbes seitsesada aastat vana. Ma polnud tajunud, et ta on sellistes asjades spetsialist.
Saatsin selle kujutise minema. Leidsin, et tal läheb veel tükk aega, ning ma võin seni pisut magada.
Ärkasin kolme tunni pärast, kui sirelikarva silmadega leitnant Tisarwat minu vastasistmel osavalt rihmu kinnitas. Kalr Viis – nüüd rahulolust säravana, oletatavasti palee laos käimise tagajärjel – tõukas end leitnant Tisarwati kõrvale ning pakkus noogutuse ja vaikse igaks juhuks, sir saatel kotti selleks peaaegu vältimatuks hetkeks, mil uue ohvitseri sisikond reageerib mikrogravitatsioonile.
Olin näinud noori leitnante, kes pidasid sellist pakkumist solvanguks. Leitnant Tisarwat võttis koti vastu põgusa naeratusega, mis ei jõudnud ta näol huultest kaugemale. Ent ta näis täiesti rahuliku ja külmaverelisena.
„Leitnant,” ütlesin, kui Kalr Viis oli ettepoole nihkunud ja end samuti Kalri dekaadi kuuluva piloodi kõrvale kinnitanud. „Kas sa tableti võtsid?” Sedagi võis mõista solvanguna. Iiveldusevastased tabletid olid saadaval ning ma olin tundnud suurepäraseid, pika karjääriga ohvitsere, kes võtsid neid süstikut kasutades iga kord. Ükski neist ei tunnistanud seda.
Leitnant Tisarwati naeratuse viimasedki jäljed kadusid. „Ei, sir.” Tasaselt, rahulikult.
„Piloodil on neid varuks, kui peaksid vajama.” See oleks pidanud mingisuguse reaktsiooni esile kutsuma.
Kutsuski, kuid sekundi murdosa võrra hiljem, kui ma olin eeldanud. Peaaegu kulmukortsutus, õlgade nördinud kerkimine, mis takerdus istme rihmadesse. „Ei, tänan, sir.”
Kergemeelne, oli Skaaiat Awer öelnud. Tavaliselt ta inimesi nii mööda ei hinnanud. „Mina sind siia ei soovinud, leitnant.” Hoidsin hääle rahuliku, väikese pahameeletooniga. Asjaolusid arvestades oli seda lihtne teha. „Sa oled siin ainult seepärast, et Anaander Mianaai andis sellise käsu. Mul pole aega ega vahendeid vastsündinu kasvatamiseks. Oleks parem, kui sa saaksid kiiresti jalad alla. Ma vajan ohvitsere, kes teavad, mida nad teevad. Ma vajan meeskonda, keda ma saan usaldada.”
„Sir,” vastas leitnant Tisarwat. Ikka rahulikult, kuid mingit laadi tõsidusega hääles ja kulmukortsutuse jälg süvenes natuke. „Jah, sir.”
Midagi oli ta võtnud. Võimalik, et iivelduse vastu, ja kui ma oleksin olnud mängur, oleksin ma võinud panna oma arvestatava suurusega varanduse sellele, et ta on kõrvuni täis vähemalt ühte rahustit. Ma oleksin tahtnud näha ta toimikut – nüüdseks oli see Kalri Halastusel olemas. Aga türann oleks näinud, et ma selle toimiku ette võtsin. Kalri Halastus kuulus lõpuks ju Anaander Mianaaile, tal oli sellisel tasemel juurdepääsukood, mis lubas tal laeva kontrollida. Kalri Halastus nägi ja kuulis kõike, mida ma tegin, ja kui türann soovis sellekohast teavet, siis tarvitses tal vaid küsida. Ning ma ei tahtnud, et ta teaks, mida ma kahtlustasin. Ausalt öeldes ma tahtsin, et mu kahtlused ei osutuks tõeks. Mis oli iseenesest ebaloogiline.
Praegu, kui türann oleks jälginud – ning ma olin kindel, et ta jälgib mind Kalri Halastuse kaudu –, võinuks talle jääda mulje, et ma olen pahane mulle kaela määritud lapse pärast, sest oleksin eelistanud kedagi kogenumat.
Pöörasin tähelepanu leitnant Tisarwatilt kõrvale. Eespool kallutas piloot end Viiele lähemale ning küsis vaikselt ja vihjamisi: „Kas kõik on korras?” Kui Viis seepeale vaid nõutult kulmu kortsutas, täpsustas piloot: „Liiga vaikne on.”
„Kogu aeg või?” küsis Viis. Ikka vihjamisi. Sest nad rääkisid minust ja oletasid, et ma võin olla andnud laevale käsu mulle ette kanda, kui meeskonnaliikmed minust räägivad. Mul oli vana harjumus – nii umbes kaks tuhat aastat vana – laulda mõnd laulu, kui see mul peas helisema hakkas. Või siis ümiseda. Algul oli see meeskonnas segadust ja kimbatust tekitanud, sest sel ainsal mulle jäänud kehal polnud kuigi hea hääl. Ent nüüd olid nad harjuma hakanud ja ma võisin endamisi lõbu tunda sellest, et neid häiris hoopis mu vaikimine.
„Mitte piiksugi,” ütles piloot Kalr Viiele. Kiire kõrvalpilk ning kerge liikumine kaela- ja õlalihastes andsid mulle teada, et ta mõtles taha, leitnant Tisarwati poole vaatamisest.
„Jah,” ütles Viis, eeldatavasti nõustudes piloodi väljaütlemata oletusega, mis nimelt mulle muret tegi.
Hästi. Las Anaander Mianaai vaatab ka.
Tagasitee Kalri Halastusele oli pikk, kuid leitnant Tisarwat ei kasutanud kotti ega näidanud mingeid märke ebamugavusest. Mina täitsin selle aja magamise ja mõtlemisega.
Laevad, side ja andmed liikusid tähtede vahel, kasutades majakatega märgistatud väravaid, mida hoiti pidevalt avatuna. Arvutused olid kord juba tehtud, marsruudid selles kummalises väravaruumis, kus kaugused ja lähedused ei vastanud normaalsele kosmosele, paika pandud. Kuid sõjalaevad, nagu ka Kalri Halastus, suutsid tekitada oma väravaid. See oli palju riskantsem, sest kui valiti vale marsruut, vale sisenemis- või väljumispunkt, võis laev sattuda ükskõik kuhu – või eikuhugi. Mulle see muret ei teinud. Kalri Halastus teadis, mida teha, et meie saabumine Athoeki jaama oleks turvaline.
Ning kuni me liigume normaalse ruumi mullis läbi enda tekitatud värava, oleme täielikult isoleeritud. Seda ma tahtsingi. Tahtsin eemale Omaughi paleest, eemale Anaander Mianaai pilgu alt ning kõigist korraldustest ja sekkumistest, mida ta võis tahta saata.
Kui olime peaaegu kohal, kolm minutit enne dokkimist, võttis laev minuga ühendust. „Admiral.” Laev ei pidanud mulle midagi otse kõrva ütlema, vaid võis lihtsalt nõuda endale mu tähelepanu. Ja ta teadis peaaegu alati, mida ma tahtsin, ilma et ma oleksin seda öelnud. Ma võisin Kalri Halastusega sidet pidada nii nagu ei keegi teine pardal. Aga ma ei saanud muutuda Kalri Halastuseks sellisel moel, nagu ma olin olnud Toreni Õiglus. See oleks tähendanud mu enda kadumist. Jäädavalt.
„Laev,” vastasin vaikselt. Ning ilma et ma oleksin pidanud midagi lisama, andis Kalri Halastus mulle arvutuste tulemused, mida ta oli palumata teinud – mu silme ees säras terve rida erinevaid marsruute ja lahkumisaegu. Valisin lähima aja, andsin käsud ja pisut enama kui kuue tunni pärast olimegi läinud.
2
Türann oli öelnud, et meie taust on sarnane, ja mõnes mõttes tõepoolest oligi. Tema koosnes – ja mina olin koosnenud – sadadest kehadest, mis kõik kandsid sama isiksust. Selle nurga alt vaadatuna olime väga sarnased. Mõned kodanikud olid selle peale tulnud – tõsi küll, suhteliselt hiljuti, umbes viimase saja aasta jooksul –, kui vaieldi abistavate kasutamise üle sõjaväes.
See näis õudsena, kui keegi mõtles, et see võib juhtuda tema enda või sõbra või sugulasega. Aga Radchi isand tegi läbi sama, oli mõnes mõttes samasugune olevus nagu teda teenivad laevad, kuidas sai see siis olla nii halb, kui kahjurid väitsid? Kas polnud naeruväärne öelda, et Radch pole kogu aeg olnud absoluutselt õiglane.
See sõna kuulus triaadi. Õiglus, sündsus ja majanduslikud hüved. Ükski õiglane tegu polnud sündsusetu, ükski sünnis tegu polnud ebaõiglane. Niiviisi seotud õiglus ja sündsus viisid majanduslike hüvedeni. Kelle jaoks ja milliste hüvedeni, seda vahel muidugi hilisõhtutel pooliku arrakipudeli taga arutati, aga üldiselt radchaaid ei kahelnud, et õiglus ja sündsus on kokkuvõttes mingil jumalate poolt heakskiidetud moel kasulikud. Ainult kõige äärmuslikumates oludes võis tekkida küsimus, kas Radch ikka on õiglane, sünnis ja kasumlik.
Muidugi vastupidi oma laevadele kuulus Radchi isand kodanike hulka – ja mitte lihtsalt kuulus, vaid valitses kõigi radchaaide üle absoluutse monarhina. Mina olin relv, mida ta oli kasutanud oma valduste laiendamiseks. Tema teener. Mitmes mõttes tema ori. Erinevusi oli veelgi. Kõik Anaander Mianaai kehad olid identsed, kloonid, eostatud ja kasvatatud ainult selleks, et saada osaks temast. Kõik tema tuhanded ajud olid kasvatatud ja arendatud implantide ümber, mis ühendasid need temaga. Kolm tuhat aastat polnud ta hetkekski olnud keegi teine kui Anaander Mianaai. Kunagi polnud ta olnud ainsa kehaga isik – soovitavalt hilises teismeliseeas või noor täiskasvanu, kuigi kõlbasid ka vanemad –, vangistatud ning külmutatud siis kümneteks või sadadeks aastateks, kuni tekkis vajadus tema järele. Hooletult üles sulatatud, implant ajju lükatud, vanad närviühendused lõhutud, uued