Brunei – milleks?

      Tai

      Äsja teatas Brunei sultan Hassanal Bolkiah, et temale kuuluvas riigis tuleb täielikult sisse viia islami šariaadiseadused. Iseenesest pole siin ju midagi imelikku, et üks Suurbritannia kuninganna poolt aadliseisusesse tõstetud mees otsustab abielurikkumist karistada kividega surnuksloopimisega, mõtiskleb tähistada vargust käe maharaiumisega ja kaalub, kas poleks parem nuhelda viinapruukijat avaliku piitsutamisega.

      Kahjuks laieneb see kõik ainult muslimitele, keda on 70 % Brunei elanikest. Ülejäänud võivad varastada, liiderdada ja juua ka edaspidi. Enamasti on tegu hiinlaste, põliselanike või eurooplastega.

      Näib, et 1946. aastal sündinud sultan on Londoni mängupõrgute külastamisest väsinud, poodlemisest kurnatud, naistega jantimisest tüdinud ning aastatega üha rohkem pööranud end prohvet Muhamedi jumaliku pärandi maisele juurutamisele.

      Nüüdseks, kus tema autopargis on vaid 7000 ühikut, millest vaid 604 on Rolls-Royce’id, näib sultanil olevat maistest asjadest mõõt täis saanud. Tema palees on arvestuslikult 1788 tuba ja 257 vannituba. Mošee ja garaaž vastavalt 1500 palvetajale ja 110 autole. Kogu sellesse kupatusse mahub enamik riigi ministeeriume ning majutada võib samaaegselt veel 5000 külalist. Sultan ise on riigipea, usujuht, peaminister, kaitseminister ja rahandusminister, sõjavägede ülemjuhataja, sõjalaevastiku ülem, politseijuht, tolliülem ja ilmselt ka salateenistusi haldav tippametnik.

      1968. aastast alates, kui sultan päris oma isa trooni, on saatus teda halastamatult räsinud. Tema riigike pole suurem kui Harjumaa ja elanikke rohkem kui Tallinna linnas. Pealegi on tegu üsna mäda maaga; see läppab ja kobrutab, mille tulemuseks on maa sees tekkiv püdel must sodi ja vastikult haisvad heitgaasid, mida tänapäeval naftaks ja looduslikuks gaasiks nimetatakse.

      Maaparanduse käigus pumbatakse vedelat naftanimelist saasta igal aastal maa seest välja umbes 10 miljonit tonni ja looduslikuks gaasiks nimetatud heitgaase 11 miljardit kuupmeetrit. Vaatamata aastatepikkustele ponnistustele pole riik siiamaani looduslikust saastast puhtaks saanud.

      Sultani valitsemine on samuti üks suur kannatuste rada. Kõigepealt oli ta hädas oma liignaistega. Esimesega on kõik korras, sellega ta abiellus juba 1965. aastal. Tegu on vagura ja väärika emandaga. Teine naine oli aga Brunei Kuninglike Lennuliinide stjuardess. Sellega muutus elu põrguks. Sultanil tuli temast 2003. aastal lahutada ja jätta ta ilma kõigist sultanlikest tiitlitest, elatisrahast ja varast. Siiski sattus lahutatud naine sekeldustesse, sest tema õuedaam müüs ränga raha eest maha mõned tema briljandid ja jättis raha endale. Seejärel võttis sultan uue, enesest 33 aastat noorema Malaisia õrnemast soost teletähe. Ka temast polnud asja ning ta tuli tavaellu tagasi saata elatisraha, vara ja sultanlike tiitliteta. Jäädes vana naisega taas kahekesi, hakkas vananev sultan üha rohkem heietama kibedaid usulisi mõtteid piitsutamisest, käte maharaiumisest ja kividega surnuksloopimisest.

      Kõik see on tühiasi võrreldes vaevustega, mida on talle tekitanud noorem vend prints Jefri. Tegemist on ilmselt inimesega, kes on saavutanud kõigi aegade pillamise maailmarekordi. Tema kirg pidutseda, koguda autosid, luksushotelle, juveele, naisi jne ei tundnud maiseid piire. Pealegi oli ta aastaid sultanile lähim õukondlane ja usaldusalune ning… rahandusminister. Tema käsutas ka kõiki riigi naftatulusid.

      Kuniks nad koos ja eraldi möllasid maailma tippklubides ning mängupõrgutes, valitses nende vahel harmoonia. Kui aga möödunud sajandi lõpul tabas Kagu-Aasiat sügav rahanduskriis ning nafta hinnad hakkasid langema, läksid vennakesed tülli.