Uskuda, elada: 59 kirja Kiivitile. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
oma referaadi teemi kallal ja leian oma “väga ebameeldivaks üllatuseks”, et mul ikka kuidagi ei lähe selle asjaga. Teoditsee on ikka üks hirmus keeruline asi, sest apokatastatsis on ka viimaks dualistlik ja eeldab kahepoolset Jumalat – hääd ja kurja ja ma tahaksin meeleldi teha Jumala ei kumbagiks – teha Jumala, naeruväärne lause. Aga tee sa, pessimistil ei vea kuidagi Jumalaga, kes on väljaspool hääd ja kurja, ta peab kuidagi ikka arvestama kahesuguste printsiipidega ja need on kaunikesti igavad ja tühised asjakesed. Ja nüüd otsustasin, et ma üldse ei hakka kõnelema Jumalast – jäägu see targematele inimestele, s.o. kes paremini oskavad valetada kui mina ja veenvamalt seda teha. Räägin neile inimesest, milline mu arvates on kristlane ja milline mitte. Neid huvitavad sellased mõttetud “praktilised” asjad ja tundku nad siis huvi kui nende jalgealuseid hakatakse lõhkuma ja närima. Aga ma teen siis sellega positiivset tööd sest ega nemadki paremad pole kui Valdmann, kes ikka nõuab positiivset, nagu ei oleks kriitika ja iga asja negeerimine mitte positiivne asi. Aga neil on juba sellased imelikud arvamised, milledega rumal inimene ei mõista midagi hakata pääle ja peab olema vakka ja oma suu panema kinni. Religioosne väikekodanlikkus on halvem asi kui kirjanduslik ja iga teine väikekodanlikkus. Sest mujal ei haava uhkus niipalju kui just usus ja väikekodanik on kõige uhkem elajas maailmas, sest ta arvab, et temast oleneb terve maailm ja, mis selle sees. Vihastama hakkab päris nii hästi see Tennmannlik jumal, mis tundub nagu puukuju kusagil nurgas, mis inimese ajuga määritud üle ja ilusaks tehtud täiesti taibatav nagu setu vana hobune. Ja sama lääge on ka nende suurte kristlaste armastaja ja hää Jumala, kellega kõiksugu komejante võib teha ja, kes nendest midagi ei arva, vaid alati on selleks olemas, et inimesele andeks anda ta laiskus ja tuimus. Lääged asjad on alati leiged ja leiged asjad on jäledad.
Juuli keskel vist jutlustan korra Rakveres ja tahaksin meeleldi kõneleda sellaste asjade üle nagu: “Kuningriigid tõusevad kuningriikide vastu…” Eesti kirikud kuulevad ju sellast teksti nii kui nii hirmsasti harva ja samuti viimsepäeva laule. Ma ei tea, miks see nii on, või tean ja ma ei viitsi endale selgeks hakata tegema, milles on asi. Leian üldse, et igal juhul on kõige mõistlikum kõik mõeldav süü võtta enda kanda, sest muidu peab teisele hakkama selgeks tegema, et ta on süüdi taga ajama pikka ja rumalat juttu, mille otstarvet sa viimaks enam isegi ei taipa ja teine ei taha seda taibata. Kindlasti see kristlik järeleandmine on ainult laiskus ja muud ei midagi. Ja see on kole koomiline, miks laiskus inimestele, kes ju ometi armastavad laiskust, on nii vastu meelt ja paistab rumal. Vahel mõtlen, et ma olen üks leige näru ja, et inimene, kes igapäev leiab selles hirmus kena ajaviite koksida maha inimesi, on must palju ees, sest tema pole ei leige ega ka laisk. Ja võib olla on mõni mõrtsukas tõepoolest Jumala riigile lähedamal kui mina – ja miks ei või see olla mitte nii? Igatahes lähemal ta on kindlasti kui üks korralik inimene, kes iga pühapäev käib oma korra kirikus ja asi sellega.
Tihtipääle tuleb ka sellaseid inimlikke kahtlusi, mida ennem pole olnud – kas pole kõik see meie toiming ainult üks auguuride naeratamine üksteise lõbustamiseks, sest, kas keegi usub, mis ta mõtleb ja, mis ta ütleb. Ma ei usu oma tundeidki mitte ja ei tea kindlasti öelda, kas mul on olla hää või mitte ja kuidas siis inimene võib uskuda seda, mis ta mõtleb, või koguni seda, mis ta ütleb, sest see on ju hoopis teistsugune asi kui tõepoolest. Ja, see kõik on ainult sellane närukene asi, et ei tea midagi teha ja parem oleks üldse mitte mõelda ja puurida Hiiobi ja Debar Jahvet. Aga ka see keele psükoloogia uurimine on sedavõrd õudne asi, et ta ei too rahu. Mis mõtles küll see inimene, kes konstrueeris sellase imeliku väljendi, nagu eesti “piki silmi ootama”. Mis asjad on pikad silmad, seda ma ei tea ja, mis selle fraasi algne sisu, kes sedagi võib teada. Ja ometi oleks see kõige lõbusam töö uurida surnuid psükoloogiliselt. Ma ei tea, miks keeleteadus seda kunagi pole katsunud teha. Ja semi keeled on selles asjas veel ekstravagantsemad kui teised keeled.
Ja siis veel üks asi, mis mulle natukene rõõmu teeb, aga on päris raskesti tõestatav ratsionalistidele. Ma mõtlen, et kas prohvetite Messia ettekuulutused viimaks ometi ei ole täitund Kristuses, seda ei usu ju praegu pääle paari mõistlikuma mehe mitte ükski VT teadlane. Kas ei tule kõiki seda siiski võtta sümboolselt ja allegooriliselt nagu tegid vanaaegsed inimesed. Sest nad ju olid selle kultuurperioodi kaasaegsed ja, mis õigus on meil oma arvamisi lugeda sisse raamatuisse, mis meist on nii üpris väga kaugel. – Spengler on ikka kõige korralikum ajaloofilosoofia ja muud ei midagi.
Saadan siis selle shampooni, aga mul on kurjad kahtlused, et ta siiski ei ole seesama, mida tarvitasid. Ma ei tea, kusagil on nagu vahe, aga kus see vahe on, seda ma ei tea. Mu ajuga on midagi kahtlast üldse. Martinson rääkis mulle eila kaks anekdooti, mis Kuljus olevat omas jutluses inimeste rõõmuks ja ajaviiteks kõnelend. Üks on meeles veel tänagi, aga teine oli juba pool tundi pääle kuulmist kadund. Ja ma pärisin teiste käest, kes kuuland Kuljust ja needsinased ei tea ka mitte, nii et siis väga keeruline asi on selle psüükega või pneumaga. Ja kui midagi on kahtlane, siis on otsekohe küll parem kurjemat uskuda kui paremat.
Aga ühe lõbusa loo oleksin küll jälle unustand. Su “pruut” – too “Filiae…” rebane, käis eila seminaris. Ja tõi ära … Ilmar Tõnissoni raamatud… Ma olen küll koomilisi asju maapääl näind, aga seda ma pole veel näind, et naised toovad tagasi meeste raamatuid. Tavalikult on ju mehed naiste koormakandjateks eesliteks. Aga, võib olla, kinnitavad siingi erandid reeglit.
P. S. Nüüd tuli see Martinsoni lookene meele, aga lugu shampooniga mitte, nagu seda “Xuloli” poleks olnud. Lasime täna toomefotograafi end pildista: [-], Kiviste ja too prillega adventist või, mis ta on, ja ma. Kivistel on päris fotograafiatõbi, see oli kuues kord ja homme lubas tagasi minna! Ja ma tahan homme kinno aega ja raha minna raiskama, korra ka Anna May Wongi näha. – Kuidas Spengleriga edenevad lood?
Vigu selles kirjas ma ei viitsind parandama hakata, laiskus on piiritu. Reedel sõidan ära ja järgmiseks tagasi. Olgu Su pühad paremad kui mul.
6. kiri
Armulise ja halastaja Jumala nimel 7
Tukun ja tukun, ootan vihma, aga seda pole võtta, sest Jäämeri neelab ära kõik miinimumid ja vähe halb on mõelda, et põud sööb kodu ära tillukese orase. Närune on see asi niikuinii ja närusemaks ta ikka läeb. Täna vist otsustatakse tubakamonopoli asi! Ja usuteaduskonnaga pole ka lood korras, kuulujutte on sulgemisest, Rahamägi arvas küll, et sellest ei tule välja midagi, aga, kes teab? Tennmanni professuuri kaotamise jutte on ka liikvel, siis sel juhul kui terve teaduskond ei astu tagasi, saab tast mulle suur võistleja – ja teaduskond ei saa tagasi astu, sest siis ta kaotatakse otsekohe! Pagana keeruline see lugu ja võib veel keerulisemaks minna. Võib olla, oleks parem kui Eesti enampakkumisel maha müüdaks, aga see on jälle võimatu. Igaltpoolt võetakse aga raha maha, ülikoolilt 20 miljoni!!! Ja antakse juurde muidugi “Noortele Kotkastele”! Niisugune tunne on nagu seisaks veel kuidagi vaevu sool ja kui end liigutad siis kaod! Ja milleks see on kõik hää? Sõdureid ja juriste on vaja, arste, loomaarste, aga muid mitte! Ja ometi ei saa ka nii elu surevasse rahvasse, see on väsind. Võib olla, ma projitseerin liiga palju end välja, aga ega palju pole neid inimesi, kelledel oleks elada häämeel. Kõik selleks, et endal hinge sees hoida ja muud ei saa – ja, mis selle hingenatukesega ainuüksi teha?
Loen vaheti Berdjajevi “Der Sinn des Schaffens” – see on üks üpris kena raamat, aga kirjutatud enne 1914 sellepärast tas on veel elu. Ja vaen eetika ja moraali vastu kasvab aina. Eetika on nõiduse jätk, sest inimene loodab ju, et ta oma eetilise eluviisiga midagi saavutab, aga ta ei saa siiski midagi! Sellepärast ärgu sellest üldse räägitagu, jäätagu ta sakslastele ja inglastele, neile olenditele, kes on sündimisest saadik ja eo ipso väikekodanlikud ja peente “kommetega” prantslastele, kellede A ja Ω on bourgeoisée. Ei tea üldse igavamat ja labasemat kui see, sest ta on kompromissitegemine kõigega, mis on. Inimene, kellele Raffaeli Sixtina meeldib ei või kunagi olla inimese nime väärt, ta on vaid puudliks pügatud lõvi või ümberpöördult
Originaalis araabia keeles.