Eluterve kärgpere käsiraamat. Katrin Saali Saul
Читать онлайн книгу.
tajutavast käitumisest – kurjustamine, kritiseerimine, näägutamine, kamandamine, kontrollimine, aga ka karistav vaikimine ja ignoreerimine – tuleb sellest, et me tahame, et juhtuks midagi või siis vastupidi, me tahame ära hoida millegi juhtumist. Soovides enesele head tagajärge inimene kas ründab sõnas aktiivselt või siis tõmbub endasse, vaikib ja väldib kontakti.
Kahjuks algab paaridel, kelle emotsionaalne side on nõrk, siinkohal tihti omamoodi tants – isegi kui üks partneritest ei taha enam vastastikku varvastel talluda ning otsib lepitust ja astub sammu lähemale, astub teine tahtlikult sammu kõrvale või keerab suisa selja. Partner pole teise partneri jaoks enam emotsionaalselt kohal. Süüdistamine vaheldub eemaletõmbumisega. See, keda süüdistatakse, võib hakata end tundma partneri jaoks väheväärtuslikuna. Paraku on pindu partneri käes lihtsam märgata kui palki enda silmas.
Partnerid ei suuda enam sageli teineteist rahulikult ära kuulata. Ühed funktsioneerivad üle, muutudes üliemotsionaalseks, närviliseks, nõudlikuks ja klammerduvaks, teised aga suruvad oma emotsioonid maha, muutudes vältivaks ning eemalduvad. Vahet pole, kumb taktika valida, partneri vastureaktsioon valab sageli õli tulle.
Kui üks partner nõuab teise tähelepanu valjuhäälse sõnavalinguga, võib teine reageerida endassetõmbumisega. Eemaldumine provotseerib esimest veel intensiivsemale sõnalisele rünnakule, mille tagajärjel teine soovib sündmuskoha tolmu oma jalgelt võimalikult kiiresti pühkida ja kaduda. Kasvõi ajalehe taha, kui füüsiline põgenemine võimalik pole.
Kui üks partner elab uskumuse järgi, et rääkimine on nõrkadele ning ta ei soovi midagi arutada, vaid eemaldub suhtest, tõukab ta paratamatult teise, kes tahab rääkida, hulluksajavasse teadmatusse ja saab enda kaela partneri (talle nii näiva) üliemotsionaalse reaktsiooni.
Paljud paarid aga elavad aastaid, ilma et nad räägiksid oma suhtest, sest nad arvavad, et kui nad hakkaksid rääkima, siis suhe puruneks. Nad ei oskaks seda ei parandada ega lõpetada ning seega valivad nad vaikimise.
Lähedus väheneb, sellega käsikäes väheneb enamasti ka usaldus ja turvatunne tuleviku suhtes. Aga lähedus, häälestatus teineteise vajadustele, usaldus ja turvatunne nii oleviku kui tulevikus suhtes moodustavad kokku ju mõnusa paarisuhte psühholoogilise vundamendi. Vundamendis on nüüdseks tülide ja kriitika tagajärjel praod otsekui maavärina järel.
Paar jõuab ummikusse. Mida rohkem emotsionaalne side nõrgeneb, seda kirglikumaks võib minna protest selle kärisemise peale, seda rohkem kõlab etteheiteid, nõudmisi ja süüdistusi. Iga nurjunud leppimine süvendab pragusid vundamendis veelgi. Pikaajalise kriitika ja võimuvõitluse tulemusena tekib neljas, võõrandumise faas ning emotsionaalne side partnerite vahel puruneb.
Mõnikord leiab vähemalt üks partnereist, et ta ei suuda enam tülitseda, ta sulgub justkui keskaegsesse linnusesse, kus lossi ümbritseb müür, müüri vallikraav. Jah, aeg-ajalt prõmmib partner küll veel suletud väravale. Kuni ühel päeval on ka kraavi ületav sild üles tõmmatud. Partner, kes esimeses suhte faasis oli sõber, on nüüd võõras, aga halvemal juhul hoopis vaenlane, keda peab tüssama, kelle eest peab peitma oma tegelikku nägu, kellele ei taha enam midagi oma sisemaailmast usaldada.
Sageli pole kaitsekindluses viibiv partner siiski ükskõikne oma partneri suhtes. Ta tunneb viha ja/või kurbust, et emotsionaalne side purunes, et ta on haiget saanud, võib-olla ta on hirmul. Näilise ükskõiksuse all peidab end tavaliselt valu. Mida vihasem ta on, seda suurema tõenäosusega kallab ta aeg-ajalt kõrgelt müürilt alla tünnitäie kuuma tõrva või lennutab vastase suunas põlevaid nooli, et maksta kätte enda valu eest. Ja oh häda, kui sellises faasis paari elus on lapsed, kes seda kõike pealt näevad. Nende turvatunne saab vanemate sõjast puudutatud.
Mõned paarid ei kuluta närve sõjapidamise peale, nad jätkavad teineteise kõrval, võib-olla mitte just keskaegse linnuse kõrguste müüride taga, aga siiski teineteisest eemale tõmbununa. Nad süvenevad millessegi muusse – töösse, lastesse, internetti, hobidesse, alkoholi, sporti, sudokudesse, ristsõnadesse, raamatutesse, pidutsemisesse, koristamisesse, kõrvalsuhtesse. Isegi kui nad on kodus, pole neid üksteise jaoks kohal.
Kui logisev paarisuhe on vähemalt ühes partneris tekitanud tunde, et jätkamine on võimatu, et erimeelsused on suured või et suhtesse jäämine toob endaga kaasa rohkem kahju kui kasu, tekib revolutsiooniline situatsioon, kus üks ei taha enam endistviisi jätkata ning temast johtuvalt teine enam ei saa.
Siit edasi on kolm valikut:
1. Teha otsus saada kokku uuel tasandil ehk pühenduda teineteisele uuesti
2. Minna lahku
3. Elada samamoodi edasi
Tekkinud kriis viib ühed paarid läbimurdeni, kus suhtekriis raputab jäigastunud mustrid lahti. Tekkinud kildudest ehitatakse üles uus suhe justkui mosaiik, mis võib olla palju tugevam ja elujõulisem kui eelmine versioon. Sidusainena kasutatakse sedapuhku vastastikust huvi anda teineteisele võimalus taasluua suhe, kus mõlema vajadused on rahuldatud. Sillad lastakse alla, väljutakse kaitsvate müüride vahelt. Räägitakse läbi oma valud, mis tulid suhte vajakajäämistest. Kriitika asendatakse toetusega. Nii pühendutakse teineteisele uuesti. Pühendunud paare iseloomustab huvi üksteise suhtes. Nad leiavad peaaegu iga päev aega, et vestelda omavahel sellest, mis neil sel päeval toimub/toimus, mida nad mõtlevad, mida tunnevad ning mida vajavad.
Kui päevasündmuste kajastamine pole võõras ka võõrandunud partneritele, siis oma mõtete, tunnete ja vajaduste igapäevane rahumeelne teineteisega jagamine on siiski vaid pühendunud paaride pärusmaa. Pühendumise faas ei tähenda, et paar üldse ei tülitse ja et nende suhe on kirgas päikesepaiste 24/7. Nad nagistavad mõnikord rohkemgi kui võõrandumisest blaseerunud paarid. Aga nad lepivad.
Kuidas Sinu suhtes lood on – kas te räägite igapäevaselt oma tegemistest, mõtetest, tunnetest, vajadustest?
Põhimõtteliselt jagunevadki koos elavad paarid laias laastus kaheks – nad on kas pühendunud või elavad võõrandunult.
Paljud arvavad, et lapse pärast peaks siiski koos elama. Üks rahvajuttki pajatab, et vanapaar, kes koos elanud seitsekümmend aastat, läheb abielu lahutama ning ametniku üllatuse peale, et miks küll ometi, kui nii pikk ühiselu seljataga ja surm ilmselt peatselt neid endale nõudmas, vastab paar üksmeelselt, et nad ei tahtnud lapsi traumeerida. Aga nüüd on kõik lapsed vanadusse surnud ning nad ei pea enam kellegi pärast koos püsima, sest koos nad juba ammu olla ei taha.
Lapsed ei võida suhtest, kus kliima on külm ja/või tuuline. Kus nad ei näe soojust, hellust, koostööd, hoolimist. Nii tekib neilgi arusaam paarisuhtest kui vaid pragmaatilisest majandus-logistilisest liidust, mitte armastavast arengulavast, kus kõigil on hea olla ja süda laulab. Kus suhe on soe, tähelepanelik ja arvestav. Kus ollakse üksteise jaoks olemas, pakutakse abi ja hoolt. Kus tuleb ette tülisidki, ent kus ka andestatakse, lepitakse, mõistetakse.
Kui üks või mõlemad vanemad on õnnetust suhtest kurvad ja vihased, ei pruugi nad olla enam ka parimad vanemad. Paratamatult vähendab rahulolematus suhtega elurõõmu ja seeläbi väheneb energia, mida lapsele jagada. Ja kui suhtest kaob mehe ja naise vahelt austus ja hoolimine, ei anta sellega lapsele head eeskuju.
Hämmastav, aga eluline tõsiasi on see, et kui vanemad tülitsevad, on nad oma emotsioonidest nii haaratud, et ei märka läheduses viibivaid lapsi. Juhtub sedagi, et vanemad tülitsevad lapse juuresolekul just lapse pärast. Psühholoogiline selgitus, miks vanemad ka laste ees tülitsevad, on järgmine: tugevas stressis inimene ei suuda hoida kaht fookust. Kui inimene on üdini kurb või vihane oma partneri peale, siis ta seda ka väljendab. Sageli ei pane ta tähelegi, et laps on lähedal ega suuda aduda, kui õudne on lapsel sellise emotsioonitulvaga hakkama saada. Paljud vanemad arvavad, et lapsed ei tea nende tülidest