24

[See lõik lisati 1909.]

25

[Eelviimasele komale järgnev lause osa, mis lisati 1909. a, sisaldub kõikides hilisemates väljaannetes aastani 1922, seejärel jäeti see ära. Samale isikule viitamine lk 252 on mõttekas ainult siis, kui see viitab ärajäetud lauselõpule. Haav tekkis ilmselt selle õnnetuse tulemusena, mida Freud kirjeldab lk 499. Unenägu mainib Freud ka teoses 1916-17, 13. loeng.]

26

/„Ärkvelelu sügavad tunded, küsimused ja probleemid, millele me kulutame oma peamise tahtelise vaimuenergia, pole need, mis tavaliselt kohe ilmuvad unenäo-teadvusse. Mis puutub vahetusse minevikku, siis ilmuvad meie unenäos taas tühised, juhuslikud, „unustatud” päevase elu muljed. Psüühikategevused, mis on ärkvel kõige aktiivsemad, on need, mis magavad kõige sügavamalt.”/

27

/„Et iga mulje, ka kõige tühisem, jätab kustumatu jälje, mis on võimeline uuesti silme ette kerkima.”/

28

[Lisa 1909] Hilisema kogemuse põhjal lisan ma, et pole mitte sugugi haruldane, kui unenäos korratakse süütuid ja ebaolulisi eelpäeva tegevusi, nt kohvri pakkimist, köögis söögi valmistamist jms. Selliste unenägude puhul ei rõhuta magaja mitte mälestuse iseloomu, vaid selle „tegelikkust”. „Seda kõike ma tõepoolest päeval tegin.” [Vrd lk 180 ja lk 355 jj. Selles ja eelnevas eelnenud lõigus käsitletud teemade juurde pöördutakse tagasi 5. peatüki kahes esimeses lõigus. (lk 159 jj.)]

29

[Vrd Burdachi märkused lk 62-63.]

30

Chauffeur’ideks kutsuti [Prantsuse revolutsiooni ajal] Vendée röövlibandesid, kes sellist piinamisviisi kasutasid.

31

/Unenäost arusaamiseks tuleb arvestada saksakeelset hääldust: eu > oi./

32

[Lisaks vaata allpool lk 216 j. ja 444 j.]

33

Lisaks vaata lk 73 ja lk 443.

34

/mingisugune seos, mis pole siiski ainulaadne ega erandlik./

35

[Lisa 1911] Hiiglaslikud isikud unenäos annavad põhjust oletada, et tegemist on episoodiga magaja lapsepõlvest.

[Lisa 1925] Eelnev tõlgendus Gulliveri reiside mälestusena on muide hea näide sellest, milline ei tohi tõlgendus olla. Unenäo tõlgendaja ei tohi lasta oma nutikusel mängida ega maganu mõtteid kõrvale jätta.

36

[Lisa 1914] Peale unenägude kasutamise diagnostilistel eesmärkidel (nt Hippokratesel [vt eespool lk 21, märkus 11]) tuleb meeles pidada nende teraapilist tähendust vanal ajal.

Kreeklastel oli olemas unenäooraakel, millelt tavatsesid abi otsida terveneda soovivad haiged. Haige läks kas Apolloni või Asklepiose templisse, kus ta osales erinevatel tseremooniatel, teda vannitati, hõõruti, suitsutati ja nii transiseisundisse viiduna asetati ta templis ohverdatud jäära nahale. Ta uinus ja nägi unes ravivahendeid, mida talle näidati kas loomulikul kujul või sümbolite ja piltide vahendusel, mida siis tõlgendasid preestrid.

Lisaks vt kreeklaste raviunenägudest Lehmann (1908, 1. kd, 74), Bouché – Leclerq (1879-1882), Hermann (1858, § 41, 262 jj ja 1882, § 38, 356), Böttinger (1795, 163 jj), Lloyd (1877), Döllinger (1857, 130).

37

[Pigem „hallutsinatsioonid”.]

38

/„Läbinisti psüühilist päritolu unenägusid ei eksisteeri.”/

39

/„meie unenägude mõtted tulevad meile väljast.”/

40

[Nende teemade juurde tullakse tagasi 5. peatüki lõigus C (lk 205 jj).]

41

Perioodiliselt korduvaid unenägusid on mitu korda mainitud, nt Chabaneix’ kogus (1897). [Vrd lk 180-181]

42

/„…unenägude uurimisel on omad raskused ning ainus moodus taolises asjas vigu vältida on vähimagi viivituseta paberile panna, mida äsja tunti ja märgati, muidu saabub kiiresti osaline või täielik unustus; täielik unustus pole tõsine probleem, osaline unustus on aga salakaval, sest kui järgnevalt asutakse rääkima sellest, mida unustatud pole, varitseb oht, et mälus säilinud seosetuid ja lahutatud lõike täiendatakse kujutlustega…; enda teadmata muututakse kunstnikuks ja perioodiliselt korduv jutustus nõuab lõivu autorilt, kes esitab seda heas usus kui ehtsat tõsiasja, mis on korralike meetodite toel nagu kord ja kohus kinnitust leidnud…”/

43

[Selles lõigus tõstatatud küsimuste juurde tullakse tagasi 7. peatükis, lõigus A lk 457 jj.]

44

[Seda mõtet arendatakse edasi 7. peatüki lõigus B lk 477 jj.]

45

[Lisa 1911] H. Silberer on kenade näidete varal demonstreerinud, kuidas unises olekus muunduvad isegi abstraktsed mõtted kaemuslikult plastilisteks piltideks, mis püüavad väljendada sedasama mõtet (1909). [Lisa 1925] Nende tõdemuste juurde tulen ma teises kontekstis tagasi [vrd lk 309 jj ja 449 jj].

46

Ka Haffner (1887, 243) on teinud Delboeufiga sarnaseid katseid selgitada unenäotegevust muudatustega, mida ebanormaalselt sisseviidud tingimus peab põhjustama terve psüühikaaparaadi muus osas korrektsetel funktsioonidel, ent ta on neid tingimusi kirjeldanud pisut teiste sõnadega. Tema arusaama kohaselt on unenäo esimeseks tunnuseks koha ja aja kadumine, st kujutluse iseseisvumine indiviidile tavapärasest kohast ruumilises ja ajalises korrastuses. Sellega seostub teinegi unenäo põhiomadus, hallutsinatsioonide, kujutluste ja fantaasiakombinatsioonide äravahetamine välise tajuga. „Et kõik kõrgemad psüühilised jõud, eriti mõisteloome, otsustamine ja järeldamine ühest küljest ja vaba enesemääratlus teisest küljest, liituvad meelte loodud fantaasiakujunditega ja kasutavad neid kogu aeg alusena, siis osalevad ka need tegevused unenäokujutluste reeglipäratuses. Ütleme, et nad osalevad, sest ei iseenesest ega enda jaoks ei muutu meie otsustusjõud ning meie tahtejõud magades mitte mingil viisil. Mis puutub nende tegevusse, siis oleme sama terava mõttega ja sama vabad kui ärkvelseisundis. Inimene ei saa unenäos ka mõtlemisseaduste kui selliste vastu eksida, st ei saa vastandina kujutletavat identseks pidada. Ta saab unes ihaldada vaid seda, mida ta kujutab endale ette heana (sub ratione boni). Ent nende mõtlemise ja tahtluse seaduste kohaldamises viiakse inimvaim unenäos eksiteele, vahetades ühe kujutluse teise vastu välja. Nii juhtub, et me unenäos tekitame ja viime läbi kõige suuremaid vastuolusid, samas kui teisalt võtame vastu kõige nutikamaid otsuseid ja teeme kõige loogilisemaid järeldusi, võime langetada kõige vooruslikumaid ja pühamaid otsuseid. Orientatsiooni puudumisse on kätketud kogu selle lennu saladus, mille tiivul liigub unenäos meie fantaasia, kriitilise reflekteerimise, nagu ka teistega arutlemise puudumine on unenäos nii meie otsuste kui ka lootuste ja soovide üüratu ekstravagantsuse peamiseks allikaks.” [Vt allpool lk 503.]

47

[Lisa 1914] Vrd selle kohta „désintérêt”, mille Claparède (1905 [306 jj]) leiab olevat uinumise peamise mehhanismi.

48

/Pole olemas täiesti mõistuspäraseid unenägusid, milles ei esineks vähimalgi määral seosetust, anakronisme või absurdsust./

49

/„Unenägu on afektiivne ja mentaalne psüühiline anarhia, see on iseendast vabanenud, kontrollimatult ja eesmärgitult toimivate funktsioonide mäng; unenäos on vaim spirituaalne automaat.”/

50

[„Ei saa välja mõelda midagi nii loomuvastast, nii segast ja imelikku, mida me ei võiks unes näha.”]

51

/„Nende kujutiste tekkimine, mis ärkvel inimese puhul sünnivad kõige sagedamini tahtest, on intelligentsuse suhtes sama, mis teatud liigutused, mida kutsuvad esile tantstõbi või paralüütilised haigused, liikumisvõime suhtes…”/

52

/„mõtlemis- ja arutlusvõime järkjärguline mandumine.”/

53

/vaimu spontaanne ja justkui automaatne tegevus/

54

/mõ